Ma ei kuulanud
Kui ma olin umbes 17-aastane, sain ma ühel päeval kokku oma onupojaga, et teise linna otsa kinno minna. Hiljem tegi ta mulle ettepaneku tema kodus ööbida, aga ma keeldusin sellest, sest tahtsin koju minna.
Tänavavalgustust polnud ja ma hakkasin pimedas minema. Tollal polnud ma eriti julge. Et mul veidi turvalisem oleks, hakkasin ma kõndides vaikselt laulma. Mida kaugemale ma läksin, seda enam ma kartsin.
Möödudes jalgpallistaadionist, kuulsin ma tasast häält ütlemas: “Thierry, mine teisele poole teed!” Ma ei tahtnud uskuda, et see oli midagi enamat kui hirm, ega pööranud seega häälele tähelepanu. Käinud mõned meetrid, ütles hääl üha selgemalt: “Thierry, mine teisele poole teed!” Taas kord sisendasin ma endale, et see tuli üksnes hirmust. Ma läksin sama teed edasi nüüd peaaegu et joostes. Äkitselt kuulsin ma häält kolmandat korda: “Thierry, mine kohe teisele poole teed!” Ma ei kuulanud.
Siis aga märkasin ma järgmisel tänavanurgal nelja-viit inimest. Ma jooksin teisele poole teed, kuid oli liiga hilja. Rühm märkas mind ja tuli mulle kallale ning tahtis endale kõike, mis mul taskus oli. Ma püüdsin end kaitsta, kuid sellest polnud suurt kasu. Lõpuks kukkusin ma maha ja teesklesin teadvusekaotust. Kui nad olid kõik ära läinud, tõusin ma vaevu püsti ja jooksin koju nii ruttu kui võimalik.
Kakskümmend aastat pärast seda seiklust on minu tööks nüüd teiste kaitsmine. Ma olen leidnud end veelgi tõsisematest olukordadest ja kuulnud jälle häält, mis ütleb mulle, mida teha. Pole vist vaja öelda, et mind ei ole nüüd tarvis kolm korda hoiatada.
Ma tean, et minu kogemus noore mehena, olgugi et valulik, aitas mul avastada Püha Vaimu hääle. Täna on hääl mulle väga tuttav.
Thierry Hotz on Vitrolles’koguduse liige, Prantsusmaa Nice’i vaikonnas.