Preesterlus – püha and
President Thomas S. Monson
Igaühele meist on usaldatud üks kõige kallihinnalisemaid ande, mis on kunagi inimkonnale antud.
Üks minu kõige eredamaid mälestusi preesterluse koosolekul käimisest on ajast, mil olin äsja diakoniks pühitsetud ja me laulsime alguslaulu „Kõik Looja pojad, kel on preesterlus, nüüd tulge”.1 Täna õhtul tahan kajada kõigile, kes on kogunenud siia konverentsikeskusesse ja üle kogu maailma, selle erilise laulu vaimu ning öelda teile: Kõik Looja pojad, kel on preesterlus, nüüd tulge, mõtelgem oma kutsele, kaalutlegem oma vastutusalasid ja määratlegem oma kohustused ning järgigem Jeesust Kristust, meie Issandat. Kuigi meie vanus, traditsioonid või rahvus võivad olla erinevad, oleme me ühendatud meie preesterluse kutses.
Igaühele meist omab erilist tähendust Aaroni preesterluse taastamine Oliver Cowderyle ja Joseph Smithile Ristija Johannese poolt. Sarnaselt hinnatud sündmuseks on ka Melkisedeki preesterluse taastamine Josephile ja Oliverile Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kaudu.
Me peaksime kõik suhtuma tõsisemalt oma preesterlusega kaasnevatesse kutsetesse, vastutusse ja kohustustesse.
Ma tundsin suurt vastutust, kui mind diakonite kvoorumi sekretäriks kutsuti. Ma pidasin ülestähendusi väga vastutustundlikult, sest tahtsin anda endast selles kutses parima. Tundsin oma töö üle suurt uhkust. Teha kõik, mis suudan, nii hästi kui suudan, on olnud minu eesmärk igas kutses, milles olen teeninud.
Ma loodan, et iga noor mees, kes on Aaroni preesterlusse pühitsetud, on vaimselt teadlik talle antud kutse pühadusest ja võimalustest seda kutset suurendada. Mulle anti diakonina selline võimalus, kui piiskopkond palus, et ma viiksin sakramenti ühele koju aheldatud liikmele, kes elas kogudusehoonest umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Sel erilisel pühapäeva hommikul, kui ma vend Wrighti uksele koputasin ja tema nõrka häält „Tule sisse!” hüüdmas kuulsin, sisenesin ma mitte ainult alandlikku majakesse, vaid Issanda Vaimuga täidetud ruumi. Ma lähenesin vend Wrighti voodile ja asetasin ettevaatlikult tüki leiba tema huultele. Siis hoidsin ma veetopsi, et ta võiks juua. Lahkudes nägin ma pisaraid tema silmis, kui ta ütles: „Jumal õnnistagu sind, mu poiss.” Ja Jumal õnnistas mind – tänulikkusega sakramendi pühade võrdkujude ja mulle antud preesterluse vastu.
Ükski meie koguduse diakon, õpetaja ega preester ei unusta kunagi meeldejäävat külastust Utah’ osariiki Clarkstonisse Martin Harrise hauale, kes oli üks kolmest Mormoni Raamatu tunnistajast. Kui me seisime tema hauda tähistava kõrge graniitsamba ümber ja üks kvoorumi juhtidest luges meile „Kolme tunnistaja tunnistuse” läbistavaid sõnu, mis on kirjas Mormoni Raamatu alguses, kujunes meis armastus selle püha ülestähenduse ning selles leiduvate tõdede vastu.
Nende aastate jooksul oli meie eesmärk saada Moosia poegade sarnaseks. Nende kohta on öeldud:
„Nad olid kasvanud tugevaks tõe tundmises, sest nad olid selge mõistmisega mehed ja nad olid usinalt uurinud pühakirju, et nad võiksid tunda Jumala sõna.
Aga see ei ole kõik: nad olid pühendanud ennast rohkele palvetamisele ja paastumisele, seepärast oli neil prohvetliku kuulutamise vaim ja ilmutuse vaim ning kui nad õpetasid, siis õpetasid nad Jumala väe ja volitusega.” 2
Ma ei oska leida väärilisemat eesmärki ühele noorele mehele kui see, et tema kohta öeldakse, et ta on sama vapper ja õigemeelne kui Moosia pojad.
Kui lähenes minu 18. sünnipäev ja ma valmistusin minema kohustuslikule sõjaväeõppusele, mida nõuti kõikidelt noortelt meestelt teise maailmasõja ajal, soovitati mind Melkisedeki preesterluse saamiseks, kuid esiteks pidin ma helistama oma vaiajuhatajale Paul C. Childile, et temaga vestelda. Tema oli mees, kes armastas ja mõistis pühakirju ning tema kavatsuseks oli ka kõik teised neid samamoodi armastama ja mõistma panna. Olles kuulnud mõnelt sõbralt vaiajuhataja üksikasjalike ja uurivate vestluste kohta, tahtsin ma, et ta saaks võimalikult vähe teada minu pühakirjateadmistest, ning seepärast soovitasin talle helistades kohtumiseks aega järgmisel pühapäeval, mille teadsin olevat vaid tund aega enne tema sakramendikoosolekut.
Tema vastus oli: „Oi, vend Monson, siis ei jää meil piisavalt aega pühakirjadega tutvumiseks.” Siis pakkus ta aega, mis oli kolm tundi enne tema sakramendikoosolekut, ja palus mul võtta vestlusele kaasa oma isiklike märgete ja viidetega pühakirjad.
Kui ma pühapäeval tema koju jõudsin, tervitas ta mind soojalt, ja siis algas vestlus. Juhataja Child ütles: „Vend Monson, sul on Aaroni preesterlus. Kas mõni ingel on sind kunagi teeninud?” Vastasin, et seda ei olnud juhtunud. Kui ta küsis, kas ma teadsin, et mul oli selleks õigus, siis vastasin taas, et ei olnud seda teadnud.
Ta palus: „Vend Monson, ütle peast Õpetuse ja Lepingute 13. osa.”
Ma alustasin: „Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise …”
„Seis,” ütles juhataja Child. Seejärel andis ta rahulikult ja leebel toonil nõu: „Vend Monson, ära kunagi unusta, et Aaroni preesterluse hoidjana on sul õigus inglite teenimisele.”
Sel päeval oleks nagu ingel koos meiega selles toas viibinud. Ma pole seda vestlust kunagi unustanud. Tunnen ikka veel selle pühaliku kohtumise vaimu, kui me lugesime koos Aaroni ja Melkisedeki preesterluse vastutuse, kohustuste ja õnnistuste kohta – need õnnistused ei tule ainult meile, vaid ka meie peredele ja teistele, keda meil on au teenida.
Mind pühitseti vanemaks ja minu mereväkke tegevteenistusse lahkumise päeval tuli minu koguduse piiskopkonna liige koos minu pere ja sõpradega rongijaama minuga hüvasti jätma. Vahetult enne rongi lahkumist surus ta mulle pihku väikese trükise pealkirjaga „Misjonäri käsiraamat”. Ma naersin ja kommenteerisin, et ma ei lähe misjonile.
Tema vastas: „Võta see sellegipoolest. Sellest võib kasu olla.”
Sellest oligi kasu. Mul oli vaja kõva, nelinurkset eset oma koti põhja, et mu riided sirgelt püsiksid ja vähem kortsuksid. „Misjonäri käsiraamat”oli just see, mis mul vaja oli, ning see teenis mind minu kotis järgmised 12 nädalat hästi.
Ööl enne jõulupuhkust olime mõtetega kodu juures. Kasarmu oli vaikne, kuid siis katkestas vaikuse minu sõber kõrvalvoodist – mormooni poiss Leland Merrill –, kes hakkas valu käes oigama. Ma uurisin, mis tal viga on, ja ta ütles, et tunneb ennast väga haigena. Ta ei tahtnud minna baasi ambulantsi, sest teadis, et seda tehes ei lastaks tal järgmisel päeval koju minna.
Tundide möödudes tundus tema valu kasvavat. Lõpuks, teades, et ma olen vanem, palus ta minult preesterluse õnnistust.
Ma polnud kunagi varem preesterluse õnnistust andnud, ma polnud kunagi varem õnnistust saanud ja ma polnud kunagi varem õnnistuse andmist pealt näinud. Kui ma vaikselt abi saamiseks palvetasin, meenus mulle „Misjonäri käsiraamat” minu koti põhjas. Tühjendasin kiiresti koti ja viisin raamatu öölambi juurde. Sealt ma lugesin, kuidas haigeid õnnistada. Paljude uudishimulike madruste pilgu all andsin ma õnnistuse. Enne kui ma jõudsin kõik oma asjad tagasi kotti panna, magas Leland Merrill kui väike laps. Järgmisel hommikul ärgates tundis ta ennast hästi. Tänu, mida me mõlemad preesterluse väe eest tundsime, oli suur.
Aastad on toonud mulle rohkem võimalusi abivajajatele õnnistusi anda, kui suudan kokku lugeda. Iga võimalus on pannud mind tundma suurt tänulikkust, et Jumal on usaldanud mulle selle püha anni. Ma austan preesterlust. Ma olen olnud selle väe tunnistajaks ikka uuesti ja uuesti. Ma olen näinud selle jõudu. Ma olen imestanud sellega korda saadetud imede üle.
Vennad! Igaühele meist on usaldatud üks kõige kallihinnalisemaid ande, mis on kunagi inimkonnale antud. Kui me austame preesterlust ja elame oma elu nii, et oleme alati väärilised, voolavad preesterluse õnnistused läbi meie. Ma armastan sõnu, mille võime leida Õpetuse ja Lepingute 121. osa 45. salmist, mis ütlevad meile, mida me peame tegema, et olla väärilised: „Samuti olgu su sisemus täis ligimesearmastust kõigi inimeste ja usukaaslaste vastu ning kaunistagu vooruslikkus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus Jumala läheduses tugevaks ja preesterluse õpetus langeb sinu hinge peale otsekui kaste taevast.”
Jumala preesterluse hoidjatena oleme me hõivatud Issanda Jeesuse Kristuse töö tegemisega. Me oleme vastanud Tema kutsele, me täidame Tema ülesandeid. Õppigem Temalt. Käigem Tema jälgedes. Elagem Tema ettekirjutuste järgi. Nii tehes oleme me valmis igaks ülesandeks, mida Ta meid tegema kutsub. See on Tema töö. See on Tema Kirik. Tõepoolest, Tema on meie kapten, Hiilguse Kuningas, isegi Jumala Poeg. Ma tunnistan, et Ta elab, ja jagan seda tunnistust Tema pühal nimel, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.