Ärge kartke teha head!
Issand ütleb meile, et kui me seisame usuga Tema kaljul, siis kahtlused ja kartused kahanevad ning soov head teha suureneb.
Mu kallid vennad ja õed! Palvetan alandlikult, et Issanda Vaim on meiega, kui ma täna kõnelen. Mu süda pakatab tänust Issanda vastu, kelle Kirik see on, et oleme tundnud sel konverentsil inspiratsiooni tulihingelistes palvetes, innustatud jutlustes ja ingellikus laulus.
Möödunud aprillis puudutas president Thomas S. Monson oma südantliigutava sõnumiga kogu maailma, sealhulgas mind. Ta kõneles Mormoni Raamatu väest. Ta innustas meid uurima selle õpetusi, nende üle mõtisklema ja neid ellu rakendama. Ta lubas, et kui pühendame iga päev aega uurimisele ja mõtisklemisele ning peame Mormoni Raamatus olevaid käske, saame eluliselt tähtsa tunnistuse selle õigsuse kohta ja sellest tulenev tunnistus elavast Kristusest aitab meil pidada turvaliselt vastu rasketel aegadel. (Vt: Mormoni Raamatu vägi. − 2017. a kevadine üldkonverents.)
Paljude teie sarnaselt kuulsin ka mina, kuidas Issand räägib prohveti sõnade kaudu minuga. Ja paljude teie sarnaselt otsustasin ka mina kuuletuda neile sõnadele. Olen tundnud poisipõlvest peale tunnistust, et Mormoni Raamat on Jumala sõna, et Isa ja Poeg ilmusid Joseph Smithile ja rääkisid temaga ja et vana aja apostlid tulid prohvet Joseph Smithi juurde, et taastada Issanda Kirikus preesterluse võtmed.
Selle tunnistusega olen ma lugenud Mormoni Raamatut iga päev rohkem kui 50 aastat. Seega võib-olla oleksin ma võinud põhjendatult mõelda, et president Monsoni sõnad on mõeldud kellelegi teisele. Ometi tundsin ma paljude teie sarnaselt, kuidas prohveti innustus ja lubadus kutsuvad mind veel enam pingutama. Paljud teist on teinud nagu mina: palvetanud sihikindlamalt, mõtisklenud keskendunumalt pühakirjade üle ning püüdnud veelgi enam teenida Issandat ja teisi Tema eest.
Minu ja paljude teie jaoks täitus sellega prohveti lubadus. Need meist, kes võtsid tema inspireeritud nõuande südameasjaks, on kuulnud selgemini Vaimu. Oleme leidnud suuremat väge kiusatusele vastu panna ning tundnud suuremat usku ülestõusnud Jeesusesse Kristusesse, Tema evangeeliumisse ja Ta elavasse Kirikusse.
Ajal, mil rahutused maailmas üha suurenevad, on selline tunnistuse suurenemine ajanud kahtluse ja hirmu minema ning andnud meile rahutunde. President Monsoni nõu kuuldavõtmine on mõjunud mulle veel kahel imelisel kombel: esiteks on tema lubatud Vaim tekitanud optimismi eesseisva suhtes, kuigi ärevus maailmas näib kasvavat. Ja teiseks on Issand tekitanud minus – ja teis – veelgi suuremal hulgal Tema armastust hädasolijate vastu. Me tunneme suuremat soovi teistele appi minna. Selline soov on olnud president Monsoni teenimistöö ja õpetuste südames.
Kui eesseisvad ülesanded võisid näida ületamatutena, lubas Issand prohvet Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle armastust teiste vastu ja vaprust. Issanda sõnul pidi vajalik vaprus tulema nende usust Temasse kui nende kaljusse:
„Ärge kartke teha head, mu pojad, sest mida iganes te külvate, seda te ka lõikate; seepärast, kui te külvate head, lõikate te tasuks samuti head.
Seepärast, ära karda, pisuke karjake; tehke head; kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada.
Vaata, ma ei mõista teid hukka; minge oma teed ja ärge tehke enam pattu; tehke arukalt seda tööd, mis ma olen teil käskinud.
Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.
Vaadake haavu, mis läbistasid mu külje, ja samuti naelajälgi minu kätel ja jalgadel; olge ustavad, pidage kinni mu käskudest, ja te pärite taevariigi.” (ÕL 6: 33–37)
Issand ütles oma taastamisaja juhtidele ja ütleb meile, et kui me seisame usuga Tema kaljul, siis kahtlused ja kartused kahanevad ning soov head teha suureneb. Kui võtame vastu president Monsoni kutse istutada tunnistus Jeesusest Kristusest oma südamesse, tekib meis soov ning meile antakse väge ja vaprust minna appi teistele, ilma et muretseksime omaenda vajaduste pärast.
Olen näinud sellist usku ja vaprust palju kordi, kui usklikud viimse aja pühad on seisnud silmitsi hirmuäratavate katsumustega. Ühe näitena olin ma parasjagu Idaho osariigis, kui Tetoni tamm 5. juunil 1976 purunes. Veesein sadas alla. Tuhanded põgenesid kodust. Tuhanded kodud ja ettevõtted hävinesid. Imekombel sai surma vähem kui 15 inimest.
Seda, mida seal nägin, olen ma näinud alati, kui viimse aja pühad seisavad kindlalt kaljul, milleks on tunnistus Jeesusest Kristusest. Kuna neil pole kahtlustki, et Ta peab nende üle valvet, muutuvad nad kartmatuks. Nad eiravad omaenda katsumusi, et teistele appi minna. Ja nad teevad seda armastusest Issanda vastu ega küsi vaevatasu.
Näiteks kui Tetoni tamm purunes, oli üks viimse aja pühadest abielupaar parasjagu kodust kilomeetreid eemal reisimas. Kohe, kui nad raadiost uudiseid kuulsid, kiirustasid nad tagasi Rexburgi. Selle asemel et minna oma koju ja vaadata, kas ka see hävines, läksid nad piiskoppi otsima. Ta oli hoones, mida kasutati päästetööde keskusena. Ta aitas juhatada tuhandeid vabatahtlikke, kes kollastes koolibussides kohale sõitsid.
Paar läks piiskopi juurde ja ütles: „Me jõudsime just tagasi. Piiskop, kuhu me saame appi minna?” Ta andis neile ühe pere nime. Paar puhastas mudast ja veest ühe kodu teise järel. Nad töötasid päevade kaupa koidikust pimedani. Lõpuks pidasid nad pausi, et minna vaatama oma kodu olukorda. Üleujutus oli selle minema uhtunud ja seal polnud enam midagi koristada. Nii pöörasid nad kiiresti ringi ja läksid tagasi piiskopi juurde. Nad küsisid: „Piiskop, kas sul on kedagi, keda me saame aidata?”
Selline vaikne vapruse ja ligimesearmastuse ime – Kristuse puhas armastus – on tulnud aastate jooksul kordamisele kõikjal maailmas. Seda juhtus kohutavatel tagakiusamise ja katsumuste päevadel, ajal, mil prohvet Joseph Smith oli Missouri osariigis. Seda juhtus, kui Brigham Youngi juhatusel Nauvoost välja rännati ja kui ta siis kutsus pühasid asustamata paikadesse kõikjal lääneosariikides, et aidata üksteisel luua Issanda jaoks Siionit.
Kui lugeda nende teerajajate päevikusissekandeid, võib näha, kuidas usu ime ajas välja hirmu ja kahtlused. Ja te loete pühadest, kes hülgasid oma huvid, et aidata Issanda nimel kedagi teist, enne kui naasid omaenda lammaste või kündmata põldude juurde.
Nägin sama imet vaid mõni päev tagasi pärast orkaan Irmat Puerto Ricos, Saint Thomasel ja Floridas, kus viimse aja pühad tegid koristustöödega alustamiseks koostööd teiste kirikute, kohalike kogukonnarühmade ja riigiorganisatsioonidega.
Minu sõprade sarnaselt Rexburgis keskendus ka üks mitteliikmest abielupaar Florida osariigis pigem kogukonna aitamisele kui omaenda krundil töötamisele. Kui mõned viimse aja pühadest naabrid pakkusid abi kahe suure puu eemaldamisel, mis tõkestasid nende sissesõiduteed, selgitas paar, et nad olid olnud ülekoormatud ja läinud seega appi teistele, uskudes, et Issand annab neile abi, mida nad oma kodus vajavad. Mees rääkis, et enne, kui meie Kiriku liikmed tulid abi pakkuma, olid nad kahekesi palvetanud. Nad olid saanud vastuse, et abi tuleb. Abi saabus mõne tunni jooksul pärast selle kinnituse saamist.
Olen kuulnud raportit, et mõned on hakanud kutsuma kollaseid „Abikäte” t-särke kandvaid viimse aja pühi kollasteks ingliteks. Üks viimse aja püha viis oma auto parandusse ja mees, kes teda aitas, kirjeldas talle osaks saanud „vaimset kogemust”, kui kollastes särkides inimesed tema aiast puid eemaldasid ja seejärel laulsid talle mingit laulu Jumala lapseks olemisest.
Üks teine Florida osariigi elanik, kes pole samuti meie usku, rääkis, et viimse aja pühad tulid tema koju, kui ta töötas oma laastatud aias ning tundis, et ta on ülekoormatud, ülekuumenenud ja nutma puhkemas. Vabatahtlikud tegid tema sõnul „puhast imet”. Nad teenisid mitte üksnes usinalt, vaid ka naeru ja naeratuste saatel ega võtnud mingit vaevatasu.
Nägin sellist usinust ja kuulsin seda naeru, kui rääkisin laupäeva hilisõhtul rühma viimse aja pühadega Floridas. Vabatahtlikud peatasid oma koristustöö vaid nii kauaks, et sain mõnega neist kätt suruda. Nende sõnul tegid 90 nende vaia liiget Georgia osariigis alles möödunud õhtul plaani Floridasse appi minna.
Nad lahkusid Georgia osariigist kell 4 hommikul, sõitsid tundide kaupa, töötasid terve päeva kuni ööni ja planeerisid töötada veel järgmisel päeval.
Nad rääkisid mulle sellest kõigest naeratuste saatel ja hea huumorimeelega. Ainus pinge, mida tunnetasin, oli see, et nad tahtsid, et neid rohkem ei tänataks, et nad saaksid oma tööga edasi minna. Kui me oma sõidukisse läksime, et minna järgmise päästemeeskonna juurde, oli vaiajuhataja oma mootorsae uuesti käima tõmmanud ja asunud maha langenud puu kallale ning piiskop eemaldas puuoksi.
Kui asusime varem samal päeval ühest teisest kohast lahkuma, tuli auto juurde mees, võttis mütsi peast ja tänas meid vabatahtlike eest. Ta ütles: „Ma pole teie kiriku liige. Ma ei suuda uskuda, mida te olete meie heaks teinud. Jumal õnnistagu teid!” Tema kõrval seisnud kollases särgis viimse aja pühast vabatahtlik naeratas ja kehitas õlgu, otsekui ei vääriks ta kiitust.
Samal ajal kui Georgia osariigi vabatahtlikud olid tulnud appi sellele mehele, kes ei suutnud seda uskuda, olid sajad viimse aja pühad läinud sellest tõeliselt laastatud Florida piirkonnast järgmisse sadade kilomeetrite kaugusel lõunas asuvasse paika, kus orkaan olevat kuulduste järgi tabanud inimesi veel rängemalt.
Tol päeval meenusid mulle ja said minu jaoks arusaadavamaks prohvet Joseph Smithi prohvetlikud sõnad: „Jumala armastusest tulvil olev inimene ei ole rahul üksnes oma perekonna õnnistamisega, vaid rändab innukalt ringi kogu maailmas, ihates õnnistada kogu inimsugu.” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith, 2007, lk 426.)
Näeme sellist armastust kõikjal viimse aja pühades. Iga kord, kui kusagil maailmas leiab aset mõni traagiline sündmus, teevad viimse aja pühad Kiriku humanitaarabi püüdluste nimel annetusi ja pakuvad end vabatahtlikuks. Harva on vaja esitada abipalvet. Tegelikult tuleb meil mõnikord lausa paluda, et vabatahtlikud abipiirkonda kohaleminekuga ootaks, kuni töid juhatavad inimesed on valmis neid vastu võtma.
Soov õnnistada lähtub tunnistusest, mille inimesed on saanud Jeesusest Kristusest, Tema evangeeliumist, Tema taastatud Kirikust ja Ta prohvetist. Sellepärast Issanda rahvas ei kahtle ega karda. Sellepärast soovivad misjonärid teenida vabatahtlikult igas maailma nurgas. Sellepärast palvetavad lapsevanemad koos oma lastega teiste eest. Sellepärast esitavad juhid oma noortele üleskutse võtta president Monsoni palve südameasjaks ja sukelduda Mormoni Raamatusse. Vilja ei kanna mitte juhtide õhutused, vaid see, et noored ja liikmed tegutsevad usu ajel. Selline usk tegudes, milleks on vaja isetut ohverdust, toob endaga südamemuutuse, mis võimaldab neil tunda Jumala armastust.
Kuid meie süda jääb muutunuks vaid niikaua, kui jätkame prohveti nõuande järgimist. Kui lakkame üritamast pärast ühte jõupingutusepuhangut, see muutus taandub.
Ustavad viimse aja pühad on tugevdanud usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Mormoni Raamatusse kui Jumala sõnasse ja preesterluse võtmete taastamisse Tema tõelises Kirikus. See tugevam tunnistus on suurendanud meie vaprust ja muret teiste Jumala laste pärast. Kuid eesseisvad proovilepanekud ja võimalused nõuavad veelgi enam.
Me ei oska ennustada üksikasju, kuid meil on üldine ettekujutus. Me teame, et viimsel ajal on kogu maa ärevuses. Teame, et ükskõik mis häda ka ei tuleks, juhatab Issand ustavaid viimse aja pühasid viima Jeesuse Kristuse evangeeliumi igale rahvusele, hõimule, keelele ja rahvale. Ja me teame, et Issanda ustavad jüngrid on väärilised ja valmis Teda vastu võtma, kui Ta tuleb tagasi. Meil ei ole vaja karta.
Seega, kuigi meie usk ja vaprus on juba praegu südames tugevamad, ootab Issand meilt ja meie järelpõlvedelt veelgi enam. Neil on vaja olla tugevamad ja julgemad, sest nad teevad veelgi suuremaid ja raskemaid asju kui meie. Ja hingevaenlane avaldab neile üha suuremat vastuseisu.
Issand ütles meile, kuidas minna edasi optimistlikult: „Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke” (ÕL 6:36). President Monson on öelnud meile, kuidas seda teha. Me peame mõtisklema Mormoni Raamatu ja prohvetite sõnade üle ning neid ellu rakendama. Palvetage alati. Uskuge. Teenige Issandat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Me peame palvetama ja paluma kogu südame jõuga ligimesearmastuse, Kristuse puhta armastuse andi (vt Mn 7:47–48). Ja ennekõike peame järgima järjepidevalt ja visalt prohvetlikku nõu.
Kui tee on raske, võime loota Issanda lubadusele, mida on meenutanud meile president Monson, tsiteerides sageli neid Päästja sõnu: „Ja see, kes teid vastu võtab, seal olen ka mina, sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” (ÕL 84:88).
Tunnistan, et Issand läheb teie palge eel, kui olete täitmas Tema ülesannet. Mõnikord olete teie see ingel, kelle Issand saadab teisi toetama. Mõnikord olete teie see, kes on ümbritsetud inglitest, et teid toetada. Kuid Tema Vaim on alati teie südames, nagu teile on lubatud igal sakramendikoosolekul. Te peate vaid pidama Tema käske.
Jumala kuningriigi jaoks maa peal on parimad päevad alles ees. Vastuseis tugevdab meie usku Jeesusesse Kristusesse, nagu see on toimunud prohvet Joseph Smithi ajast peale. Usk saab alati hirmust võitu. Üheskoos seismine tekitab üksmeelt. Ja armastav Jumal kuuleb ja vastab teie palvetele, mida te lausute abivajajate eest. Ta ei uinu ega maga.
Ma tunnistan, et Isa Jumal elab ja tahab, et tuleksite koju Tema juurde. See on Issanda Jeesuse Kristuse õige Kirik. Ta tunneb teid, Ta armastab teid, Ta peab teie üle valvet. Ta lepitas teie ja minu ning kõigi Taevase Isa laste patud. Tema järgimine oma elus ja teisi teenides on ainus tee igavesse ellu.
Ma tunnistan sellest ja jätan teile oma õnnistuse ja oma armastuse. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.