Kuidas olla ehtne?
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Ma palvetan, vennad, et me paneksime vastu kiusatusele tõmmata tähelepanu endale ja selle asemel püüdleks palju suurema au poole: saada alandlikuks, tõeliseks jüngriks Jeesusele Kristusele.
18. sajandi lõpus kuulutas Katariina II Venemaal, et teeb koos mitme välissaadikuga oma impeeriumi lõunaosas ringsõidu. Selle piirkonna kuberner Grigori Potjomkin tahtis meeleheitlikult külalistele muljet avaldada. Ja nii tegi ta märkimisväärseid jõupingutusi, et näidata riigi saavutusi.
Reisi ühe osa sõitis Katariina Dnepri jõel, näidates saadikutele uhkelt kaldapealseid edukaid külasid, mis olid täis töökaid ja rõõmsaid külainimesi. Oli vaid üks probleem: see kõik oli väljanäitus. Räägitakse, et Potjomkin oli lasknud valmistada poodidele ja kodudele vineerist fassaadid. Ta oli isegi kohale toonud töötamist näitleva talurahva, et luua muljet õitsvast majandusest. Kui vaatlejad jõekäänu taha kadusid, pakkisid Potjomkini mehed võltsküla kokku ja viisid selle kiiruga allavoolu, et valmistuda Katariina järgmiseks möödasõiduks.
Kuigi praegused ajaloolased on kahelnud selle loo tõepärasuses, on väljend Potjomkini küla jõudnud maailma sõnavarasse. See viitab nüüd igasugusele püüdele panna teisi uskuma, et oleme paremad, kui tegelikult oleme.
Kas meie süda on õiges kohas?
Soov ennast parimast küljest näidata on inimloomuse osa. Seepärast näevad nii paljud meist vaeva oma kodu välimuse kallal ja seepärast vaatavad meie noored Aaroni preesterluse hoidjad, et iga juuksekarv oleks õigesti, juhuks kui nad peaksid kohtuma selle teatud erilise inimesega. Pole midagi valet oma kingade viksimises, hästi lõhnamises või isegi enne koduõpetajate tulekut mustade nõude ärapeitmises. Kuid kui me muljet avaldamise sooviga ekstreemsustesse kaldume, siis võib kasulik muutuda võltsiks.
Issanda prohvetid on alati tõstnud hoiatushääle nende vastu, „kes ligine[vad Issandale] suuga ja austa[vad Teda] huultega, aga [kelle] süda on [Temast] kaugel”.1
Päästja oli mõistev ja kaastundlik patustajate vastu, kelle süda oli alandlik ja siiras. Kuid Ta astus õigemeelses vihas silmakirjatsejate – kirjatundjate, variseride ja saduseride vastu, kes püüdsid paista õigemeelsed selleks, et saada kiitust, mõjuvõimu ja maailma rikkust, kuigi samal ajal rõhusid inimesi, keda oleksid pidanud õnnistama. Päästja ütles, et nad on „lubjatud haudade sarnased, mis küll väljastpoolt on nägusad, aga seestpoolt on täis surnute luid ja kõike räpasust!”2
Meie päevil on Issand öelnud samasuguseid raskeid sõnu preesterluse hoidjate kohta, kes „varja[vad] oma patte või rahulda[vad] oma uhkust, oma tühist auahnust”. Kui nad seda teevad, ütles Ta, siis „taevad eemalduvad; Issanda Vaim kurvastab; ja kui see on eemaldunud, siis on aamen selle mehe preesterluse või volitusega”.3
Miks nii juhtub? Miks püüame me vahel näida aktiivsete, edukate ja pühendunutena, kui seespidiselt – nagu Ilmutaja ütles Efesose koguduse kohta – oleme „maha jätnud oma esimese armastuse”?4
Mõnel puhul oleme ehk lihtsalt kaotanud fookuse evangeeliumi olemusest, arvates ekslikult, et „jumalakartuse nägu” ongi Tema „vägi”.5 On eriti ohtlik, kui kasutame oma näilikku jüngrielu, et avaldada muljet isikliku edu või mõju saavutamiseks. Siis on meil oht sattuda variseride territooriumile ja ülim aeg uurida oma südant ja muuta kohe suunda.
Potjomkini programmid
Seda kiusatust paista paremana, kui me tegelikult oleme, ei esine ainuüksi isiklikus elus, vaid seda võib leida ka meie Kiriku-ülesannetes.
Näiteks tean ühte vaia, mille juhid seadsid aastaks päris ambitsioonikad eesmärgid. Kuigi kõik eesmärgid olid vaeva väärt, keskendusid need kas suurtele ja muljetavaldavatele avaldustele või numbritele ja protsentidele.
Pärast seda, kui neid eesmärke arutati ja nendes kokku lepiti, hakkas midagi vaiajuhatajat häirima. Ta mõtles oma vaia liikmetele – näiteks ühele väikeste lastega noorele emale, kes oli hiljuti leseks jäänud. Ta mõtles liikmetele, kes võitlesid kahtluste ja üksindusega või raskete terviseprobleemidega, omamata tervisekindlustust. Ta mõtles liikmetele, kes maadlesid purunenud abielude, sõltuvuste, töötuse ja vaimse haigusega. Ja mida enam ta neile mõtles, seda enam pidi ta endalt küsima alandlikkust toova küsimuse: kas meie uued eesmärgid muudavad midagi nende liikmete elus?
Ta hakkas mõtlema, kuidas oleksid vaia eesmärgid olnud teistsugused, kui nad oleksid esiteks küsinud: „Mis on meie teenimiskohustus?”
Nii läks see vaiajuhataja tagasi oma nõuandjate juurde ja koos muutsid nad fookust. Nad otsustasid, et ei luba „näljastel, ‥ abivajajatel, ‥ alastiolijatel, ‥ haigetel ja vaevatutel endist mööduda [nii et ei] märka neid.”6
Nad seadsid uusi eesmärke, mõistes, et nende uute eesmärkide edu ei saanud alati mõõta, vähemasti mitte inimese poolt – sest kuidas võiks keegi mõõta isiklikku tunnistust, Jumala armastust või kaastunnet teiste vastu?
Kuid nad teadsid samuti, et „palju asju, mida võite kokku lugeda, ei loe. Palju asju, mida te ei saa kokku lugeda aga tõepoolest loevad”.7
Ma mõtisklen, kas meie organisatsioonilised ja isiklikud eesmärgid on ehk Potjomkini küla tänapäevased väljendusvormid. Kas need näevad kaugusest muljetavaldavad välja, kuid ei võta arvesse meie armsate ligimeste tõelisi vajadusi?
Mu kallid sõbrad ja kaaslased preesterluses, kui Jeesus Kristus meiega maha istuks ja paluks ülevaadet meie majapidajaametist, siis ma ei arva, et Ta keskenduks programmidele ja statistikale. Mida Päästja soovib teada, on meie südame olukord. Ta soovib teada, kuidas me armastame ja teenime inimesi, kes on meie hoole all – nende hulka kuuluvad ka meie abikaasa ja pere – kuidas me kergendame nende igapäevast koormat. Ja Päästja soovib teada, kuidas saan mina ja saate teie lähemaks Tema ja Taevase Isaga.
Miks me oleme siin?
Meile võib olla kasuks iseenda südame uurimine. Näiteks võime endalt küsida, miks me teenime Jeesuse Kristuse Kirikus.
Me võiksime isegi küsida, miks me oleme täna sellel koosolekul.
Kui ma sellele küsimusele pinnapealse vastuse annaksin, siis võiksin öelda, et olen siin, kuna president Monson palus mul kõneleda.
Seega ei olnud mul suurt valikut.
Peale selle ootab mu naine, keda ma väga armastan, et ma koosolekust osa võtaksin. Ja kuidas suudaksin ma talle ei öelda?
Kuid me kõik teame, et on paremaid põhjuseid oma koosolekutel osalemiseks ja oma elu elamiseks pühendunud Jeesuse Kristuse jüngrina.
Mina olen siin, kuna soovin kogu südamest järgida oma Õpetajat Jeesust Kristust. Ma soovin teha kõik, mis Ta minult palub selle suure aate nimel. Ma janunen, et Püha Vaim avardaks minu arusaamist ja et ma kuuleksin Jumala häält, kui Ta kõneleb oma pühitsetud teenijate kaudu. Ma olen siin, et saada paremaks meheks, et mind inspireeriks nende inspireerivad eeskujud, kes on minu vennad ja õed Kristuses, ning et ma õpiksin, kuidas paremini teenida neid, kes abi vajavad.
Lühidalt öeldes olen ma siin, kuna armastan oma Taevast Isa ja Tema Poega Jeesust Kristust.
Ma olen kindel, et see on ka teie põhjus. Seepärast oleme me nõus tegema ohverdusi, et Päästjat järgida, mitte ainult seda kuulutama. Seepärast hoiame me auga Tema püha preesterlust.
Sädemest lõkkeni
Hoolimata sellest, kas teie tunnistus kasvab jõudsalt ja on terve või meenutab teie aktiivsus Kirikus pigem Potjomkini küla, on hea uudis see, et võite ehitada just sellele jõule, mis teil on. Siin Jeesuse Kristuse Kirikus võite te vaimselt küpseda ja Päästjale lähemale saada rakendades evangeeliumi põhimõtteid päevast päeva.
Kannatlikkuse ja järjepidevusega võib isegi kõige väiksem jüngritegu või pisemgi ususüsi saada pühendunud elu leekivaks lõkkeks. Tegelikult saabki enamik lõkkeid just nii alguse – üksikust sädemest.
Nii et kui te tunnete ennast väikese ja nõrgana, siis tulge lihtsalt Kristuse juurde, kes teeb nõrgad asjad tugevaks.8 Nõrgim meie seast võib tänu Jumala armule saada vaimselt tugevaks, kuna „Jumal ei tee vahet isikute vahel.”9 Tema on meie „ustav Jumal, kes lepingut peab ja heldust osutab tuhandest põlvest saadik neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad.”10
Minu veendumus on, et kui Jumala haare ulatub abistama vaest saksa põgenikku tagasihoidlikust perest sõjast laastatud linnas Kiriku peakorterist teisel pool maailma, siis ulatub Tema haare ka teieni.
Mu armsad vennad Kristuses, kõige loodu Jumalal, kes puhus elu universumisse, on kindlasti väge, et puhuda elu teisse. Kindlasti võib ta teha teist ehtsa, vaimse valguse ja tõe olevuse, kes te olla soovite.
Jumala lubadused on kindlad ja teada. Me võime saada andeks oma patud ja puhtaks kõigest õigemeelsusetusest.11 Ja kui me jätkuvalt võtame õiged põhimõtted omaks ja elame oma isiklikes olukordades ja peredes nende järgi, siis jõuame lõpuks punkti, kus me ei tunne „enam nälga ega janu. ‥ Sest Tall, kes on keset aujärge, hoiab [meid] ja juhatab [meid] elava vee allikaile; ja Jumal pühib ära kõik pisarad [meie] silmist!”12
Kirik on tervenemise, mitte varjamise paik
Kuid me ei saa terveneda, kui varjame ennast isiklike, dogmaatiliste või organisatsiooniliste fassaadide taha. Selline kunstlik jüngriks olemine ei takista meid ainult nägemast, kes me ise tõeliselt oleme, vaid takistab meid ka tõeliselt muutumast Päästja lepituse ime kaudu.
Kirik ei ole autonäitus – koht, kuhu me ennast näitama tuleme, et teised võiksid meie vaimsust, võimeid ja edukust imetleda. Kirik on pigem kui autotöökoda, kuhu tulevad masinad, mis vajavad parandamist, hooldust ja taastusravi.
Ja kas me mitte kõik ei vaja parandamist, hooldust ja taastusravi?
Me tuleme kirikusse mitte selleks, et oma probleeme varjata, vaid et neid parandada.
Ja preesterluse hoidjatena on meil lisakohustus – „hoid[a m]eile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte [isikliku kasu saamiseks], vaid innust, mitte isandaina valitsedes kogudusi kui liisuosi, vaid olles karjale eeskujuks.”13
Pidage meeles, vennad: „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!”14
Suurim, kõige võimekam, kõige rohkem saavutanud inimene, kes kunagi selle maa peal kõndinud on, oli samas ka kõige alandlikum. Kõige märkimisväärsemalt teenis ta privaatsetel hetkedel, kui seda nägid vaid mõned pealtnägijad ja Tema „keelas neid ühelegi rääkimast”, mida Ta oli teinud.15 Kui keegi kutsus Teda heaks, lükkas Ta komplimendi kiirelt tagasi, rõhutades, et ainult Jumal on tõeliselt hea.16 On selgelt näha, et maailma kiitus ei tähendanud tema jaoks miskit, Tema ainus eesmärk oli teenida Isa ja teha „ikka, mis on tema meelt mööda!”17 Meil oleks hea järgida oma Õpetaja eeskuju.
Armastagem, nagu armastas Tema
Vennad! See on meie kõrge ja püha kutse – olla Jeesuse Kristuse esindajad, armastada, nagu armastas Tema, teenida, nagu teenis Tema, „tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda nõrkenud põlvi”,18 abistada „vaeseid ja abivajajaid”19 ja hoolitseda lesknaiste ja orbude eest.20
Ma palvetan, vennad, et kui me teenime oma peredes, kvoorumites, kogudustes, vaiades, kogukondades ja riikides, paneksime me vastu kiusatusele tõmmata tähelepanu endale ja selle asemel püüdleks palju suurema au poole: saada alandlikuks, tõeliseks jüngriks meie Issandale ja Päästjale, Jeesusele Kristusele. Kui me seda teeme, leiame ennast kõndimas rajal, mis viib meid meie parima, kõige ehtsama ja õilsama minani. Seda ma tunnistan meie Õpetaja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.