Tähendamissõna külvajast
Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Me peame ise panema paika oma prioriteedid ja tegema neid asju, mis muudavad meie pinnase heaks ja lõikuse külluslikuks.
Üldkonverentsi kõnede teemad antakse meile, kuid mitte sureliku volitusega, vaid Vaimu kaudu. Palju teemasid pakuks meie kõikide ühised surelikud mured. Kuid just nii, nagu Jeesus ei õpetanud oma päevil, kuidas ületada surelikke probleeme või poliitilist rõhumist, inspireerib Ta tavaliselt oma tänapäeva teenijaid kõnelema sellest, mida Tema järgijad võivad teha oma isikliku elu muutmiseks, et valmistada end ette naasma oma taevasesse koju. Sellel ülestõusmispühade nädalavahetusel tunnen ma, et pean rääkima ühe Jeesuse tähendamissõna kallihinnalistest ja ajatutest õpetustest.
Tähendamissõna külvajast on üks vähestest tähendamissõnadest, mis on ära märgitud kõigis kolmes kokkuvõtlikus evengeeliumis. See on samuti üks isegi väiksemast hulgast tähendamisõnadest, mida Jeesus oma jüngritele lahti seletas. Külvatud seeme oli „kuningriigi sõna” (Mt 13:19), „sõna” (Mk 4:14) või „Jumala sõna” (Lk 8:11) – Õpetaja ja Tema teenijate õpetused.
Erinevad pinnased, millele seemned kukkusid, esindavad erinevaid viise, kuidas surelikud neid õpetusi vastu võtavad ja järgivad. Seega seemned, mis kukkusid „tee äärde” (Mk 4:4) ei jõudnud surelikku mulda, kus nad oleksid võinud kasvada. Need on nagu õpetused, mida kuulevad südamelt kõvad ja ettevalmistamata inimesed. Sellest ma rohkem ei räägi. Minu sõnum on neile, kes on pühendunud Kristuse järgijad. Mida me teeme Päästja õpetustega oma elu elades?
Tähendamissõna külvajast hoiatab meid olukordade ja hoiakute eest, mis takistavad inimesi, kes on saanud evangeeliumisõnumi seemne, head vilja kandmast.
I. Kaljune maa, pole juurt
Mõni seeme „kukkus kaljusele maale, kus tal ei olnud palju mulda; ja see tärkas varsti, sest tal ei olnud sügavat maad. Aga kui päike tõusis, kõrbes see, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära” (Mk 4:5–6).
Jeesus selgitas, et need on need, kes „kui nad sõna kuulevad, seda kohe rõõmuga vastu võtavad”, aga kuna neil „ei ole juurt enestes, ‥ kui tõuseb viletsus või tagakiusamine sõna pärast, nad taganevad varsti” (Mk 4:16–17).
Mis põhjustab, et kuuljail „ei ole juurt enestes”? Sellises olukorras on uued liikmed, kes on pöördunud vaid misjonäridesse või Kiriku mitmesse meeldivasse omadusse või Kiriku liikmeks olemise paljudesse headesse viljadesse. Kui nad pole juurdunud sõnasse, siis vastuseisu tõustes kõrbevad nad ja kuivavad ära. Kuid ka inimesed, kes on Kirikus kasvanud – pikaaegsed liikmed –, võivad libiseda olekusse, kus neil ei ole juurt eneses. Ma olen tundnud selliseid – liikmeid, kes polnud kindlalt ja kestvalt pöördunud Jeesuse Kristuse evangeeliumisse. Kui me ei ole juurdunud evangeeliumi õpetustesse ega osale regulaarselt selle talitustes, võib igaüks meist saada kivise südame, mis on kaljune maa vaimsetele seemnetele.
Vaimne toit on hädavajalik vaimseks elus püsimiseks, seda eriti maailmas, mis eemaldub usust Jumalasse ning õige ja vale absoluutidest. Ajal, mida valitseb internet, mis levitab ohtralt sõnumeid, mis meie usku hävitavad, peame me suurendama oma kokkupuudet vaimse tõega, et tugevdada oma usku ja püsida kindlana evangeeliumis.
Noored, kui see õpetus tundub liiga üldsõnaline, siis toon teile spetsiifilise näite. Kui jagatakse sakramendi võrdkujusid ja teie saadate sõnumeid, sosistate või mängite videomänge või teete midagi muud, mis hoiab teid saamast hädavajalikku vaimset toitu, siis raiute te sellega oma vaimseid juuri ja liigute üha lähemale kaljusele maale. Seate ennast ärakuivamise ohtu, kui seisate silmitsi katsumustega, nagu eraldatus, hirmutamine või naeruvääristamine. See kehtib ka täiskasvanute puhul.
Teine vaimsete juurte potentsiaalne hävitaja, mida soodustab praegune tehnoloogia, kuid mis ei ole ainuomane vaid sellele, on evangeeliumi ja Kiriku nägemine piiratud vaatenurgast. See piiratud vaateväli keskendub mingile üksikule õpetusele või tegevusele või juhis tajutavale puudujäägile ning ignoreerib tervet pilti evangeeliumi plaanist ja selle isiklikke ja kogukondlikke vilju. President Gordon B. Hinckley kirjeldas väga tabavalt sellise piiratud vaatevälja ühte külge. Ta rääkis BYU publikule poliitkommentaatoritest, kelles tolleaegne uudissündmus pahameele sütitas. „Õpitud oskustega valasid nad välja teotuse ja viha haput äädikat. ‥ Paistab,” ütles ta lõpetuseks, „et kätte on jõudnud andeka marineerija koht ja ajastu.”1 Selleks, et olla kindlalt juurutatud evangeeliumis, tuleb meil olla kriitikaga tagasihoidlik ja mõõdukas ning püüda alati leida selgemat nägemust Jumala suursugusest tööst.
II. Ohakad, selle maailma mured ja rikkuse petlikkus
Jeesus õpetas, et „muist kukkus ohakate sekka, ja ohakad tõusid ning lämmatasid selle, ja ta ei andnud vilja” (Mk 4:7). Ta selgitas, et need on need, „kes sõna kuulevad, aga selle maailma mured ja rikkuse petlikkus ja muude asjade himud saavad võimule ja lämmatavad sõna ära, ja see jääb viljatuks” (Mk 4:18–19). See on hoiatus, mida me kõik peaksime kuulda võtma.
Ma räägin kõigepealt rikkuse petlikkusest. Kuskohas me oma vaimsel teekonnal ka ei viibiks, milline meie pöördumise tase ka ei ole, tekitab see meis kiusatust. Kui hoiakud või prioriteedid on suunatud vara hankimisse, kasutamisse või omamisse, kutsume me seda materialismiks. Materialismi kohta on nii palju öeldud ja kirjutatud, et mul on sellele vähe lisada.2 Need, kes kummardavad rikkuse teoloogiat, nagu seda on kutsutud, kannatavad „rikkuse petlikkuse” käes. Vara või märkimisväärse sissetuleku omamine ei ole märk jumalikust soosingust ja nende puudumine ei ole tunnistus jumalikust ebasoosingust. Kui Jeesus ütles ustavale järgijale, et too võib pärida igavese elu, kui ta vaid annaks kogu oma vara vaestele (vt Mk 10:17–24), ei öelnud Ta, et rikkuse omamine oli halb, vaid et halb oli tolle järgija hoiak rikkuste suhtes. Nagu me kõik teame, kiitis Jeesus head samaarlast, kes kasutas samasugust raha oma ligimese aitamiseks, mida kasutas ka Juudas oma Päästja äraandmiseks. Kõige kurja juur ei ole mitte raha, vaid rahaarmastus (vt 1Tm 6:10).
Mormoni Raamat räägib meile ajast, kui Jumala Kirikul „ei olnud ‥ enam edu” (Al 4:10), kuna „kiriku rahvas hakkas ‥ seadma oma südant rikkuse ja maailma tühiste asjade külge” (Al 4:8). Inimest, kellel on külluses materiaalseid asju, varitseb oht, et rikkused ja teised maailma asjad teda vaimselt tuimastavad.3 See on hea sissejuhatus järgmisele Päästja õpetusele.
Kõige vaevu märgatavamad ohakad, mis lämmatavad evangeeliumisõna mõju meie elus, on maised väed, mille kohta Jeesus ütles „muretsemised ja rikkus ja elulõbud” (Lk 8:14). Neid on kokkulugemiseks liiga palju. Toon vaid mõne näite.
Kord noomis Jeesus oma ülemapostlit, öeldes Peetrusele: „Sa oled mulle pahanduseks; sest sa ei mõtle sellele, mis on Jumala, vaid mis on inimeste meelt mööda!” (Mt 16:23; vt ka ÕL 3:6–7; 58:39) Mõtlemine sellele, mis on inimeste meelt mööda, tähendab asetada meie tegudes, prioriteetides ja mõtlemises maailma mured Jumala asjadest ettepoole.
Me allume „elulõbudele”, 1) kui meil on sõltuvus, mis nõrgendab Jumala hinnalist valikuvabaduse andi; 2) kui meid paeluvad tühised segajad, mis juhivad meid eemale igavikulise tähtsusega asjade juurest; ja 3) kui meil on saamise õiguse mentaliteet, mis takistab meie igavikuliste õnnistuste saamiseks vajalikku isiklikku arengut.
Me mattume maailma murede alla, kui meid halvab hirm tuleviku ees, mis takistab meil minna edasi usus, usaldades Jumalat ja Tema lubadusi. Kakskümmend viis aastat tagasi kõneles minu lugupeetud BYU õppejõud Hugh W. Nibley maailma muredele allumise ohtudest. Temalt küsiti ühe intervjuu ajal, kas maailma olukord ja meie kohus evangeeliumi levitada tekitab meis soovi „püüda Kirikus tehtavaga maailma soovidele vastu tulla”.4
Tema vastas: „See on olnud kogu Kiriku lugu, kas pole? Siin tuleb olla valmis mõnda inimest pahandama, tuleb olla valmis riskima. Usku nii kasutataksegi. ‥ Meie pühendumine on proovilepanek, see peabki raske olema, see peabki maailma vaatenurgast vaadatuna ebapraktiline paistma.”5
Seda evangeeliumi prioriteeti kinnitas BYU ülikoolilinnakus vaid mõni kuu tagasi katoliku kiriku juht Charles J. Chaput, Philadelphia koguduse peapiiskop. Kõneledes muredest, mis on viimse aja pühadele ja katoliiklastele ühised, nagu abielu ja perekond, meie seksuaalsuse olemus, inimelu pühadus ja usuvabaduse kiireloomulisus, ütles ta järgmist:
„Soovin taas rõhutada, kui tähtis on elada oma usutunnistuse kohaselt. See peab olema prioriteet – mitte ainult meie isiklikus elus ja pereelus, vaid meie kirikutes, poliitilistes valikutes, meie ärisuhetes, meie suhtumises vaestesse – ehk teisisõnu kõiges, mida me teeme.
‥ Las ma selgitan, miks see on tähtis,” jätkas ta. „Õppige katoliiklaste kogemusest. Katoliiklastena usume, et meie ülesandeks on olla ühiskonna juuretiseks. Kuid olge ettevaatlikud, et püüdes ühiskonna juuretiseks olla ühiskond teid hoopis ära ei seediks.”6
Päästja hoiatus mitte lasta maailma muredel lämmatada Jumala sõna meie elus nõuab, et meie prioriteedid oleksid seatud – et meie süda oleks kindlalt seatud – Jumala käskudesse ja Tema Kiriku juhtidesse.
Päästja näited võiksid panna meid mõtlema sellest kui pinnaste tähendamissõnast. Pinnase sobivus sõltub iga inimese südamest, kes saab evangeeliumi seemne. Vaimse õpetuse vastuvõtlikkuselt on mõned südamed kõvaks muutunud ja ettevalmistamata, mõned südamed on jõudeolekust kaljuseks muutunud ja mõned südamed on seatud rikkuse ja maailma tühiste asjade külge.
III. Kukkus hea maa peale ja kandis vilja
Tähendamissõna külvajast lõppeb Päästja kirjeldusega seemnest, mis „kukkus hea maa peale ja kandis vilja” erinevas koguses (Mt 13:8). Kuidas võime meie ennast ette valmistada, et olla see hea maa ja kanda head vilja?
Jeesus selgitas: „Aga mis on heas maas, on need, kes sõna kuulevad, kaunis ja heas südames peavad ning kannavad vilja kannatlikkuses” (Lk 8:15). Meil on evangeeliumisõna seeme. Me peame ise panema paika oma prioriteedid ja tegema neid asju, mis muudavad meie pinnase heaks ja lõikuse külluslikuks. Me peame püüdma olla kindlalt juurdunud ja pöördunud Jeesuse Kristuse evangeeliumisse (vt Kl 2:6–7). Me saavutame sellise pöördumise palvetamise, pühakirjade lugemise, teenimise ja regulaarselt sakramendist osavõtmise kaudu, et Tema Vaim võiks olla koos meiega. Me peame samuti püüdlema vägeva muutuse poole südames (vt Al 5:12–14), mis asendaks halvad soovid ja isekad mured Jumala armastusega ning sooviga teenida Teda ja Tema lapsi.
Ma tunnistan nende asjade tõesusest ja ma tunnistan meie Päästjast Jeesusest Kristusest, kelle õpetused näitavad teed ja kelle lepitus muudab selle kõik võimalikuks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.