Evangeeliumi muusika

Vanem Wilford W. Andersen

Seitsmekümnest

Evangeeliumi muusika on rõõmus vaimne tundmus, mis tuleb Pühalt Vaimult. Sellega kaasneb südamemuutus.

Aastaid tagasi kuulasin ma raadiointervjuud ühe noore arstiga, kes töötas haiglas Navajo-indiaanlaste seas. Ta rääkis kogemusest, kui üks pikkade patsidega eakas indiaanlane ühel ööl traumapunkti tuli. Noor arst võttis oma kirjutusaluse, pöördus mehe poole ja küsis: „Kuidas saan teid aidata?” Vana mees põrnitses enda ette ega öelnud midagi. Arst tundis end veidi kärsituna ja proovis uuesti. „Ma ei saa teid aidata, kui te minuga ei räägi,” ütles ta. „Öelge mulle, miks te haiglasse tulite.”

Seejärel vaatas vana mees talle otsa ja küsis: „Kas te tantsite?” Imeliku küsimuse üle juureldes turgatas noorele arstile pähe, et ehk on tema patsient oma hõimus ravitseja, kes muistsete hõimutavade järgi püüdis tervendada haiget pigem laulu ja tantsu kui ravimi väljakirjutamisega.

„Ei,” ütles arst, „ma ei tantsi. Kas teie tantsite?” Mees noogutas. Seejärel küsis arst: „Kas te võiksite mind tantsima õpetada?”

Vana mehe vastus on andnud mulle mitmeid aastaid palju mõtteainet. „Mina võin teid tantsima õpetada,” ütles ta, „aga teie peate kuulma muusikat.”

Mõnikord õpetame me oma kodus edukalt tantsusamme, kuid ei aita sama edukalt oma pere liikmetel muusikat kuulda. Ja nagu vanale ravitsejale oli hästi teada, on ilma muusikata raske tantsida. Ilma muusikata tantsimine tekitab kohmetust ja lausa piinlikkust. Kas te olete seda kunagi proovinud?

Õpetuse ja Lepingute 8. osas õpetas Issand Joseph Smithi ja Oliver Cowderyt: „Jah, vaata, ma räägin sulle sinu meeles ja sinu südames Püha Vaimu kaudu, kes tuleb sinu peale ja elab sinu südames” (2. salm). Me õpime tantsusamme peaga, kuid muusikat kuuleme südamega. Evangeeliumi tantsusammud on see, mida me teeme; evangeeliumi muusika on rõõmus vaimne tundmus, mis tuleb Pühalt Vaimult. Sellega kaasneb südamemuutus ja see on kõikide õigemeelsete soovide läte. Tantsusammud üksi nõuavad distsipliini, kuid tantsurõõmu võib kogeda vaid siis, kui hakkame kuulma muusikat.

Leidub neid, kes naeruvääristavad Kiriku liikmeid meie tegemiste pärast. See on mõistetav. Need, kes tantsivad, näivad sageli kummalised, imelikud või omapärased neile, kes muusikat ei kuule. Kas te olete kunagi seisnud autoga punase tule taga mõne auto kõrval, mille juht tantsis ja täiest kõrist laulda üürgas kuid teie heli ei kuule, kuna teie aknad on üles keritud? Kas ta ei paistnud omapärane? Kui teie lapsed õpivad selgeks tantsusammud, kuid ei kuule ega tunneta ilusat evangeeliumi muusikat, hakkab neil aja jooksul tantsides ebamugav ja nad kas lõpetavad tantsimise või jätkavad tantsimist ümbritsevate tantsijate survel, mis on peaaegu sama halb.

Meie kõigi väljakutseks, kes me püüame evangeeliumi õpetada, on minna õppekavaga tantsusammudest kaugemale. Meie laste õnn sõltub sellest, kas nad suudavad ilusat evangeeliumi muusikat kuulda ja armastada. Kuidas me seda teeme?

Esiteks peab meie enda elu olema häälestatud õigele vaimsele sagedusele. Vanal ajal, enne digitaalajastut, leidsime oma lemmiku raadiojaama, keerates hoolikalt raadionuppu, kuni osuti joondus täiuslikult meie jaama sagedusjoonega. Jaama numbrile lähenedes oli kuulda vaid sahinat. Kuid kui seadistasime raadio lõpuks täpsele sagedusele, võis sealt selgelt kuulda meie lemmikmuusikat. Elus tuleb meil seadistada end õigele sagedusele, et kuulda Vaimu muusikat.

Kui saame pärast ristimist Püha Vaimu anni, täidetakse meid usulepöördumisega kaasneva taevase muusikaga. Meie südamed on muutunud ja „meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head” (Mo 5:2). Kuid Vaim ei talu ebasõbralikkust, uhkust ega kadetsemist. Kui me selle õrna mõju oma elust kaotame, võib rikkalik evangeeliumiharmoonia muutuda kiiresti ebakõlaks ja lõpuks vaikida. Alma küsis terava küsimuse: „Kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?” (Al 5:26)

Lapsevanemad, kui meie elu pole kooskõlas evangeeliumi muusikaga, tuleb meil seda häälestada. Nagu president Thomas S. Monson möödunud oktoobris õpetas, peame me tähele panema oma jala suunda (vt Pane tähele oma jala suunda. – 2014. a sügisene üldkonverents). Me teame, kuidas seda teha. Me peame kõndima samal rajal kui siis, kui evangeeliumi muusika taevast heli esimest korda kuulsime. Me rakendame usku Kristusesse, parandame meelt ja võtame sakramenti; me tunneme tugevamalt Püha Vaimu mõju ja evangeeliumi muusika hakkab taas meie elus mängima.

Teiseks, kui me seda muusikat ise kuuleme, peame püüdma seda oma kodus esitada nii hästi, kui suudame. See ei ole midagi sellist, mida saaks peale suruda või sundida. „Ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel” – või isa või ema või suurem või valjem olemisel – „vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel, ‥ teesklematul armastusel [ja] heldusel” (ÕL 121:41–42).

Miks viivad need omadused kodus võimu ja mõjujõu suurenemiseni? Sest need on omadused, mis kutsuvad kohale Püha Vaimu. Need on omadused, mis häälestavad meie südame evangeeliumi muusikale. Nende olemasolu korral tulevad peres kõigil tantsijatel tantsusammud loomulikumalt ja rõõmsamalt välja, ilma et kedagi oleks vaja ähvardada, hirmutada ega sundida.

Kui meie lapsed on väikesed, saab meie hällilauluks olla teesklematu armastus, ja kui nad on jonnakad ega taha minna õhtul magama, on ehk vaja laulda hällilauluks pikameelsust. Kui nad on teismeeas, võime ignoreerida tülide ja ähvarduste kakofooniat ja esitada selle asemel kaunist veenmise muusikat – ja ehk lauda isegi pikameelsuse hällilaulu teist salmi. Selliseid liitomadusi nagu lahkus ja tasadus saavad lapsevanemad esitada täiuslikus kooskõlas. Me võime kutsuda ka oma lapsi endaga kaasa laulma, kui oleme lahked mõne naabri vastu, kes abi vajab.

See ei juhtu otsekohe. Iga meisterlik muusik teab, et kauni muusika esitamine nõuab usinat harjutamist. Kui esmased jõupingutused muusika tegemisel näivad ebakõlalised ja ühtesobimatud, siis pidage meeles, et kriitika ebakõla ei paranda. Kodune ebakõla on nagu pime tuba. Pimeduse hurjutamisest pole erilist kasu. Me peame asendama pimeduse valgusega.

Seega, kui bassiheli teie kodukooris on liiga vali ja võimukas, või keelpillid teie pereorkestris liiga kiunuvad või läbilõikavad, või kui need hoogsad pikoloflöödid on häälest ära või väljuvad kontrolli alt, siis olge kannatlikud. Kui te ei kuule oma kodus evangeeliumi muusikat, siis jätke meelde need kaks sõna: jätkake harjutamist! Jumala abiga saabub päev, mil evangeeliumi muusika täidab teie kodu kirjeldamatu rõõmuga.

Ka siis, kui muusika esitamine laabub hästi, ei lahenda see kõiki meie probleeme. Meie elus tuleb ikka ette crescendo’sid ja diminuendo’sid, staccato’sid ja legato’sid. Selline on elu olemus planeedil maa.

Kuid kui tantsusammudele muusika lisada, kalduvad vahel keerulised abielu ja pereelu rütmid liikuma harmoonilise tasakaalu poole. Koguni meie kõige raskemad väljakutsed lisavad rikkalikke toetavaid toone ja liikumapanevaid motiive. Preesterluse õpetused hakkavad langema meie hinge peale kui kaste taevast. Pühast Vaimust saab meie pidev kaaslane ja meie valitsuskepiks, mis viitab selgelt võimule ja mõjuvõimule, on õigemeelsuse ja tõe muutumatu valitsuskepp. Ja meie valitsus saab olema igavikuline valitsus ning sundimata voogab see meile igavesest ajast igavesti (vt ÕL 121:45–46).

Olgu see nii meie kõigi elus ja meie kõigi kodus on mu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.