„Talute kõike”, Sulle, Noor!, juuli 2024.
Talute kõike
Raskused on osa Taevase Isa plaanist. Aga mida teha, kui raskused teid ootamatult tabavad?
Illustreerinud Paulina Wyrt
Sel saatuslikul hommikul olin rohkem kui ühel korral kindel, et suren. Kui ma nägin kõike seda verd – minu verd – teerajale imbumas ja tajusin metsikut grislikaru oma hammaste ja küünistega minu kallal märatsemas, tekitas see minus heitumust ja lootusetust.
Täiuslik hommik
Milline dramaatiline kontrast vaid kaks tundi varem toimunuga. Olin õndsalt asunud metsarajale jooksma ühel ilusaimal päeval, mida olin sel suvel USA-s Wyomingi lääneosas näinud. Taevas oli neoonkoobaltsinise varjundiga, mäenõlvu katsid metsalilled ja hommikune õhk oli karge, kuid mõnus. See oli ideaalne päev, et mägedes 24 km joosta.
See oli klassikaline treeningjooks. Püüdsin kasvatada oma jõudu ja vastupidavust kahe kuu pärast toimuvaks maratoniks. Jooksjad suurendavad jõudu, tehes korduvaid lühimaajookse. See suurendab vastupidavust, mis omakorda tugevdab säilenõtkust.
Ma ei teadnudki, et peagi vajan igat tilka säilenõtkust ja jõudu, mis mul on, sest osalen oma elu võidujooksus.
Äkiline rünnak
Tagantjärele mõeldes oleksin pidanud märke nägema. Lõppude lõpuks ütleb Issand meile, et ta „kuulutab [meile] tulevasi asju” Püha Vaimu väe kaudu (Jh 16:13). Nagu on õpetanud vanem Gary E. Stevenson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist: „Püha Vaim [saab] teid aidata, hoiatades teid füüsiliste ja vaimsete ohtude eest.” Ja seda Ta tegi.
Vaid mõni minut pärast jooksmise alustamist vaatasin maha ja märkasin midagi. Mu süda hüppas, kui nägin enda ees poris karu käpajälje eksimatut piirjoont. See oli selge hoiatus. Rumalal kombel ütlesin endale, et karu oli tõepoolest siit mööda läinud, kuid nüüdseks on tee ohutu. Pole vaja muretseda, eks? Ja nii ma jooksin edasi.
Vähem kui tund hiljem ületasin väikese tõusu ja jooksin mäest alla metsaga kaetud lagendikule. Kui ma mäe allosas ümber teekäänu jooksin, kuulsin nii tugevat praksatust, et mu kuklakarvad püsti tõusid. Jäin hetkega seisma ja vaatasin aeglaselt endast vasakule. Siis tardusin hirmust. Heli, mille ma kiiresti ära tundsin, tuli suurel kiirusel murduvatest okstest. Siis nägin pilti, mida ma kunagi ei unusta – täiskasvanud grislikaru jooksis otse minu suunas!
Sellele järgnenud kohutav rünnak oleks pidanud võtma mu elu. See oli ilmselgelt väga ärritunud karu, keda ma olin lagendikule joostes üllatanud. Kuid sellele hetkele, mil ma arvasin, et surm on kindel, järgnes mu elu siiraim palve. Siis laskusid vahele sekkuvad taeva halastused.
Seletamatult peatas karu oma halastamatu rünnaku ja jooksis metsa. See oli hea uudis! Halb uudis oli see, et karu hambad ja küünised olid tekitanud mulle 16 rasket haava ning ma olin üksi metsas, verega kaetud, ja 18 km kaugusel lähimast pargiteest. Kaugel igasugusest lootusest abi järele.
Otsuse hetk
Leidsin end ootamatult oma elu olulise otsustuspunkti juures. Kui teil pole sellist hetke olnud, võite olla kindel, et see tuleb. Raskused on osa Taevase Isa plaanist. Õnneks ei ole see karu rünnak – vähemalt mitte meist enamiku jaoks! Kuid mingil hetkel võite tunda, et teid vaevavad raskused, millega silmitsi seisate. See on lootusetu tunne, mida Issand kirjeldas kunagi elavalt kui „põrgu enda lõuad”, mis „ajavad end pärani” (ÕL 122:7).
Nendel kriitilistel ristteedel oma elus peate tegema otsuse. Võite alla anda, pikali heita ja surra; või võite kuidagi kogu oma julguse ja jõu kokku võtta ning vapralt edasi võidelda, usaldades, et kui teie teete oma osa, teeb Issand enda oma. Issand selgitas Joseph Smithile eluraskuste eesmärki, kui ta Liberty vanglas kannatas: „Kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.” (ÕL 122:7)
Ja neist on teile kasu. Nad lihvivad ja viimistlevad teid, kui muutute tugevamaks ja suurendate vastupidavust. See on põhjus, miks Issand käskis Josephil – ja käsib teil – katsumuste ja raskustega silmitsi seistes „püsi[da] oma teel” (ÕL 122:9). Elust kinni hoides – isegi kui sellest küüntega kinni hoiate – leiate, et isegi teie kasinast jõust piisab, kui Issanda on teiega. Nagu lubatud, on Ta „vägev päästma” (2Ne 31:19).
Pürgige edasi
Täpselt nii minuga juhtus. Selle asemel, et alla anda, otsustasin püsti tõusta. Olin otsustanud elada, mis tähendas, et pidin abi leidma. Rohkem kui kaks kilomeetrit rada mööda kompides ristus minu tee lõpuks ainsate inimestega, kes sel päeval seda metsaosa külastasid. See imeline kohtumine viis lõpuks päästehelikopteri saabumiseni, kolme elupäästva operatsioonini ja selgema mõistmiseni õnnistusest, mis tuleb, kui olete otsustanud oma teel püsida.
Vanem Dunn leidis abi, ta päästeti ja talle tehti kolm elupäästvat operatsiooni.
See kogemus on suurendanud minu väge, sihikindlust ja usku. See tugevdas ja valmistas mind tulema toime ka muude elu väljakutsetega. Olen kindel, et kui te talute kõike, usute kõike, loodate kõike ja sallite kõike (vt 1Kr 13:7), siis arendate vastupidavust ja jõudu, mida vajate, et väljakutsetega toime tulla. Näete, et Issanda käsi teeb teid võrdseks sellega, mis teie teele satub – isegi kui need on „põrgu enda lõuad”.