Jehoova on mu valgus
Vanem Quentin L. Cook
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Meie suutlikkust jääda kindlaks ja truuks ning järgida Päästjat hoolimata elumuutustest, tugevdavad suuresti õigemeelsed pered ja Kristuse-keskne üksmeel kogudustes.
Nende ülestõusmispühade ajal mõtiskleme me lunastuse üle, mille eest kandis hoolt meie Päästja Jeesus Kristus, ja tunneme selle üle rõõmu.1
Üle maa kaigub kära, kuna maailma süüteod tekitavad haavatavust. Nüüdisaegse teabeedastuse juures panevad pahelisus, ebavõrdsus ja ülekohus paljusid tundma, et elu on oma olemuselt ebaõiglane. Olgu need katsumused kui tahes mõjukad, ei tohi need segada meid rõõmustamast ja tähistamast, et Kristus taevalikult meie eest kostis. Päästja sai sõna otseses mõttes „surmast võitu”. Ta võttis halastusest ja kaastundest meie süüteod ja üleastumised enda peale ning seeläbi lunastas meid ja rahuldas õigluse nõuded kõigi eest, kes parandavad meelt ja usuvad Tema nimesse.2
Tema hunnitu lepitusohver on oma tähenduselt inimmõistust ületav ja surelikule arusaamatu. See armulik tegu kindlustab meid rahuga, mis on suurem, kui suudame mõista.3
Kuidas siis meid ümbritseva karmi tegelikkusega toime tulla?
Minu naisele Maryle on alati meeldinud päevalilled. Talle teeb rõõmu, kui need täiesti ebatõenäolistes kohtades tee äärde ilmuvad. Kodu juurde, kus elasid minu vanavanemad, viib pinnastee. Kui me sellele teele keerame, hüüatab Mary sageli: „Mis sa arvad, kas me näeme ka täna neid hämmastavaid päevalilli?” Meie üllatuseks lokkavad päevalilled pinnasel, millest käivad üle maaharimis- ja lumekoristusmasinad ja kuhu kuhjatakse materjale, mida ei peeta looduses kasvavate lillede jaoks ideaalpinnaseks.
Üks tärkavate metsikute päevalillede märkimisväärne iseloomustaja lisaks vaenulikul pinnasel kasvamisele on see, kuidas tärkav õienupp päiksele üle taeva järgneb. Nii saab ta eluks vajalikku energiat, enne kui oma hiilgava kollase värviga õide puhkeb.
Kui ka meie tärkava päevalille sarnaselt maailma Päästjat, Jumala Poega järgime, edeneme ka meie ja saame hiilgavaks, hoolimata sellest, et asjalood meie ümber on paljuski kohutavad. Ta on tõepoolest meie valgus ja elu.
Tähendamissõnas põllulustest kuulutas Päästja oma jüngritele, et need, kes teevad pahandust ja seda, mis on käsu vastu, heidetakse Tema kuningriigist välja.4 Kuid ustavate kohta ütles Ta: „Siis paistavad õiged nagu päike oma Isa kuningriigis.”5 Üksikisikute, Kristuse jüngritena saame me vaenulikus, sõna otseses mõttes rahutus maailmas õnnelikult elada ja õitseda, kui Päästja armastamine on meile sisse juurdunud ja kui järgime alandlikult Tema õpetusi.
Meie suutlikkust jääda kindlaks ja truuks ning järgida Päästjat hoolimata elumuutustest, tugevdavad suuresti õigemeelsed pered ja Kristuse-keskne üksmeel kogudustes.6
Kui palju on kell kodus?
Perekonna roll Jumala plaanis on „tuua õnne, aidata meil õppida õigeid põhimõtteid armastavas õhustikus ja valmistada meid ette igaveseks eluks”7. Kaunid kodused usutavad peavad olema kinnistatud meie laste südamesse.
Minu onu Vaughn Roberts Kimball oli hea õpilane, tõusev kirjanik ja BYU Ameerika jalgpalli meeskonna söötja. 8. detsembril 1941, päev pärast Pearl Harbori ründamist, astus ta Ühendriikide mereväkke. Kui ta oli New Yorgi osariigis Albanys mereväelasi värbamas, kirjutas ta lühiartikli ajakirjale Reader’s Digest. Ajakiri maksis talle 200 dollarit ja avaldas tema loo pealkirjaga „Kui palju on kell kodus?” 1944. aasta maikuu väljaandes.
Ajakirjale Reader’s Digest kirjutatud loos, kus ta esineb madrusena, on muuhulgas kirjas:
„Kui palju on kell kodus?
Ühel õhtul küsisin ma New Yorgi osariigis Albanys ühelt madruselt kella. Ta tõmbas välja hiigelsuure käekella ja vastas: „Kell on 7.20.” Teadsin, et kell peab olema rohkem. „Su kell on vist seisma jäänud?” küsisin ma.
„Ei,” ütles ta, „see näitab ikka veel Kaljumäestiku aega. Olen Lõuna-Utah’st. Kui liitusin mereväega, andis isa mulle selle kella. Ta ütles, et see aitab mul kodu meeles hoida.
Kui mu kell on viis hommikul, tean ma, et isa sõidab lehmi lüpsma. Ja igal õhtul, kui kell on pool kaheksa, tean ma, et kogu pere on lahtitõmmatud laua ääres ja isa tänab Jumalat laual oleva eest ning palub Tal minu järele vaadata ‥, ” jätkas ta. „Mul on piisavalt lihtne kohalikku kella teada saada. Kuid ma tahan teada, palju on kell Utah’s.””8
Peagi pärast artikli esitamist määrati Vaughn täitma mereväe teenistuskohustusi Vaikse ookeani võitluses. 11. mail 1945, kui ta teenis parasjagu Okinawa lähedal lennukikandjal USS Bunker Hill, pommitasid laeva kaks enesetapulennukit.9 Peaaegu 400 meeskonnaliiget suri, teiste seas ka minu onu Vaughn.
Vanem Spencer W. Kimball avaldas Vaughni isale südamlikku kaastunnet, pöörates tähelepanu Vaughni väärilisusele ja Issanda kinnitusele, et „need, kes surevad minus, ei maitse surma, sest see saab neile olema magus.”10 Vaughni isa ütles hellalt, et kuigi Vaughn maeti merre, viib Jumala käsi Vaughni oma taevasesse koju.11
Kakskümmend kaheksa aastat hiljem kõneles president Spencer W. Kimball Vaughnist üldkonverentsil. Ta ütles järgmist: „See pere oli mulle hästi tuttav. ‥ Olen põlvitanud koos [nendega] vägevas palves. ‥ Selle suure pere koduse koolituse tulemuseks on igavesed õnnistused.” President Kimball esitas igale perele väljakutse „laskuda põlvili, ‥ palvetades oma poegade ja tütarde eest kaks korda päevas.”12
Vennad ja õed! Kui me perega ustavalt palvetame, pühakirju uurime, pereõhtut peame, preesterluse õnnistusi jagame ja hingamispäeva pühitseme, teavad meie lapsed, kui palju on kell kodus. Nad on valmis igaveseks koduks taevas, hoolimata sellest, mis neid tabab keerulises maailmas. Meie lastel on eluliselt tähtis teada, et neid kodus armastatakse ja et neil on seal turvaline.
Mees ja naine on abikaasadena võrdväärsed kaaslased.13 Neil on erinevad, kuid teineteist täiendavad kohustused. Naine võib sünnitada lapsi, mis õnnistab kogu perekonda. Mees võib saada preesterluse, mis õnnistab kogu perekonda. Kuid perega nõu pidades teevad abikaasad kõige tähtsamaid otsuseid võrdväärsete kaaslastena. Nemad otsustavad selle üle, kuidas lapsi õpetatakse ja korrale allutatakse, kuidas kulutatakse raha, kus nad elavad ning paljude teiste perekonna valikute üle. Neid otsuseid tehakse ühiselt, pärast Issandalt juhatuse otsimist. Eesmärk on igavene perekond.
Kristuse Valgus istutab perekonna igavikulise loomuse kõigi Jumala laste südamesse. Üks mu lemmikkirjanikke, kes pole meie usku, sõnastas selle nii: „Elus on nii palju kõrvalist, [kuid] ‥ perekond on päris, oluline, igavene; miski, mille järele vaadata, millest hoolida ja millele lojaalne olla.”14
Kirik aitab meil keskenduda Päästjale ühtse perekonnana
Lisaks perele on märkimisväärne roll ka Kirikul. „Kirik tagab organisatsiooni ja vahendid, et õpetada Jeesuse Kristuse evangeeliumi kõigile Jumala lastele. See tagab preesterluse volituse, et anda päästvaid talitusi ja ülendust kõigile, kes on väärilised ja nõus neid vastu võtma.”15
Maailmas leiavad aset ohjeldamatu tülitsemine ja süüteod ning põhirõhk on kõrvalekalduvatel kultuuridel ja ebavõrdsusel. Kirikus, välja arvatud võõrkeelsetes üksustes, on meie kogudused geograafilised, me ei jagune klassi ega seisuse järgi.16 Me tunneme rõõmu tõsiasjast, et kõik rassid ja kultuurid on üheskoos ühes õigemeelses koguduses. Meie kogudusepere on tähtis meie arengu ja õnne jaoks ning meie isiklikes püüdlustes saada rohkem Kristuse-sarnaseks.
Kultuurid sageli lahutavad inimesi ning põhjustavad vahel vägivalda ja diskrimineerimist.17 Mormoni Raamatus kirjeldatakse ühel kõige painajalikumal kombel paheliste isade tavasid, mis viivad vägivalla, sõja, pahategude, süütegude ning koguni rahvaste ja rahvuste hävinemiseni.18
Pühakirjades pole paremat lähtepunkti kui 4. Nefi, et kirjeldada meie kõigi jaoks olulist Kiriku kultuuri. Osana2. salmist on kirjas, et „inimesed [olid] kogu maa palgel kõik Issandasse pöördunud, nii nefilased kui laamanlased, ja nende keskel ei olnud tülisid ega vaidlusi ning iga inimene kohtles teist õiglaselt”. 16. salmist loeme: „Ja tõepoolest ei saanud olla õnnelikumat rahvast kõikide nende inimeste seas, keda Jumala käsi oli loonud.” Tülide puudumine pandi „Jumala armastuse [arvele], mis elas inimeste südametes”.19 See on kultuur, mille poole me püüdleme.
Sügavad kultuuriväärtused ja tõekspidamised on meie olemuse põhiosa. Ohverdamise, tänulikkuse, usu ja õigemeelsuse tavasid tuleb hoida ja kalliks pidada. Pered peavad usku suurendavaid tavasid nautima ja kaitsma.20
Mistahes kultuuri tähtsaim tunnusjoon on keel. Kui ma elasin California osariigis San Francisco piirkonnas, oli seal seitse võõrkeeleüksust. Meie õpetus seoses keelega on ära toodud Õpetuse ja Lepingute 90. osa 11. salmis: „Sest sel päeval sünnib, et igaüks kuuleb evangeeliumi täiust vastavalt omaenda kõneviisile ja omaenda keeles.”
Kui Jumala lapsed palvetavad Tema poole oma emakeeles, on see nende südamekeel. On selge, et iga inimene peab oma südamekeelt kalliks.
Minu vanem vend Joseph on arst ja töötas aastaid San Francisco lahe piirkonnas. Tema vastuvõtule tuli uus patsient, eakas samoalasest Kiriku liige. Ta kaebas ägedat, kurnavat valu. Tehti kindlaks, et tal on neerukivid, ja määrati õige ravi. See ustav liige teatas, et tema esialgne eesmärk oli lihtsalt mõista, mis on lahti, et ta saaks oma terviseprobleemi pärast samoa keeles Taevase Isa poole palvetada.
Liikmetel on tähtis mõista evangeeliumi oma südamekeeles, et nad saaksid palvetada ja tegutseda evangeeliumi põhimõtete järgi.21
Isegi kui meie keeled ning kaunid, meeltülendavad kultuuritavad on erinevad, peavad meie südamed olema kokku põimitud ühtsuses ja armastuses.22 Issand on öelnud rõhutades: „Igaüks austagu oma venda nagu iseennast. ‥ Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”23 Samal ajal kui me peame sobilikke kultuurilisi erinevusi kalliks, on meie eesmärk olla igakülgselt ühtsed Jeesuse Kristuse evangeeliumi kultuuri, kommete ja tavade poolest.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik pole iial tugevam olnud
Me mõistame, et osal liikmetel on küsimusi ja muresid, kui nad püüavad tugevdada oma usku ja tunnistust. Me peaksime ette vaatama, et me ei oleks ei suurte ega väikeste muredega inimeste suhtes kritiseerivad ega kohut mõistvad. Samal ajal need, kellel on mured, peaksid tegema oma usu ja tunnistuse tugevdamiseks kõik, mida nad suudavad. Parimad viisid küsimuste või murede lahendamiseks on kannatlik ja alandlik uurimine, mõtisklemine, palvetamine, evangeeliumi põhimõtete järgi elamine ja nõupidamine õigete juhtidega.
Mõned väidavad, et Kirikust lahkub tänapäeval üha enam liikmeid ning et kahtlusi ja uskmatust on rohkem kui minevikus. See pole absoluutselt tõsi. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik pole iial tugevam olnud. Inimeste arv, kes eemaldavad oma nime Kiriku ülestähendustest, on alati väga väike olnud ning viimastel aastatel võrreldes minevikuga märkimisväärselt vähenenud.24 Tõestatud arvuline kasv sellistes valdkondades nagu templianni saanud liikmed, kellel on kehtiv templisoovitus, täiskasvanud täiskümnise maksjad ja misjonil teenijad, on olnud võimas. Lubage mul korrata, Kirik pole iial tugevam olnud. Kuid „pidage meeles, et hingede väärtus on Jumala silmis suur”25. Me ulatame sõbrakäe kõigile.
Kui karm reaalsus, millega te praegu silmitsi seisate, näib sünge, raske ja peaaegu talumatu, siis pidage meeles, et hinge pitsitavas pimeduses Ketsemanis ning mõistetamatus valus ja piinades Kolgatal viis Päästja lõpule lepituse, mis lahendab kõige kohutavamad koormad, mis selles elus võivad ette tulla. Ta tegi seda teie heaks ja Ta tegi seda minu heaks. Ta tegi seda, kuna Ta armastab meid ning kuna Ta kuuletub oma isale ja armastab Teda. Meid päästetakse surmast – koguni meresügavusest.
Meie kaitse selles elus ja igavikus peitub meie enda ja pere õigemeelsuses, Kiriku talitustes ja Päästja järgimises. See on meie pelgupaik tormi eest. Teie, kes te tunnete end üksinda, võite püsida otsusekindlalt õigemeelsena, teades, et lepitus kaitseb ja õnnistab teid rohkem, kui suudate seda täielikult mõista.
Me peaksime pidama meeles Päästjat, pidama kinni oma lepingutest ja järgima Jumala poega, nagu tärkav päevalill järgib päikest. Tema valguse ja eeskuju järgimine toob meile õnne, rõõmu ja rahu. Nii 27. psalm kui ka üks lemmikkirikulaul kuulutavad: „Jehoova on mu valgus ja mu pääste.”26
Tunnistan ühe Päästja apostlina sel ülestõusmispühade nädalavahetusel pühalikult, et Jeesus Kristus on üles tõusnud. Ma tean, et Ta elab. Ma tunnen Tema häält. Tunnistan Tema jumalikkusest ja lepituse tõelisusest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.