Viimse aja pühad, püüdke saada paremaks
Vanem Dale G. Renlund
Seitsmekümnest
Kui me püüame paremaks saada, peame vastu ja aitame teistel sama teha, oleme tõelised viimse aja pühad.
Mu kallid vennad ja õed! 2013. aasta detsembris leinas maailm Nelson Mandelat. Pärast 27-aastast vangistust oma rolli pärast apartheidivastases võitluses sai Mandelast Lõuna-Aafrika esimene demokraatlikult valitud president. Tema andestus oma vangistajatele oli märkimisväärne. Talle sai osaks laialdane kiitus ja tunnustus.1 Mandela püüdis tihti vaigistada kiidusõnu, öeldes: „Ma pole mingi pühak – kui te just ei pea pühakuks patustajat, kes ennast parandada püüab.”2
See ütlus – „Pühak on patustaja, kes ennast parandada püüab” – peaks tooma Kiriku liikmetele kindlust ja julgustust. Kuigi meile viidatakse kui viimse aja pühadele, ei meeldi see meile vahest. Sõna pühad kasutatakse tavaliselt selliste inimeste kirjeldamiseks, kes on saavutanud kõrgema pühaduse taseme või isegi täiuslikkuse. Ja meie teame vägagi hästi, et me pole täiuslikud.
Kuid meie teoloogia õpetab meile, et me võime saada täiuslikuks, „toetudes täielikult” ja korduvalt Kristuse õpetusele: rakendades Temasse usku, tehes meeleparandust ning võttes osa sakramendist oma ristimislepingute ja õnnistuste uuendamiseks, et Püha Vaim võiks olla veel suuremal määral koos meiega. Kui me nii teeme, saame me rohkem Kristuse-sarnaseks ja suudame lõpuni vastu pidada.3 Teisisõnu, Jumal hoolib palju rohkem sellest, kes me oleme ja kelleks me saame, kui sellest, kes me kunagi olime.4Ta hoolib sellest, et me ennast parandada püüame.
Komöödia „Nagu teile meeldib”, mille kirjutas Inglise näitekirjanik William Shakespeare, kirjeldab dramaatilist muutust kangelase elus. Vanem vend püüab tappa oma nooremat venda. Sellest teadmisest hoolimata päästab noorem vend oma kurja venna kindlast surmast. Kui vanem vend sellest väljateenimata kaastundest teada saab, muutub ta täielikult ja igaveseks ning kogeb midagi, mida ta kutsub „meelemuutuseks”. Hiljem tuleb vanema venna juurde mitu naist, kes küsivad: „Teie püüdsitegi [oma venda] tappa?”
Vanem vend vastas: „See olin mina, kuid see pole mina. Ei häbene ma öelda, mis kord olin, nii magusana näib mu meelemuutus.”5
Tänu Jumala armule ja Jeesuse Kristuse lepitusele ei ole selline muutus meie jaoks vaid ilukirjandus. Issand kuulutas meile Hesekieli kaudu:
„Õela õelus ei pane teda komistama päeval, mil ta pöördub oma õelusest. ‥
Pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige;
‥ annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata, siis ta jääb tõesti elama.
Ühtki ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles ta vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige.”6
Oma armus lubab Jumal andestust, kui me parandame meelt ja pöördume ära pahelisusest – Ta andestab sedavõrd, et meie patte isegi ei mainita meile enam. Meie võime tänu Kristuse lepitusele ja enda meeleparandusele vaadata oma minevikutegudele ja öelda: „See olin mina, kuid see pole mina.” Hoolimata sellest, kui halvad need teod ka polnud, võime öelda: „See on, kes ma olin. Kuid see mineviku paheline mina ei ole enam see, kes ma olen.”7
President Thomas S. Monson on õpetanud: „Üks Jumala suurim kingitus meile on üha uuesti proovimise rõõm, sest ükski läbikukkumine ei pea kunagi jääma lõplikuks.”8 Isegi kui oleme olnud teadlik, sihikindel patustaja, või oleme korduvalt seisnud silmitsi läbikukkumise ja pettumusega, võib Kristuse lepitus meid aidata hetkel, mil otsustame ennast veel kord parandada proovida. Ja me peame meeles pidama, et see pole mitte Püha Vaim, kes meile sosistab, et oleme nii kaugele ära eksinud, et oleks parem alla anda.
Jumala soov, et viimse aja pühad ennast parandada püüaksid, ulatub patu ületamisest kaugemale. Ükskõik kas me kannatame probleemsete suhete, majanduslike raskuste, haiguse või kellegi teise pattude tõttu, võib Päästja lõpmatu lepitus parandada isegi – ja ehk just eriti – neid, kes on süütult kannatanud. Ta mõistab täielikult, mida tähendab süütult kannatada kellegi teise üleastumise tagajärjel. Nagu on prohvetlikult kuulutatud, Päästja tuleb „parandama neid, kel murtud süda, ‥ andes ‥ laubaehte tuha asemele, rõõmuõli leina asemele [ja] ülistusrüü kustuva vaimu asemele.”9 Tulgu, mis tuleb – Jumal ootab, et Tema abiga püüaksid viimse aja pühad ennast parandada.
Just nagu Jumal rõõmustab, kui me vastu peame, on Ta pettunud, kui meie ei märka, et ka teised püüavad seda teha. Meie kallis sõber Thoba jagas lugu, kuidas tema sai selle õppetunni oma emalt Julialt. Julia ja Thoba olid ühed esimestest Lõuna-Aafrika mustanahalistest usulepöördunutest. Pärast apartheidirežiimi lõppu lubati mustadel ja valgetel Kiriku liikmetel koos kirikus käia. Paljude jaoks oli rassidevaheline võrdne läbikäimine uus ja probleemne nähtus. Ükskord kui Julia ja Thoba kirikus käisid, tundsid nad, et mõned valged liikmed ei kohelnud neid väga lahkelt. Lahkudes kaebas Thoba sellest kibestunult oma emale. Julia kuulas rahulikult, kuni Thoba oli kõik oma kaebused välja öelnud. Siis ütles Julia: „Oo, Thoba. Kirik on nagu suur haigla ja meie oleme kõik omamoodi haiged. Me tuleme kirikusse, et abi saada.”
Julia kommentaar peegeldab väärtuslikku mõtet. Meil ei tule teiste suhtes olla ainult tolerantne, kui nad oma isikliku haigusega võitlevad, vaid peame olema ka lahked, kannatlikud, toetavad ja mõistvad. Jumal julgustab meid püüdma paremaks saada. Ta ootab meilt, et lubaksime ka teistel seda teha. Lepitus tuleb meie ellu veelgi suuremal määral. Siis me mõistame, et hoolimata näilistest erinevustest vajame me kõik sedasama lõpmatut lepitust.
Mõne aasta eest kutsuti üks imeline noormees nimega Curtis misjonil teenima. Ta oli seda sorti misjonär, kellesugust iga misjonijuhataja endale saata palub. Ta oli keskendunud ja tegi kõvasti tööd. Mingil hetkel sai ta misjonikaaslase, kes oli ebaküps, suhtlusraskustega ega hoolinud eriti, kas töö tehtud saab.
Kui nad ühel päeval jalgratastega sõitsid, vaatas Curtis tagasi ja nägi, et tema kaaslane oli arusaamatul põhjusel rattalt maha tulnud ja kõndis. Vaikselt väljendas Curtis Jumalale oma frustratsiooni selle üle, kui raske oli taluda kaaslast, keda ta pidi endaga kaasas vedama, et üldse midagi ära teha. Hetke pärast sai Curtis sügava mulje, nagu oleks Jumal talle öelnud: „Tead, mis, Curtis, minuga võrreldes ei ole teie kaks sugugi nii erinevad.” Curtis õppis, et peab olema kannatlikum oma ebatäiusliku kaaslasega, kes kõigest hoolimata püüdis omal moel paremaks saada.
Minu kutse meile kõigile on vaadata oma elule, parandada meelt ja püüda paremaks saada. Kui me ei püüa, oleme vaid viimse aja patustajad; kui me ei pea vastu, oleme viimse aja allaandjad; ja kui me ei anna teistele võimalust paremaks saada, oleme vaid viimse aja silmakirjatsejad.10 Kui me püüame paremaks saada, peame vastu ja aitame teistel sama teha, oleme tõelised viimse aja pühad. Kui me muutume, avastame, et Jumal hoolib tõepoolest palju rohkem sellest, kes me oleme ja kelleks me saame, kui sellest, kes me kunagi olime.11
Ma olen sügavalt tänulik Päästja, Tema lõpmatu lepituse ja viimse aja prohvetite eest, kes julgustavad meid olema viimse aja pühad ja püüdma saada paremaks.12 Ma tunnistan Päästja elavast reaalsusest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.