Otsustage uskuda
Vanem L. Whitney Clayton
Seitsmekümne juhatusest
Päästja annab oma evangeeliumi valguseks, et juhtida neid, kes otsustavad Temasse uskuda ja Teda järgida.
Eelmises jaanuaris lendas seitsmeaastane Sailor Gutzler koos perega eralennukiga Floridast Illinoisi osariiki. Sailori isa juhtis lennukit. Kohe pärast pimeda saabumist tekkisid lennukil mehaanilised probleemid ja see kukkus Kentucky kottpimedate mägede konarliku maastiku kohal alla. Kõik peale Sailori surid õnnetuses. Sailor murdis õnnetuses randmeluu. Ta sai haavata ja kriimustada ning kaotas oma kingad. Temperatuur oli 3 kraadi Celsiuse järgi – oli külm, vihmane Kentucky talveöö – ja Sailoril olid seljas lühikesed püksid, T-särk ja üks sokk.
Ta hüüdis oma ema ja isa, kuid keegi ei vastanud. Võttes kokku kogu oma julguse, läks ta paljajalu maakohast abi otsima, kahlates läbi ojade, üle kraavide ja läbi okkaliste põldmarjapõõsaste. Ühe väikese künka otsast märkas Sailor umbes miili kaugusel paistvat tulukest. Läbi pimeduse ja võsa selle valguse poole komberdades jõudis ta lõpuks ühe lahke mehe koju, keda ta polnud kunagi varem kohanud ja kes talle kohe appi tõttas. Sailor oli pääsenud. Peagi viidi ta haiglasse ja tal aidati paraneda.1
Sailor jäi elama, kuna nägi kauguses valgust ja suutis selleni jõuda – vaatamata metsikule maastikule, tema isikliku tragöödia sügavusele ja saadud vigastustele. On raske ette kujutada, et Sailor suutis tol õhtul teha, mida ta tegi. Kuid mida me teame, on see, et ta tundis selles kauge maja valguses ära pelgupaiga. See andis lootust. Ta sai julgust sellest, et kuitahes halvasti asjalood ka polnud, võis ta leida abi sellest valgusest.
Vähesed meist kogevad iial midagi nii kohutavat kui Sailor. Kuid kõik meist peavad kord kahlama läbi omaenda vaimse kõnnumaa ja käima omaenda konarlikul emotsionaalsel teekonnal. Nendel hetkedel, olgu need kuitahes pimedad ja näiliselt lootusetud, kui me otsime, näeme me alati vaimset valgust, mis meid kutsub, andes meile lootust pääsemise ja leevenduse leidmiseks. See valgus särab inimkonna Päästjalt, kes on maailma valgus.
Vaimse valguse tajumine erineb füüsilise valguse nägemisest. Päästja vaimse valguse äratundmine saab alguse meie soovist uskuda. Jumal nõuab, et esialgu meil oleks vähemasti soov uskuda. „Kui te ärkate ja äratate oma võimed, koguni proovile panemaks minu sõnu, ja rakendate pisut usku, jah, kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda, siis laske sel soovil endas töötada kuni selleni välja, et te usute sellisel viisil, et te saate anda koha osale [Päästja] sõnadest.”2
Alma kutse omada soovi, et uskuda ja anda koht oma südames Päästja sõnadele, meenutab meile, et usk nõuab meie isiklikku valikut ja tegutsemist. Me peame „ärka[ma] ja ärata[ma] oma võimed”. Me palume, enne kui see meile antakse, me otsime, enne kui leiame, me koputame, enne kui meile avatakse. Siis antakse meile see lubadus: „Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.”3
Keegi pole meil palunud uskuda tundeküllasemalt kui Päästja ise oma maise teenimistöö ajal, kui ta pöördus oma uskmatute kuulajate poole:
„Kui ma ei tee oma Isa tegusid, siis ärge mind uskuge;
aga kui ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on minus ja mina olen Isas!”4
Iga päev seisab igaüks meist silmitsi proovilepanekuga. See on meie elukestev proovilepanek: kas me otsustame Temasse uskuda ja lasta Tema evangeeliumi valgusel enda sees kasvada või keeldume me uskumast ja rändame üksinda pimeduses. Päästja annab oma evangeeliumi valguseks, et juhtida neid, kes otsustavad Temasse uskuda ja Teda järgida.
Pärast lennuki allakukkumist oli Sailoril valik. Ta oleks võinud valida jääda lennuki juurde pimedasse, üksinda ja hirmununa. Kuid ees seisis pikk öö ja ilm läks aina külmemaks. Tema valis teise tee. Sailor ronis mäekünka otsa ja nägi sealt valgust silmapiiril.
Pikkamisi, kui ta läbi öö valguse poole läks, muutus see eredamaks. Siiski pidi olema hetki, kui ta seda ei näinud. Ehk kadus see silmist, kui tüdruk oli mäelõhes või puude taga, kuid ta rühkis edasi. Aegadel, kui Sailor valgust nägi, oli see talle tunnistuseks, et ta on õigel teel. Ta ei teadnud veel täpselt, mis valgus see oli, kuid ta jätkas selle poole kõndimist, olles kindel selles, mida ta teadis – usaldades ja lootes, et kui ta õiges suunas liigub, siis näeb ta valgust uuesti. Nii tehes päästis ta ehk oma elu.
Meie elu on ka sedamoodi. Võib olla aegu, kui me oleme viga saanud, kui me oleme väsinud ja kui meie elu tundub pime ja külm. On aegu, kui me ei näe silmapiiril mingit valgust ja meil tekib tahtmine alla anda. Kui me oleme valmis uskuma, kui me soovime uskuda, kui me otsustame uskuda, siis näitavad Päästja õpetused ja eeskuju meile kätte tee.
Otsustage uskuda
Just nagu Sailor pidi uskuma, et leiab pääsemise selles kauges valguses, nii peame ka meie otsustama avada oma süda Päästja jumalikule tõelisusele ja Tema igavikulisele valgusele ja Tema tervendavale halastusele. Prohvetid on aegade jooksul innustanud meid Kristusesse uskuma ja isegi anunud, et me usuksime. Nende üleskutsed peegeldavad alustõde: Jumal ei sunni meid uskuma. Selle asemel kutsub Ta meid uskuma, saates meid õpetama elavad prohvetid ja apostlid, andes meile pühakirjad ning kutsudes meid Tema Vaimu kaudu. Meie oleme need, kes peavad otsustama need vaimsed kutsed vastu võtta, valides näha sisemiste silmadega seda vaimset valgust, millega Ta meid kutsub. Otsus uskuda on kõige tähtsam otsus, mille me kunagi teeme. See vormib kõik meie teised otsused.
Jumal ei sunni meid uskuma, nagu Ta ei sunni meid ühtegi käsku pidama, vaatamata Tema täiuslikule soovile meid õnnistada. Siiski Tema kutse meile Temasse uskuda – rakendada seda pisukest usku ja anda koht Tema sõnale – kõlab meile ka tänapäeval. Nagu Päästja ütles: „Mina annan tunnistust, et Isa käsib kõikidel inimestel igal pool meelt parandada ja minusse uskuda.”5
Uskumus, tunnistus ja usk ei ole passiivsed põhimõtted. Ei ole nii, et nad lihtsalt juhtuvad meiega. Uskumus on midagi, mida me valime – me loodame seda, me töötame selle nimel ja me ohverdame selle heaks. Me ei hakka juhuslikult Päästjasse ja Tema evangeeliumisse uskuma, nagu me ei hakka ka juhuslikult palvetama või kümnist maksma. Me peame uskumise valima, just nagu me otsustame pidada teisi käske.
Pane uskumus tegudesse
Sailor ei võinud esiti teada, kas see, mida ta läbi võsa edasi rühkides teeb, ka vilja kannab. Ta oli eksinud, viga saanud, väljas oli pime ja külm. Kuid ta lahkus õnnetuspaigast ja läks päästmise lootuses ekslema, edasi roomates ja kraapides, kuni nägi kauguses tulukest. Kui ta oli seda näinud, andis ta endast parima, et selle poole liikuda, pidades meeles, kus suunas ta seda näinud oli.
Ka meie peame andma koha lootusele, et usku omaks võttes leiame vaimse valguse, selle asemel, et valida kahtlus. Meie teod on tunnistuseks meie uskumusest ja saavad meie usu olemuseks. Me otsutame uskuda, kui palvetame ja kui loeme pühakirju. Me otsustame uskuda, kui paastume, kui peame hingamispäeva pühana ja kui me templis kummardame. Me otsustame uskuda, kui saame ristitud ja kui võtame sakramenti. Me otsustame uskuda, kui me meelt parandame ja jumalikku andestust ja tervendavat armastust otsime.
Ärge andke iial alla!
Mõnikord paistab progress vaimsetes asjades aeglane või katkendlik. Mõnikord võime tunda, et on toimunud tagasiminek, et oleme teinud vigu või et meie parimad püüdlused Päästjat leida ei toimi. Kui te niimoodi tunnete, palun ärge andke alla – mitte kunagi. Jätkake uskumist Temasse, Tema evangeeliumisse ja Tema Kirikusse. Joondage oma teod selle uskumusega. Neil hetkedel, kui teie usu valgus on tuhmunud, laske oma lootusel Päästja armastusse ja armu, mille me leiame Tema evangeeliumis ja Tema Kirikus, oma kahtlused hajutada. Ma luban teile, et Ta on valmis teid vastu võtma. Aja jooksul hakkate mõistma, et tegite parima otsuse, mida oleksite võinud teha. Teie julge otsus Temasse uskuda õnnistab teid mõõtmatult ja igavesti.
Usu õnnistused
Olen tundnud Päästja halastavat armastust enda elus. Ma olen otsinud Teda oma elu pimedatel hetkedel ja Ta on sirutanud minule oma tervendava valguse. Üheks minu elu suurimaks rõõmuks on olnud reisimine koos minu naise Kathyga, et kohutda Kiriku liikmetega igas maailma nurgas. Need imelised kohtumised on õpetanud mulle palju Jumala armastusest meie vastu. Need on näidanud mulle piiritut õnne potentsiaali, millega õnnistatakse kõiki, kes otsustavad järgida Issanda Jeesuse Kristuse õnnistusi. Olen õppinud, et uskuda Temasse ja Tema lepituse väesse on tõeline teerada, et leida „rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases”.6
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on meie kõigi valguse ja lootuse allikas. Ma palvetan, et me kõik võiksime otsustada Temasse uskuda. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.