Kui täidate oma kohust
Vanem Jorge F. Zeballos
Seitsmekümnest
Rühkigem edasi, õppides oma kohust, tehes õigeid otsuseid, talitades nende otsuste kohaselt ja leppides meie Isa tahtega.
Olin ainult 12 aasta vanune, kui esimesed misjonärid tulid jutlustama minu sünnilinna Põhja-Tšiilis. Ühel pühapäeval pärast seda, kui olin kuus kuud väikeses koguduses käinud, pakkus misjonär sakramenti jagades mulle leiba. Ma vaatasin talle otsa ja ütlesin vaikselt: „Ma ei saa võtta.”
„Miks mitte?” küsis ta vastu.
Ma selgitasin: „Kuna ma ei ole Kiriku liige.”1
Misjonär ei suutnud seda uskuda. Tema silmad särasid. Ma arvan, et ta mõtles: „See noor mees osaleb igal koosolekul! Kuidas võib olla, et ta ei ole Kiriku liige?”
Järgmisel päeval tulid misjonärid minu koju ja tegid kõik endast oleneva, et õpetada tervet minu peret. Kuid kuna minu pere polnud huvitatud, andis vaid minu iganädalane kirikuskäimine viimase kuue kuu jooksul misjonäridele küllalt kindlust, et õpetamist jätkata. Viimaks saabus suur hetk, mida olin oodanud: nad esitasid mulle kutse saada Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks. Misjonärid selgitasid mulle, et kuna ma olin alaealine, oli mul vaja oma vanemate luba. Ma läksin koos misjonäridega oma isa juurde, arvates, et tema armastav vastus on: „Poeg, kui sa saad täisealiseks, siis võid ise otsuseid teha.”
Kui misjonärid temaga rääkisid, palvetasin ma innukalt, et tema süda pehmuks ja ta annaks mulle soovitud loa. Tema vastus misjonäridele kõlas järgmiselt: „Vanemad, viimase kuue kuu jooksul olen ma näinud, kuidas minu poeg Jorge igal pühapäeval vara üles tõuseb, oma parimad riided selga paneb ja kirikusse jalutab. Olen märganud, et Kirikul on tema elule ainult hea mõju.” Seejärel minu poole pöördudes üllatas ta mind, öeldes: „Poeg, kui sa oled selles otsuses kohusetundlik, siis on sul minu luba ristitud saada.” Ma kallistasin oma isa ja andsin talle musi ning tänasin teda antud loa eest. Järgmisel päeval sain ma ristitud. Eelmisel nädalal täitus minu elus selle tähtsa hetke 47. aastapäev.
Millised on meie kohustused Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena? President Joseph Fielding Smith selgitas seda järgmiselt: „Need on meie kaks suurt kohustust. ‥ Esiteks, omaenda pääste, teiseks, kohustused ligimese ees.”2
Need on peamised kohustused, mis Isa on meile andnud: otsida omaenda päästet ja ligimese oma, mõistes, et selles avalduses tähendab päästmine kõrgeimat hiilguse taset, mis meie Isa on oma kuulekatele lastele määranud.3 Need kohustused, mis on meile antud ja mille me oleme vabast tahtest vastu võtnud, peavad määratlema meie prioriteedid, meie soovid, meie otsused ja meie igapäevase käitumise.
Kõigi jaoks, kes mõistavad, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele on ülendus meie käeulatuses, on sellest ilmajäämine needuseks. Seega on päästmise vastand needus, just nagu edu vastand on läbikukkumine. President Thomas S. Monson on meile õpetanud, et „inimesed ei saa kuigi kaua puhata keskpärasusega rahul olles, kui nad näevad, et täiuslikkus on nende käeulatuses.”4 Kuidas siis võiksime me olla rahul millegi vähemaga kui ülendus, kui teame, et see on võimalik?
Lubage mul jagada nelja peamist põhimõtet, mis aitavad meil täita oma soove olla kohusetundlik Taevasele Isale ning ka vastata Tema ootustele saada Tema-sarnaseks.
1. Oma kohuse õppimine
Kui me tahame täita Jumala tahet, kui soovime olla Tema ees kohusetundlikud, peame me alustuseks õppima ja mõistma Tema tahet, selle vastu võtma ja selle järgi elama. Issand on öelnud: „Mispärast, õppigu iga mees nüüd oma kohust ja õppigu tegutsema selles ametis, millesse ta määratud on, täie usinusega.”5 Soovist teha seda, mis on õige, ei piisa, kui me ei tee kindlaks, et me mõistame, mida Taevane Isa meilt ootab ja soovib, et me teeksime.
Jutustuses „Alice imedemaal” ei tea Alice, kuhu poole minna, niisiis küsib ta Irvik Kassilt: „Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?”
„See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,” ütles kass.
„Mul on enam-vähem ükskõik, kuhu – ” vastas Alice.
„Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,” sõnas kass.6
Kuid me teame, et tee, mis viib puu juurde, „mille vili oli ihaldusväärne, kuna teeb inimese õnnelikuks”7 – „tee, mis viib ellu”–, see tee on ahtake ja seda mööda minemine nõuab pingutust ja „pisut on neid, kes selle leiavad”.8
Nefi õpetab meile, et „Kristuse sõnad ütlevad teile kõik, mida te peate tegema”.9Seejärel ta lisab, et „Püha Vaim ‥ näitab teile kõik, mida te peate tegema”.10 Seega on meie kohuste õppimise allikaks Kristuse sõnad, mida me saame muistsete ja kaasaja prohvetite kaudu, ning isiklik ilmutus, mille me saame tänu Pühale Vaimule.
2. Otsuse tegemine
Kui me õpime evangeeliumi taastamise, mingi käsu, kutses teenimisega seotud kohustuse või templis sõlmitud lepingute kohta, on meil valik, kas me tegutseme saadud teadmiste järgi või mitte. Iga inimene valib ise vabalt, kas sõlmida püha leping, nagu ristimis- või templitalitused. Kuna vannete andmine oli muistsel ajal tavapärane inimeste usuelu osa, ütles vana seadus: „Ärge vanduge minu nime juures valet.”11 Kuid aegade keskpaigas õpetas Päästja kõrgemat viisi käske pidada, kui Ta ütles, et jah olgu jah ja ei olgu ei.12 Inimese sõna olgu küllaldane tõendus tema tõesusest ja pühendumisest kellegi teise poole, ja seda enam, kui selleks teiseks on Taevane Isa. Pühendumise austamisest saab meie sõna ausus ja tõde.
3. Vastav tegutsemine
Kui oleme õppinud oma kohust ja teeme selle teadmisega kaasnevaid otsuseid, tuleb meil selle järgi tegutseda.
Vägev näide kindlast otsustusest pidada kinni oma lubadusest Isale tuleb Päästja kogemusest, kui Tema ette toodi halvatud mees, et Ta tema terveks teeks. „Kui Jeesus nende usku nägi, ütles ta halvatule: „Poeg, su patud antakse andeks!””13 Me teame, et Jeesuse Kristuse lepitusel on pattude andekssaamisel keskne roll, kuid sel halvatud mehe tervekstegemise hetkel ei olnud lepitus veel aset leidnud, Päästja kannatused Ketsemani aias ja ristil ei olnud veel toimunud. Kuid Jeesus ei õnnistanud halvatud meest mitte ainult võimega püsti tõusta ja kõndida, vaid samuti andis talle andeks tema patud, öeldes seeläbi üheselt mõistetavalt, et Ta ei kuku läbi, et Ta täidab lubaduse, mille oli oma Isale andnud, ja teeb nii Ketsemanis kui ka ristil kõik, mida lubas teha.
Rada, mille oleme valinud, on ahtake. Sellel lasuvad katsumused, mis nõuavad teel püsimiseks ja edasiminemiseks usku Jeesusesse Kristusesse ning meie parimaid jõupingutusi. Me peame meelt parandama ning olema kuulekad ja kannatlikud, isegi kui me ei mõista kõiki ennast ümbritsevaid olukordi. Me peame teistele andestama ning elama õpitu ja tehtud valikute kohaselt.
4. Leppida Isa tahtega
Jüngriks olemine ei nõua vaid oma kohuse õppimist, õigete otsuste tegemist ja sellekohast tegutsemist, vaid samuti on oluline, et arendaksime endas soovi ja võimet leppida Jumala tahtega, isegi kui see ei sobitu meie õigemeelsete soovide või eelistustega.
Mulle avaldab muljet selle pidalitõbise suhtumine, kes tuli Issanda juurde, „palu[s] teda ja hei[tis] ta ette põlvili ning ütle[s] temale: „Kui sa tahad, võid sa mind teha puhtaks!””14 Pidalitõbine ei nõudnud midagi, kuigi tema soov oli õigemeelne. Ta oli valmis leppima Issanda tahtega.
Mõne aasta eest õnnistati minu sõpru, ühte armsat, ustavat paari, kauaoodatud poja sünniga, kelle nimel nad olid juba pikka aega palvetanud. See kodu täitus rõõmuga, kui meie sõbrad ja nende tütar, kes oli tolle ajani olnud nende ainus laps, nautisid äsja saabunud väikese poisi kaaslust. Ühel päeval aga juhtus midagi ootamatut: väike poiss, kes oli ainult kolmeaastane, vajust äkitselt koomaseisundisse. Kohe, kui ma olukorrast teada sain, helistasin ma sõbrale, et talle raskel ajal toeks olla. Kuid tema vastus oli mulle õppetunniks. Ta ütles: „Kui see on Isa tahe ta enda juurde võtta, siis meie lepime sellega.” Minu sõbra sõnades polnud mitte vähimatki kaebust, vastuhakku või rahulolematust. Vastupidi, kõik, mida ma tema sõnades tundsin, oli tänulikkus Jumalale, et nad said selle lühikese aja koos oma pojaga veeta, ja täielik leppimine Isa tahtega. Mõne päeva pärast võeti see väike poiss tema selestilisse elupaika.
Rühkigem edasi, õppides oma kohust, tehes õigeid otsuseid, talitades nende otsuste kohaselt ja leppides meie Isa tahtega.
Kui tänulik ja rõõmus ma olen selle otsuse eest, mida mu isa lubas mul 47 aasta eest teha. Aja jooksul olen hakanud mõistma, et tingimus, mille ta mulle esitas – olla selles otsuses kohusetundlik –, tähendas olla kohusetundlik minu Taevase Isa ees ja otsida omaenda ning oma ligimese päästet, saades seeläbi rohkem selliseks, nagu minu Isa mind ootab ja soovib saavat. Sellel erilisel päeval tunnistan ma, et Jumal Isa ja Tema armastatud Poeg elavad. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.