Meeleparandus on alati positiivne
Samal hetkel, kui me astume meeleparanduse rajale, kutsume Päästja lunastavat väge oma ellu.
Mitu aastat tagasi tuli president Gordon B. Hinckley ülikooli ameerika jalgpalli mängu vaatama. Ta tuli teatama, et staadionile antakse nimi meeskonna kauaaegse armastatud treeneri järgi, kes pidi pensionile jääma. Meeskond tahtis väga oma treeneri auks mängu võita. President Hinckley’t kutsuti külastama riietusruumi ja jagama mõningaid innustavaid sõnu. Saanud innustust tema sõnadest, võitis meeskond sel päeval mängu.
Täna sooviksin ma kõneleda neile, kes tunnevad, et ei ole elus võidukad. Tõde on muidugi, et „kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma”.1 Kui spordis võib esineda kaotusteta hooaegu, siis elus neid pole. Kuid ma tunnistan teile, et Päästja Jeesus Kristus tegi täiusliku lepituse ja andis meile kõigile meeleparanduse anni – tee tagasi täiusliku lootuse sära ja võiduka elu juurde.
Meeleparandus toob õnne
Liiga tihti mõtleme meeleparandusest kui millestki vaevalisest ja masendavast. Kuid Jumala plaan on õnneplaan, mitte vaevaplaan. Meeleparandus on ülendav ja üllas. See on patt, mis toob kurvastust.2 Meeleparandus on meie pääsetee! Vanem D. Todd Christofferson on selgitanud: „Ilma meeleparanduseta elu ei parane. ‥ Üksnes läbi meeleparanduse [saame] osa Jeesuse Kristuse lepitavast armust ja päästmisest. ‥ Meeleparandus ‥ toob meile vabadust, enesekindlust ja rahu.”3 Minu sõnum kõikidele – eriti noortele – on, et meeleparandus on alati positiivne.
Kui me räägime meeleparandusest, ei räägi me ainult eneseparendamise püüdlustest. Tõeline meeleparandus on palju enamat – see saab innustust usust Jeesusesse Kristusesse ja Tema väest meie patte andestada. Nagu vanem Dale G. Renlund on meile õpetanud: „Ilma Päästjata ‥ [muutub] meeleparandus ‥ lihtsalt vaevaliseks käitumise muutmiseks.”4 Me võime püüda ise oma käitumist muuta, kuid ainult Päästja võib eemaldada meie plekid ja tõsta meie koormad, võimaldades meil enesekindlalt ja jõuliselt püüelda edasi kuulekuse rajal. Rõõm meeleparandusest on enamat kui rõõm hea elu elamisest. See on rõõm, mis tuleb andestusest, uuesti puhtaks saamisest ja Jumalale lähenemisest. Kui te olete kord seda rõõmu kogenud, siis ei kõlba teile midagi vähemat.
Tõeline meeleparandus innustab meid suhtuma pühendunult kuulekusse kui lepingusse, mis saab alguse ristimisest ja mida uuendatakse igal nädalal Issanda õhtusöömaajal, sakramenti võttes. Seal saame lubaduse, „et tema Vaim oleks alati [meiega]”5 kogu rõõmu ja rahuga, mis tuleb Tema pidevast kaaslusest. See on meeleparanduse vili ja see teeb meeleparanduse rõõmuküllaseks!
Meeleparandus nõuab järjepidevust
Mulle meeldib tähendamissõna kadunud pojast.6 Selles hetkes, kui kadunud poeg endasse keskenes, on midagi liigutavat. Istudes sigade juures, soovides „oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid”, mõistis ta lõpuks, et ta polnud mitte ainult raisanud ära isalt saadud päranduse, vaid ka oma elu. Uskudes, et tema isa võib ta tagasi võtta – kui mitte pojana, siis vähemalt teenijana –, otsustas ta heita kõrvale oma mässumeele ja koju minna.
Olen tihti mõtisklenud poja pikast koduteest. Kas oli aegu, mil ta kahtles ja küsis endalt: „Kuidas mu isa mind vastu võtab?” Ehk astus ta isegi mõne sammu tagasi sigade poole. Kujutage, kuidas see lugu muutuks, kui ta oleks alla andnud. Kuid usk aitas tal edasi liikuda ja usk innustas tema isa tee poole vaatama ja teda kannatlikult ootama, kuni lõpuks:
„Kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.
Aga poeg ütles talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!
Ent isa ütles oma sulastele: Tooge kõige kallim rüü ja pange temale selga ja andke temale sõrmus sõrme ja kingad jalga, ‥
sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud!”
Meeleparandus on kõigi jaoks
Vennad ja õed, me oleme kõik kadunud. Me peame kõik keskenema endasse – tavaliselt rohkem kui ühe korra – ja valima teeraja, mis viib tagasi koju. See on valik, mida me teeme iga päev terve elu jooksul.
Me seostame meeleparandust ränkade pattudega, mis nõuavad vägevat muutust.7 Kuid meeleparandus on kõigi jaoks – nii nende, kes uitasid „keelatud radadele ning jäid kadunuks”,8 kui ka nende jaoks, kes on „jõudnud sellele kitsale ja ahtale teerajale” ja peavad nüüd „edasi pürgima”.9 Meeleparandus viib meid nii õigele rajale kui ka hoiab meid õigel rajal. See on neile, kes alles hakkavad uskuma, neile, kes on alati uskunud, ja neile, kes peavad taas uskuma hakkama. Nagu vanem David A. Bednar on õpetanud: „Enamikul meist on selge, et lepitus on patustajate jaoks. Ma pole aga kindel, et teame ja mõistame, et lepitus on ka pühade, heade inimeste jaoks, kes on kuulekad, väärilised ja ‥ püüavad saada paremaks.”10
Hiljuti külastasin ma misjonäride koolituskeskust, kui sinna saabus grupp uhiuusi misjonäre. Olin sügavalt liigutatud, kui neid vaatasin ja märkasin valgust nende silmis. Nad paistsid nii helged ja õnnelikud ning entusiastlikud. Siis tabasin end mõttelt: „Nad on kogenud usku meeleparanduseks. Seepärast on nad täidetud rõõmu ja lootusega.”
Ma ei arva, et see tähendab, et neil oli kõigil minevikus tõsiseid üleastumisi, kuid arvan, et nad teadsid, kuidas meelt parandada; nad olid õppinud, et meeleparandus on positiivne ja nad olid valmis ning innukad seda rõõmusõnumit maailmaga jagama.
See juhtub, kui me tunneme meeleparanduse rõõmu. Mõtelge Eenose eeskujule. Temal oli enda „enesesse keskenemise” hetk ja kui tema „süü oli ära pühitud” pöördus tema süda koheselt teiste heaolu poole. Enos veetis oma ülejäänud elu, kutsudes kõiki inimesi tegema meeleparandust ja tundes sellest „rõõmu ‥ rohkem kui millegi muu üle maailmas”.11 Meeleparandus teeb seda, see pöörab meie südame meie ligimese poole, kuna me teame, et rõõm, mida tunneme, on mõeldud kõikide jaoks.
Meeleparandus on eluaegne püüdlus
Mul on sõber, kes kasvas ebaaktiivses viimse aja pühade peres. Noore vallalisena „keskenes ta enesesse” ja otsustas valmistuda misjoniks.
Temast sai suurepärane misjonär. Tema viimasel päeval enne koju naasmist vestles misjonijuhataja temaga ja palus tal tunnistust jagada. Ta tegi seda ja pärast pisarsilmset kallistust ütles misjonijuhataja: „Vanem, sa võid vaid mõne kuu jooksul unustada või eitada kõike, millest sa äsja tunnistasid, kui sa ei jätka nende asjade tegemist, mis aitasid sul tunnistust saada”.
Mu sõber ütles mulle hiljem, et on pärast misjonilt naasmist iga päev palvetanud ja pühakirju lugenud. Pidev „[kosutamine] Jumala hea sõnaga” on hoidnud teda „õigel teel”.12
Teie, kes te valmistute põhimisjoniks, ja teie, kes te olete misjonilt naasmas, pange tähele! Ei piisa ainult sellest, et te saate tunnistuse; te peate seda hoidma ja tugevdama. Nagu iga misjonär teab, kui te lõpetate jalgratta pedaalide väntamise, kukub jalgratas ümber, ja kui te lõpetate oma tunnistuse toitmise, siis see nõrgeneb. Sama põhimõte käib ka meeleparanduse kohta – see on elukestev pingutus, mitte üks kord elus saadav kogemus.
Kõik, kes otsivad andestust – noored, noored vallalised täiskasvanud, lapsevanemad, vanavanemad ja, jah, isegi vanavanavanemad –, ma kutsun teid koju tulema. Praegu on aeg peale hakata. Ärge lükake edasi oma meeleparanduse päeva.13
Seejärel, kui olete selle otsuse teinud, jätkake sellel rajal käimist. Meie Isa ootab teid ja igatseb teid vastu võtta. Tema käed on „päev läbi” välja sirutatud teie poole.14 Autasu on pingutust väärt.
Pidage meeles neid Nefi sõnu: „Te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.”15
Mõnikord tundub teekond pikana – see on ju ikkagi teekond igavese elu suunas. Kuid see võib olla õnnelik teekond, kui me püüdleme selle poole usuga Jeesusesse Kristusesse ja lootusega Tema lepitusele. Ma tunnistan, et samal hetkel, kui me astume meeleparanduse rajale, kutsume Päästja lunastavat väge oma ellu. See vägi kinnitab meie jalgu, avardab meie vaatevälja ja süvendab meie otsusekindlust edasi pürgida, samm sammu järel kuni hiilgava päevani, kui me lõpuks jõuame oma taevasesse koju ja kuuleme oma Taevast Isa meile ütlemas: „See on hea.”16 Jeesuse Kristuse nimel, aamen.