Evangeeliumi igavikuline vaatenurk
Vanem Rafael E. Pino
Seitsmekümnest
Otsuste puhul, mis mõjutavad igavikku, on eluliselt oluline mõista igavikulist vaatenurka.
Ilmutuses Moosesele on meile öeldud, millised on Taevase Isa kavatsused: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”1 Selle avalduse kohaselt on Isa soov anda igaühele võimalus saada rõõmu täius. Viimse aja ilmutustest selgub, et Taevane Isa lõi oma lastele päästmisplaani – erilise plaani, mis aitab meil naasta elama koos Temaga.
Selle plaani mõistmine aitab meil igavikulist vaatenurka mõista ning käske, talitusi, proovilepanekuid ja katsumusi tõeliselt hinnata.
Alma on õpetanud olulise põhimõtte: „Seepärast andis Jumal neile käsud pärast seda, kui oli neile teatavaks teinud lunastusplaani.”2
Huvitav on selle õpetamisprotsessi järjestus. Meie Taevane Isa õpetas esmalt Aadamale ja Eevale lunastusplaani ja alles siis andis neile käsud.
Nii see tõesti on. Plaani mõistmine aitab pidada käske, teha paremaid otsuseid ja lähtuda õigetest motiividest.
Kirikus teenides olen näinud Kiriku liikmete pühendumust ja ustavust eri riikides, millest mõnes valitsevad teravad poliitilised, sotsiaalsed või majanduslikud konfliktid. Üks ühine tunnus, mida olen nende ustavate liikmete juures märganud, on nende igavikuline perspektiiv. Igavikuline evangeeliumi vaatenurk aitab meil mõista, millist rolli me Jumala plaanis mängime, aitab leppida raskustega ning nende kaudu areneda, teha otsuseid ja leida oma elu fookus, lähtudes meie jumalikust potentsiaalist.
Perspektiiv on viis näha asju eemalt ja see aitab meil mõista nende tõelist väärtust.
Näiteks kui oleme metsas ja meie ees seisab puu, siis peame astuma paar sammu tagasi, et nautida seda, milline on mets tervikuna. Kord käisin Brasiilia ja Peruu piiri lähedal Kolumbias Leticias Amazonase džunglis. Ma ei osanud selle suurust hinnata enne, kui sellest üle lendasin ja mu vaade avardus.
Kui meie lapsed väikesed olid, vaatasid nad harilikult lastekanalilt saadet pealkirjaga „Mida sa näed?”. Esmalt oli kaamera mingile esemele väga lähedale suumitud ja kujutise eemale liikudes pidid lapsed ära arvama, millega tegu. Kui ese tervenisti nähtavale ilmus, võis kerge vaevaga öelda, et tegu oli kas kassi, taime, puuvilja või mõne muu asjaga.
Mäletan, et kord näidati lähivaates midagi, mis näis väga inetu, koguni vastik. Ent kui kujutis paremini nähtavale ilmus, mõistsid lapsed, et tegu on väga isuäratava pitsaga. Nad teatasid: „Issi, osta meile täpselt samasugune!” Olles aru saanud, millega tegu, muutus miski, mis näis enne ebameeldiv, nende jaoks väga ahvatlevaks.
Lubage mul jagada veel üht kogemust. Meie kodus meeldis lastele panna kokku puslesid. Tõenäoliselt on meil kõigil olnud võimalus puslet kokku panna. Mõned neist koosnevad väga väikestest tükkidest. Mäletan, et üks meie lastest (jätan ta nime privaatsuse huvides nimetamata) keskendus alati üksikutele tükkidele, ja kui mõni tükk ei sobinud kohta, kuhu see tema meelest oleks pidanud sobima, sai ta väga vihaseks, teatas, et see pusle ei kõlba kuhugi, ning tahtis selle minema visata. Ta sai puslede kokkupanemise selgeks, kui mõistis, et iga väike tükk on osake tervikpildist, isegi kui ta kohe ei näe, kuhu see panna.
See on üks viis, kuidas vaadata Issanda plaani. Me ei pea tundma muret selle üksikosade pärast, vaid püüdma keskenduda tervikpildile ja pidama meeles, milline peab olema lõpptulemus. Issand teab, kuhu iga tükk kuulub, nii et see sobituks plaani. Kõikidel käskudel on õnneplaani kontekstis igavikuline tähendus.
On ülimalt oluline, et me ei langetaks igavese kaaluga otsuseid surelikkuse vaatenurgast lähtuvalt. Otsuste puhul, mis mõjutavad igavikku, on eluliselt oluline mõista igavikulist vaatenurka.
Vanem Neal A. Maxwell on õpetanud: „Kuigi hoiame silme ees oma suurimat ja ülimat lootust, on mõned asjad, mida selles elus loodame, hoopis teistsugused. Võime loota palgatõusu, erilist kohtingut, valimisvõitu või suuremat maja – need lootused võivad, aga ei pruugi täituda. Usk Isa plaani aitab pidada vastu ka siis, kui seda laadi lootused purunevad. Lootus aitab meil olla „õhinaga kinni heades aadetes”, isegi kui neid aateid ei näi saatvat edu (vt ÕL 58:27).”3
Kui meil igavest vaatenurka pole või kui oleme selle kaotanud, võib see asenduda maise perspektiiviga ning panna meid muutma isiklikke käitumisnorme ja mõjutada langetama otsuseid, mis pole kooskõlas Jumala tahtega.
Mormoni Raamatus kirjeldatakse Nefi ning Laamani ja Lemueli suhtumist. Nad kõik olid kannatanud paljude vaevade ja raskuste tõttu, kuid nende suhtumine oli väga erinev. Nefi ütles: „Ja nii suured olid Issanda õnnistused meile, et kuigi me toitusime kõnnumaal toorest lihast, andsid meie naised külluslikult rinnapiima oma lastele ja olid tugevad, jah, koguni nagu mehed; ja nad hakkasid taluma oma teekonda ilma nurinata.”4
Laaman ja Lemuel seevastu väljendasid ülimat rahulolematust. „Ja nõnda, Laaman ja Lemuel, kes olid kõige vanemad, nurisesid oma isaga. Ja nad nurisesid, kuna nad ei tundnud selle Jumala tegusid, kes oli nad loonud.”5 Jumala tegude mittetundmine või tähelepanuta jätmine on üks viis, kuidas igavene vaatenurk kaotada, ning nurisemine on üks selle sümptomeid. Kuigi Laaman ja Lemuel olid koos Nefiga tunnistajaks paljudele imetegudele, hüüdsid nad: „Ja me oleme rännanud mööda kõnnumaad kõik need aastad; ja meie naised on rüganud, olles lapseootel, ja nad on sünnitanud kõnnumaal lapsi ning talunud kõike muud kui surma; ja neil oleks olnud parem surra enne Jeruusalemmast lahkumist, kui taluda kõiki neid kannatusi.”6
Need olid kaks väga erinevat suhtumist, kuigi kogetud oldi sarnaseid raskusi ja kannatusi. Mõistagi olid nende vaatenurgad erinevad.
President Spencer W. Kimball on kirjutanud järgmist: „Kui näeme surelikkuses ühte ja ainust eksisteerimise vormi, näib valu, mure, ebaõnnestumised ja lühike elu kohutavatena. Kui aga vaatame elule kui millelegi igavesele, mis ulatub surelikkusele eelnenud elust igavesse surmajärgsesse ellu, näeme toimuvat õigest vaatenurgast.”7
Vanem David B. Haight on rääkinud loo skulptor Michelangelost, et illustreerida, kui oluline on näha kõike õigest vaatevinklist: „Skulptor raius peitliga marmorplokki ning seda käis iga päev vaatamas arglik poisike. Viimaks ilmus kivist välja Taaveti kuju, mida imetles kogu maailm. Poiss aga küsis Michelangelo käest: „Kuidas sa teadsid, et ta seal sees oli?””8
See, mida nägi marmorplokis skulptor, erines sellest, mida nägi tööd pealt vaatav poiss. Kunstniku nägemus kivi võimalustest aitas tal luua kunstiteose.
Issand teab, mida Ta meist igaühega saavutada tahab. Ta teab, milline muutus peab meie elus aset leidma, ning meil pole õigust Talle vastu vaielda. Tema mõtted on kõrgemad kui meie mõtted.9
Ma tunnistan, et meil on armastav, õiglane ja halastav Taevane Isa, kes on valmistanud meie jaoks päästmisplaani. Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on Tema Poeg ja maailma Päästja. Ma tean, et president Thomas S. Monson on Jumala prohvet. Ma ütlen seda kõike Jeesuse Kristuse nimel, aamen.