Õnneplaan

Juhataja Boyd K. Packer

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja

Kogu Kiriku tegevuse eesmärk on näha meest ja naist koos lastega rõõmsatena kodus, kokku pitseerituna ajaks ja kogu igavikuks.

Palju aastaid tagasi, pärast teist maailmasõda, käisin ma kolledžis. Seal kohtusin Donna Smithiga. Umbes sel ajal lugesin ma, et eduka abielu kaks olulist koostisosa on küpsis ja musi. Arvasin, et see on päris hea tasakaal.

Hommikul käisin ma kolledžis ja siis läksin tagasi Brigham Citysse, et oma isa autotöökojas töötada. Donna viimaseks tunniks oli hommikuti kodumajandusõpetus. Enne lahkumist läksin ma tema klassi juurest läbi. Uksel oli mattklaasist aken, kuid kui ma klaasile lähedal seisin, nägi Donna minu varju. Ta lipsas klassist välja ja andis mulle küpsise ja musi. Ülejäänud on ajalugu. Me abiellusime Salt Lake’i templis ja alustasime oma elu suurt seiklust.

Aastate jooksul olen tihti õpetanud olulist põhimõtet: kogu Kiriku tegevuse eesmärk on näha meest ja naist koos lastega rõõmsatena kodus ning kokku pitseerituna ajaks ja kogu igavikuks.

Alguses

„läksid Jumalad alla kujundama inimest nende enda näo järgi, moodustama teda Jumalate näo järgi, moodustama neid meheks ja naiseks.

Ja Jumalad ütlesid: Õnnistame neid! Ja Jumalad ütlesid: Laseme neil saada viljakaks ja paljuneda ning täita maa ja võtta see enda valdusse” (Aabr 4:27–28).

Ja nii sai alguse inimelu ringkäik siin maa peal, kui „Aadam sai ühte oma naisega, ja see tõi talle ilmale poegi ja tütreid ning nad hakkasid paljunema ja täitma maad.

Ja ‥ Aadama pojad ja tütred [hakkasid] maal kahekaupa laiali jagunema ‥ ning neile sündis samuti poegi ja tütreid.” (Ms 5:2–3)

Käsku paljuneda ja täita maa pole kunagi tühistatud. See on lunastusplaani oluline osa ja inimõnne allikas. Selle väe õigemeelse kasutamise läbi võime saada lähedasemaks oma Taevase Isaga ja kogeda rõõmutäiust, isegi jumalikkust. Sigitusjõu vägi ei ole juhuslik plaani osa, see ongi õnneplaan, see on õnne võti.

Soov paarituda on inimestes pidev ja väga tugev. Meie õnn surelikus elus, meie rõõm ja ülendus sõltuvad sellest, kuidas me reageerime neile pidevatele, võimsatele füüsilistele ihadele. Kui sigitusjõud varajases meheeas ja naiseeas küpseb, ilmnevad loomulikul viisil väga isiklikud tunded, mis on erinevad kõigist teistest füüsilistest kogemustest.

Ideaalis algab paaritumine romantikaga. Kuigi tavad võivad erineda, lööb see õitsema kõigi romaanidest tuntud ärevuse ja ootuse tunnetega, vahel isegi eemaletõukamisega. On kuuvalgus ja roosid, armastuskirjad, armastuslaulud, luuletused, käest kinni hoidmine ning teised noore mehe ja noore naise vahelised tundeavaldused. Maailm paari ümber kaob ja nad kogevad õnnetundeid.

Ja kui te arvate, et täies õies noorte romantiline armastus on elu allikast voolavate võimaluste tipp, siis pole te veel elanud, et näha kauaaegse abieluarmastuse pühendumist ja mugavust. Abielupaare panevad proovile kiusatused, vääritimõistmised, finantsprobleemid, perekriisid ja haigused ning siiski kasvab armastus aina tugevamaks. Küps armastus on õndsus, mida noorpaarid ei oska ettegi kujutada.

Tõeline armastus nõuab, et selle kiindumuse avaldamisega, mis avab eluallika pühad väed, oodatakse, kuni abielu on sõlmitud. See tähendab, et välditakse olukordi, kus füüsiline iha võib võimust võtta. Puhas armastus eeldab, et alles pärast igavese truuduse vannet, seaduslikku tseremooniat ja ideaalis templis aset leidvat pitseerimistalitust lastakse Jumala silmis valla see sigitusjõud täielikuks armastuse väljenduseks. Seda jagatakse vaid selle ühega, kes on sinu kaaslane igaveseks.

Kui seda tehakse väärilisena, siis ühendab see protsess kõige peenemad ja ülendatud füüsilised, emotsionaalsed ja vaimsed tunded, mis on seotud sõnaga armastus. Sellel elu osal ei ole võrdset, ei ole vastet kogu inimkogemuses. Kui lepinguid tehakse ja peetakse, kestab see igavesti, „sest selles pühitsetakse püha preesterluse võtmed, et te võiksite saada au ja hiilgust” (ÕL 124:34), „milline hiilgus on järeltuleva seemne täius ja jätkumine igavesest ajast igavesti” (ÕL 132:19).

Romantiline armastus ei ole täielik, see on eelmäng. Armastust toidab laste sünd, kes võrsuvad sellest elu allikast, mis on usaldatud abielupaaridele. Eostamine leiab aset mehe ja naise vahelises laulatatud embuses. Väike keha hakkab moodustuma imelise keerukuse mustri järgi. Laps tuleb ilmale läbi sünni ime, olles loodud oma maise isa ja ema näo järgi. Selles surelikus kehas on vaim, mis suudab tunda ja tajuda vaimseid asju. Lapse surelikus kehas lasub arenev vägi luua järglasi oma näo järgi.

„Vaim ja keha moodustavad inimese hinge” (ÕL 88:15), ja kui me soovime olla õnnelikud, peame me järgima nii vaimseid kui ka füüsilisi seaduseid. On igavesed seadused, sealhulgas selle elu andmise väega seotud seadused, mis on „tagasivõetamatult otsustatud taevas enne selle maailma rajamist, millel põhinevad kõik õnnistused” (ÕL 130:20). Need on vaimsed seadused, mis määratlevad inimkonna kõlbelisuse standardid (vt Joseph Smithi tõlget, Rm 7:14–15; 2Ne 2:5; ÕL 29:34; 134:6). On lepingud, mis seovad, pitseerivad ja kaitsevad ning lubavad igavesi õnnistusi.

Alma noomis oma poega Siblonit: „Vaata ka, et sa ohjeldad kõiki oma kirgi, et sa võiksid täituda armastusega” (Al 38:12). Ohjasid kasutatakse juhtimiseks, juhatamiseks, kinnihoidmiseks. Meie kirgi tuleb kontrollida. Kui seda seaduspäraselt kasutada, siis sigitusvägi õnnistab ja pühitseb (vt Joseph F. Smith, Gospel Doctrine, 5. kd. 1939, lk 309).

Kiusatused on alati ligi. Kuna vastane ei saa elu luua, on ta kade kõigi peale, kellel on see taevalik vägi. Tema ja need, kes teda järgisid, heideti välja ja nad kaotasid õiguse saada surelik keha. „Tema püüab teha kõik inimesed sama õnnetuks, nagu ta ise on” (2Ne 2:27). Ta ahvatleb, kui saab, et alandada, rikkuda ja kui võimalik hävitada see and, mille kaudu me võime, kui oleme väärilised, saada igavest juurdekasvu (vt ÕL 132:28–31).

Kui me saastame elu allikad või viime teised üleastumiseni, siis ootavad meid karistused, mis on väga „teravad” ja „rasked kanda” (ÕL 19:15), rohkem kui kogu füüsiline nauding võiks iial väärt olla.

Alma ütles oma pojale Koriantonile: „Kas sa ei tea, mu poeg, et need asjad on jäledus Issanda silmis; jah, kõige jäledamad kõikidest pattudest peale süütu vere valamise või Püha Vaimu salgamise?” (Al 39:5). Kui me patustame, ei või me tagajärgede eest põgeneda.

Ainus seaduspärane, volitatud sigitusjõu väljendus on mehe ja naise vahel, kes on seaduslikus abielus. Kõik muu rikub Jumala käske. Ärge andke järele vastase kohutavatele kiusatustele, sest iga patuvõla eest tuleb tasuda, kuni „oled maksnud ära viimse veeringu” (Mt 5:26).

Kuskil ei väljendu Jumala heldus ja halastus rohkem kui meeleparanduses.

Kui meie füüsilised kehad haiget saavad, siis need paranevad, vahel arsti abiga. Kuid kui vigastus on suur, jääb sellest tihti arm, mis õnnetust meenutab.

Meie vaimsete kehadega on lood teised. Meie vaimud saavad viga, kui me teeme vigu ja patte. Kuid vastupidiselt surelikele kehadele, kui meeleparanduse protsess on lõpule viidud, ei jää sellest arme tänu Jeesuse Kristuse lepitusele. See on lubadus: „Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles” (ÕL 58:42).

Kui me räägime abielust ja pereelust, siis tekib tahes-tahtmata küsimus: „Aga, mis saab eranditest?” Mõned on sündinud piirangutega ega saa lapsi. Mõne süütu abielu laguneb abikaasa truudusetuse tõttu. Teised ei abiellu ja elavad vääriliselt vallalisena.

Praeguseks pakun ma järgmist lohutust: Jumal on meie Isa! Kõik ideaalses maises isas esinev armastus ja heldus on suurendatud Temas, kes on meie Isa ja Jumal, niivõrd, et meie surelik meel ei suuda seda mõista. Tema kohtumõistmised on õiglased, Tema halastus piiritu, Tema vägi heastada on suurem ühestki maisest võrdlusest. „Kui meie [ainult] selles elus oleme lootnud ‥ Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad” (1Kr 15:19).

Ma kasutan nüüd aupaklikult sõna tempel. Ma kujutan ette pitseerimisruumi ja altarit, mille ees põlvitab noor paar. See püha templitalitus on palju enamat kui pulmad, sest see abielu pitseeritakse lubaduse Püha Vaimuga ja pühakirjad kuulutavad, et me „päri[me] aujärjed, kuningriigid, valitsused ja võimud, võimkonnad” (ÕL 132:19). Ma näen seda rõõmu, mis ootab neid, kes võtavad vastu selle taevaliku kingituse ja kasutavad seda väärilisena.

Õde Donna Smith Packer ja mina oleme olnud abielus oma 70 aastat. Ma ei leia sõnu, et kirjeldada oma naist, meie laste ema. See tunne on nii sügav ja tänu nii tugev, et ma ei oska end peaaegu väljendada. Suurim autasu, mida me oleme saanud selles elus ja tulevases, on meie lapsed ja meie laste lapsed. Meie kooselu lõpupäevadel olen ma tänulik iga hetke eest, mis olen veetnud koos temaga, ja Issanda antud lubaduse eest, et sellele ei tule lõppu.

Ma tunnistan, et Jeesus on Kristus ja elava Jumala Poeg. Ta seisab selle Kiriku eesotsas. Tema lepituse ja preesterluse väe kaudu võivad pered, mis saavad alguse surelikkuses, olla koos läbi igavikkude. Lepitus, mis võib meist igaühte tagasi võita ei kanna arme. See tähendab, et mida me ka teinud ei ole või kus me ka olnud ei ole või kuidas midagi juhtus, kui me tõeliselt meelt parandame, on Ta lubanud, et Ta lepitab. Ja kui Ta lepitas, siis oli selle asi lahendatud. Paljud meist võitlevad süütunnetega, teadmata, kuidas neist vabaneda. Te saate vabaks võttes vastu Kristuse lepituse ja kogu südamevalu võib muutuda iluks, armastuseks ja igavikuks.

Ma olen tänulik Issanda Jeesuse Kristuse õnnistuste eest, sigitusväe eest, lunastusväe eest, lepituse eest – lepituse, mis võib pesta puhtaks iga pleki, olgu see kui tahes raske, pikaajaline või mitmekordselt korratud. Lepitus võib teid taas vabaks teha, et puhtalt ja vääriliselt edasi minna järgides seda rada, mille olete elus valinud.

Ma jagan oma tunnistust, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus, et lepitus ei ole üldine asi kogu Kirikule. Lepitus on isiklik ja kui teil on midagi, mis teid vaevab – mõnikord nii kaua, et te seda vaevu mäletate – rakendage lepitust oma elus. See puhastab teie elu ja ei teie ega ka Tema mäleta enam teie patte. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.