Armu and
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Täna ja igavesti on Jumala arm saadaval kõigile, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim.
Ülestõusmispühal tähistame me kõige kauem oodatud ja hiilgavaimat sündmust kogu maailma ajaloos.
See päev muutis kõik.
Sel päeval muutus minu elu.
Teie elu muutus.
Muutus kõigi Jumala laste saatus.
Inimkonna Päästja, kes oli võtnud enda kanda patu ja surma ahelad, mis meid vangistasid, purustas need ahelad sel õnnistatud päeval ja tegi meid kõiki vabaks.
Tänu meie armastatud Lunastaja ohverdusele ei ole surmal astelt, ei ole haual võitu1, Saatanal ei ole kestvat väge ja me oleme „uuesti sün[dinud] elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi”.2
Apostel Paulusel oli tõepoolest õigus, kui ta ütles, et võime „kinnita[da] nüüd üksteist nende sõnadega!”3
Jumala arm
Me räägime tihti Päästja lepitusest – ja täiesti õigustatult!
Jaakobi sõnu kasutades: „Sest miks mitte rääkida Kristuse lepitusest ja saada temast täiuslikku teadmist?”4 Kuid kui me „räägime Kristusest, ‥ rõõmustame Kristuses, ‥ jutlustame Kristusest [ja] kuulutame prohvetlikult Kristusest” igal võimalusel5, ei tohi me kunagi kaotada aukartust ja sügavat tänutunnet Jumala Poja igavese ohverduse ees.
Päästja lepitus ei või muutuda meie õpetustes, vestlustes või südames tavapäraseks. See on püha, sest selle suure ja viimase ohverduse kaudu tõi Jeesus Kristus „päästet kõigile neile, kes usuvad tema nimesse”.6
Kui imeline on mõelda, et Jumala Poeg alandus, et päästa meid, kes me oleme tihtipeale ebatäiuslikud, ebapuhtad, eksimustele kalduvad ja tänamatud. Olen püüdnud oma piiratud mõistusega mõista Päästja lepitust ja ainuke selgitus, mille olen leidnud, on see: Jumal armastab meid sügavalt, täiuslikult ja igavesti. Ma ei oska isegi kuskilt otsast arvata, milline on „[Kristuse] armastuse laius ja pikkus ja kõrgus ja sügavus”.7
Selle armastuse vägevat väljendust kutsutakse pühakirjades tihti Jumala armuks – jumalikuks abi ja väe anniks, tänu millele me kasvame ekslikest ja piiratud olevustest, kes me praegu oleme, ülendatud olevusteks, kellel on „tõde ja valgust, kuni [me saame] tões hiilgavaks ja [me tunneme] kõiki asju”.8
See Jumala arm on üks imelisemaid asju. Kuid seda mõistetakse sageli vääriti.9 Sellegipoolest peaksime me teadma Jumala armust, kui me kavatseme pärida seda, mis on Tema igaveses kuningriigis meie jaoks valmistatud.
Sellel eesmärgil soovin ma rääkida armust. Esiteks eriti sellest, kuidas arm avab taeva väravad ja teiseks, kuidas see avab taevaluugid.
Esiteks: arm avab taeva väravad
Kuna me kõik oleme „pattu teinud ja ‥ Jumala aust ilma”10 ning kuna „miski, mis pole puhas, ei saa siseneda Jumala kuningriiki”11, ei ole meist keegi vääriline Jumala juurde tagasi minema.
Isegi kui me teeniksime Jumalat kogu hingest, ei oleks sellest küllalt, sest oleksime ikkagi „tühised teenijad”.12 Me ei või oma teed taevasse välja teenida; meid takistavad õigluse nõuete barjäärid, mille ületamiseks me ise jõuetud oleme.
Kuid kõik ei ole kadunud.
Jumala arm on meie suur ja igavene lootus.
Läbi Jeesuse Kristuse lepituse rahuldab halastuse plaan õigluse nõuded13„ja valmistab inimestele vahendid, mille läbi neil võiks olla usku meeleparanduseks”.14
Kuigi meie patud võivad olla helepunased, võivad nad saada lumivalgeks15. Kuna meie armas Päästja „andis iseenese lunastushinnaks kõikide eest”16, on sissepääs Tema igavesse kuningriiki meile avanenud.17
Värav on avatud!
Kuid Jumala arm ei taasta meid pelgalt meie eelmisesse süütuse seisundisse. Kui päästmine tähendab vaid meie vigade ja pattude kustutamist, siis päästmine – olgu see kui imeline tahes – ei täida Isa püüdlusi meie jaoks. Tema siht on palju kõrgemal. Tema tahab, et Tema pojad ja tütred saaksid Tema-sarnaseks.
Jumala armu anni kaudu ei vii jüngriks olemise tee meid mitte tagasi, vaid üles.
See juhib kõrgustesse, mida me vaevu mõista suudame. See juhib ülendusse meie Taevase Isa selestilises kuningriigis, kus me, olles ümbritsetud oma armsamatest, saame „osa tema täiusest ja tema auhiilgusest”18. Kõik kuulub meile ja meie kuulume Kristusele.19 Tõepoolest meile antakse kõik, mis on meie Isal.20
Et pärida seda hiilgust, on meil vaja enamat kui avatud värav, me peame sellest väravast sisse minema muutunud südame sooviga – muutusega, mis on nii suur, et pühakirjad kirjeldavad seda kui olla „uuesti sündinud; jah, Jumalast sündinud, muudetud [meie maisest] ja langenud seisundist õigemeelsuse seisundisse, olles Jumala poolt lunastatud ja saades tema poegadeks ja tütardeks”.21
Teiseks: arm avab taevaluugid
Teine Jumala armu element on taevaluukide avamine, mille kaudu Jumal valab välja väe ja jõu õnnistusi, mis võimaldavad meil saavutada asju, mida me ise kaugeltki ei suudaks. Tänu Jumala imelisele armule võivad Tema lapsed ületada petise allhoovused ja vesiliivad, tõusta patust kõrgemale ja „saa[da] täiuslikuks Kristuses”.22
Kuigi meil kõigil on nõrkusi, võime need ületada. Tõepoolest just läbi Jumala armu, kui me ennast alandame ja usku omame, võivad nõrgad asjad saada tugevaks.23
Kogu meie elu jooksul annab Jumala arm ajalikke õnnistusi ja vaimseid ande, mis suurendavad meie võimeid ja rikastavad meie elu. Tema arm täiustab meid. Tema arm aitab meil saada parimateks inimesteks.
Kes on selle vääriline?
Piiblist loeme Kristuse külaskäigust variseri Siimoni juurde.
Välispidiselt paistis Siimon olevat hea ja õiglane mees. Ta täitis regulaarselt oma usukohustusi: ta pidas kinni seadusest, maksis kümnist, pidas hingamispäeva, palvetas iga päev ja käis palvekojas.
Kuid kui Jeesus oli Siimoni juures, tuli üks naine ning pesi Päästja jalgu oma silmaveega ja määris Tema jalgu kalli salviga.
Siimonile ei meeldinud see austusavaldus, sest ta teadis, et see naine oli patustaja. Siimon mõtles, et kui Jeesus seda ei teadnud, siis ei saa Ta olla prohvet või muidu ei laseks Ta sel naisel ennast puutuda.
Tema mõtteid aimates pöördus Jeesus Siimoni poole ja esitas küsimuse. „Ühel rahalaenajal oli kaks võlglast: üks oli võlgu viissada teenarit, teine viiskümmend.
Aga kui neil ei olnud maksta, kinkis ta mõlemale selle. Kumb neist nüüd teda rohkem armastab?”
Siimon vastas, et see, kellele rohkem kingiti.
Seejärel õpetas Jeesus sügavmõttelise õpetuse: „Kas sa näed seda naist? ‥ On tema rohked patud andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele pisut andeks antakse, see armastab pisut!”24
Kumma moodi nendest kahest inimesest oleme meie?
Kas oleme kui Siimon? Kas tunneme ennast oma heategudes kindlalt ja mugavalt, pannes usu iseenese õigemeelsusesse? Kas oleme ehk veidi liiga kannatamatud nendega, kes ei ela meie käitumisnormide kohaselt? Kas oleme autopiloodil, tehes kõike mehaaniliselt: käime oma koosolekutel, haigutame evangeeliumi õpetuste tunnis ja võib-olla mängime oma mobiiliga sakramenditeenistuse ajal?
Või oleme me selle naise sarnased, kes arvas, et on patu pärast täielikult ja lootusetult kadunud?
Kas me armastame palju?
Kas me mõistame, kui palju võlgneme Taevasele Isale, ja anume kogu hingest, et saada Jumala armu?
Kui me palves põlvitame, kas teeme seda selleks, et mängida ette iseenese õigemeelsuse parimad palad või selleks, et tunnistada üles oma vead, anuda Jumala armu ja poetada tänupisar imelise lunastusplaani eest?25
Päästmist ei saa osta kuulekuse valuuta eest, seda võib osta vaid Jumala Poja verega.26 Mõelda, et võime vahetada oma head teod päästmise vastu, on sama, mis osta lennukipiletid ja arvata, et oleme nüüd terve lennufirma omanikud. Või arvata, et pärast oma kodu eest üüriraha maksmist omame õigust kogu planeedile Maa.
Miks siis olla kuulekas?
Kui arm on Jumala and, miks on siis nii tähtis olla kuulekas Jumala käskudele? Miks pidada Jumala käske – või ka üldse meelt parandada? Miks mitte lihtsalt tunnistada, et oleme patused, ja lasta Jumalal meid päästa?
Või kui panna see küsimus Pauluse sõnadesse: „Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?” Pauluse vastus on lihtne: „Ei milgi kombel!”27
Vennad ja õed! Me täidame Jumala käske armastusest Tema vastu!
Kui püüame Jumala armu andi kogu oma südame ja meelega mõista, annab see meile veel rohkem põhjust meie Taevast Isa tasaduses ja tänuga armastada ning Talle kuuletuda. Kui me käime jüngrirajal, siis see täiustab meid, see teeb meid paremaks, see aitab meil saada rohkem Tema-sarnaseks ja juhatab meid tagasi Tema juurde. „Issanda [meie Jumala] Vaim” põhjustab meis sellise „vägeva muutuse, ‥ et meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head”.28
Seepärast kasvab meie kuulekus Jumala käskudele loomulikult välja meie lõputust armastusest ja tänulikkusest Jumala headuse vastu. See tõelise armastuse ja tänulikkuse vorm liidab imeliselt meie teod Jumala armuga. Kaunistagu vooruslikkus lakkamatult meie mõtteid; siis kasvab meie enesekindlus Jumala läheduses tugevaks.29
Kallid vennad ja õed! Ustavalt evangeeliumi järgi elamine ei ole koorem. See on rõõmus harjutus – ettevalmistus igavike suure hiilguse pärimiseks. Me püüame kuuletuda oma Taevasele Isale, kuna meie vaim on paremini häälestatud vaimsetele asjadele. Me mõistame asju, mida ei suutnud varem ettegi kujutada. Kui täidame Isa tahet, saab meile osaks valgustumine ja mõistmine.30
Arm on Jumala and ja meie soov olla kuulekas Jumala igale käsule võrdub meie sureliku käe väljasirutusega, et võtta vastu see meie Taevase Isa püha kingitus.
Kõik, mida saame teha
Prohvet Nefi aitas meil paremini mõista Jumala armu, kui ta kuulutas: „Sest me näeme usinasti vaeva, ‥ veenmaks meie lapsi ja ka meie vendi uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga; sest me teame, et pärast kõike, mida me saame teha, saame me päästetud armu läbi.”31
Kuid vahel ma kahtlen, kas me mitte ei tõlgenda valesti fraasi „pärast kõike, mida me saame teha”. Me peame mõistma, et „pärast” ei ole sama, mis „seepärast”.
Meid ei päästeta „sellepärast”, mida me saame teha. Kas keegi meist on teinud kõike, mida me saame teha? Kas Jumal ootab, kuni me oleme ammendanud kõik isiklikud püüdlused, enne kui Ta oma päästva armuga meie ellu sekkub?
Paljud inimesed tunnevad heitumust, kuna nad ei suuda teha kõike, mida neilt oodatakse. Nad teavad omast käest, et „vaim on küll valmis, aga liha on nõder!”32 Nad tõstavad oma hääle koos Nefiga, kuulutades: „Mu hing on ahastuses minu süütegude pärast.”33
Ma olen kindel, et Nefi teadis, et Päästja arm lubab ja võimaldab meil patust üle saada.34 Selle pärast töötas Nefi nii usinasti, et veenda oma lapsi ja vendi „uskuma Kristusesse ning saama lepitatud Jumalaga”.35
Sest on ju see kõik, mida me saame teha! Ja see on meie ülesanne surelikkuses!
Arm on kõigile saadaval
Kui ma mõtlen kõigele, mida Päästja nendel esimestel ülestõumispühadel ja sellele eelnenud ajal meie heaks tegi, tahan ma tõsta oma hääle ja hüüda kiitust Kõigekõrgemale Jumalale ja Tema Pojale Jeesusele Kristusele!
Taeva väravad on lahti!
Taevaluugid on avatud!
Täna ja igavesti on Jumala arm saadaval kõigile, kellel on murtud süda ja kahetsev vaim.36 Jeesus Kristus on valmistanud tee meie jaoks tõusta kõrgustesse, mis on surelikule meelele mõistetamatu.37
Ma palvetan, et me näeksime uute silmade ja uue südamega Päästja lepitava ohvri tähendust. Ma palvetan, et me näitaksime oma armastust Jumala vastu ja oma tänu Jumala lõpmatu armu anni eest, pidades Tema käske ja rõõmsalt „käi[es] uues elus”.38 Meie Õpetaja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.