„Tõest kinni hoides”, Sulle, Noor!, jaan 2023
Tõest kinni hoides
Illustreerinud Ben Simonsen
Kui ma esimest korda kirikuhoonet nägin, arvasin, et see on haigla. See oli nii puhas ja vaikne. Kui ma esimest korda jumalateenistustel osalesin, hakkasin Jeesuse Kristuse evangeeliumi armastama.
Õed-misjonärid hakkasid mind õpetama ja ma otsustasin lasta end ristida. See oli parim päev!
Evangeeliumi tutvustas mulle naaber, kes on endine misjonär. Ta helistas mulle ühel pühapäevahommikul ja kutsus mind koos oma perega kirikusse. Algul ütles ema, et ma ei saa minna, sest meil pole raha bussipileti jaoks. Kui ma sellest naabrile rääkisin, ütles ta, et võin koos nendega sõita ja ema lubas mul minna.
Isegi kui me kõnnime üksi
Pärast ristimist oli mul perega palju raskeid aegu. Mõnikord tahtsid nad, et ma pühapäeval koju jääksin, aga ma otsustasin ikkagi kirikusse minna. Enamasti oli raske lepinguteel püsida.
Mõned mu pereliikmed on olnud Kiriku vastu ja on mulle öelnud, et tegin vale valiku, et Kirikuga liitusin. Kui nad mulle seda räägivad, tulevad mulle meelde järgmised sõnad: „Ma tean, et Taevane Isa ja Jeesus Kristus elavad. Ma tean, et see Kirik on õige!” Need mõtted on aidanud mul tõest kinni hoida.
Meie teod võivad puudutada teiste elu
Kui mul oli raskusi, et teada, kuidas kümnist maksta, näitas mu naaber mulle, kuidas seda teha. Nüüd, kui ema mulle taskuraha annab, maksan alati kümnist. Mu pere ja mina oleme näinud kümnise õnnistusi. Mu pere on hakanud mulle isegi oma raha andma, et kümnist maksta! See on olnud üllatus.
Enamasti käin kirikus üksi, aga vahel tuleb ka ema kaasa. Mu ema otsustas evangeeliumi kohta rohkem teada saada ja leiab sellest palju rõõmu, kuigi ta pole veel ristitud.
Palve ja usk muudavad südant
Olen näinud oma pere elus Issanda kätt, kui ma nende eest palvetan ja palun teistel nende eest templis palvetada. Mu pereliikmed on muutunud toetavamaks ja nüüd julgustavad nad mind kirikusse minema ja olema truu sellele, kes ma olen.
Mu vanaisa suri hiljuti ja ma leidsin tema nime pereajalootööd tehes. Küsisin oma isalt, kas ma tohin lasta vanaisa eest templis talitusi teha. Ta ütles: „Tee, kui nii on õige.”
Tõeline õnn ja rõõm
Pühakirjade lugemine ja teadmine Jeesuse Kristuse lepitusest on toonud mulle rõõmu, õnne, rahu ja tröösti.
Ma tean, et Päästja lepitusohvri kaudu saan ma taas olla oma Taevase Isaga ja et mu perekond võib olla minuga igavesti, kui meid ühel päeval templis pitseeritakse.
Autor on pärit Vanuatust ja elab Fidžil.