Maja, mille see usk ehitas
Mu naise ja minu ristimise eelõhtul 1996. aastal püüdsid pereliikmed ja sõbrad seda takistada. Me kannatasime sugulaste tagakiusamise all, kes meie perekonda tõsiselt kritiseerisid, öeldes, et me oleme oma pere Kiriku vastu välja vahetanud ja et nad ei armasta meid enam. Meie sõbrad hülgasid meid lõpuks täielikult. Sellele järgnesid raskused seoses tööpuuduse ja haigusega.
Teisest küljest pani iga kirikus käik meid perega end üha paremini tundma. Igas tunnis oli Vaim tugevam. Liikmed olid toetavad ning piiskop külastas ja julgustas meie perekonda. Me teadsime omast kogemusest, et Kirikut kritiseerinud inimestel pole õigus. Kirik tegi meile palju head. Me saime teada Jeesusest Kristusest. Me õppisime armastama ja teenima. Me nägime kõike igaveses perspektiivis. Kuigi paistis, et kõik on meie vastu pöördunud, ei suutnud miski muuta tõsiasja, et me olime küsinud Issandalt evangeeliumi õigsuse kohta ja Ta oli meie palvetele vastanud.
Kord, kui me olime veel uued pöördunud ja elasime mu isa majas, tuli piiskop külla. Mu isa viskas ta välja. Ta ütles, et ei taha oma koju Kiriku liikmeid. Piiskop sai inspiratsiooni meid vestlusele kutsuda. Ta ütles, et liikmed ja misjonärid ei külasta mõnda aega meie kodu, et mitte meie peres vaenulikkust tekitada. Ta ütles, et meil tuleb olla tugevad ja me saame palju õnnistusi, kui püsime kitsal ja ahtakesel teerajal.
Minu töine olukord takistas meil omaenda koju kolida. Ma ei leidnud head tööd, nagu ma olin varem teinud. Ma tegin väikeseid tööotsi, mille eest ei saanud palju raha, aga me suutsime maksta oma kümnised ja annetused, käia kirikus ja osta vajalikku toitu. Issand mitmekordistas meie õnnistusi ja me olime tõeliselt õnnelikud.
Nähes, kuidas meie kaks poega — tollal kahene Luigi ja ühene Lucas — meie templipitseerimise päeval pitseerimisruumi tulid ja talituse tegemiseks oma käed meie kätele panid, nutsin ma õnnest. Ma ei suuda unustada seda ilusat vaatepilti, imelist vaimu ja tunnet, et see oli kõike seda väärt.
Katsumused ei lakanud, aga nii mõnigi asi paranes. Minu isa ja meie onud-tädid lõpetasid Kiriku kritiseerimise ja meie vanavanemad austasid meie otsust. Me püüdsime oma eeskuju kaudu näidata, kuidas Kirik meie elu ümber kujundab. Väga tähtis oli teineteisele toeks olla. Kui ma õpetasin seminari ja teenisin piiskopkonnas nõuandjana, oli mu naine mulle alati toeks.
Sel aastal, mil me saime ristitud, ostis üks sõber oma perele ja ka meie perele ehitusplatsi, laenates meile osa rahast. Me hakkasime unistama omaenda kodust. Lõpuks hakkasime me vaimu õhutusel töö maksumust ja ehitusmaterjalide hinda kokku lööma. Meil oli tunne, et suudame mingil kombel maja ehitada, kus kasvatada oma lapsi evangeeliumis, teha misjonitööd ja võtta vastu liikmeid.
Mõne aja pärast sain ma paremini tuttavaks vend Joeliga, kes ristiti hiljuti meie koguduse liikmeks. Tema usk oli hämmastav. Töötades kord ühe teenimisprojekti kallal, ütles vend Joel mulle: “José Luis, meie võime su maja valmis ehitada.” Ma olin nutma puhkemas, kuid kogusin ennast, kuni rääkisin sellest oma naisele. Meie palvetele oli vastatud.
Mõni päev hiljem ütles oma perele ja meile maa ostnud sõber, et ma võin kogu maalapi endale saada ja selle eest hiljem maksta. Mul polnud ikka veel sellist tööd, mis võimaldaks mul osta ehitusmaterjale, aga ma teadsin, et Issand kannab selle eest hoolt. Mõni nädal hiljem kutsuti mind tööle ühte suurettevõttesse. Nii muutus meie maja ehitamise eesmärk peagi reaalseks.
Millise hoole ja armastusega vend Joel töötas. Maja ehitamine polnud ainus, mida ta meie pere heaks tegi. Ta oli valmis meid igal viisil aitama. Me töötasime laupäeviti. See võttis kümme kuud ja see ei seganud vahele meie Kiriku tööle. Meile olid abiks ka teised Kiriku liikmed. Mu isa tuli mitmel korral appi, mis võimaldas tal Kiriku liikmeid paremini tundma õppida. Ta sai eriti tuttavaks vend Joeliga, kellest oli saanud meie koduõpetaja.
Ühel laupäeval kiitis mu isa vend Joeli selle eest, kuidas ta tööd tegi.
Mina küsisin: “Isa, kas sa tead, kui palju ma olen talle töö eest maksnud?”
Ta ütles: “Ei.”
“Ma ei ole maksnud talle sentigi,” vastasin ma. “Ta on teinud seda tööd armastusest minu pere vastu. Ta on hea mees.”
Ma mõistsin, et mu isa oli šokeeritud ja vaikis. Mul oli tunne, et talle meenus ilmselt, kuidas ta oli kohelnud piiskoppi ja misjonäre ning ta tundis piinlikkust. Ta nägi, et Kiriku liikmed olid meid alati hästi kohelnud.
Maja valmimise päeval olid kohal kuusteist meest, enamik neist Kiriku liikmed. Minu sugulased ja sõbrad, kes ei olnud liikmed, õppisid sel päeval loomulikult nii mõndagi.
Maja ehitamise ajal kuulasid mu vend ja vennanaine vestlusi ning otsustasid abielluda, et ristitud saada. Nende pulmapäeval olin ma ilmselt järjekordse ime tunnistajaks: minu isa majas olid neli misjonäri ja palju Kiriku liikmeid.
Me teame, et see evangeelium on tõde. Kui me rakendame usku, liigutab Issand mägesid, et meid aidata. Täna näen ma oma koduseintes tunnistust, et Issand armastab oma lapsi ja teab nende vajadusi. Loomulikult on meie ees mitmeid muid mägesid, aga kui me oleme ustavad, saame me neist jagu. Me peame pidama alati meeles, mis Issand on teinud meie heaks.
José Luis da Silva on Jardim Presidente Dutra koguduse liige Brasiilia Sčo Paulo Guarulhosi vaikonnas.