Põletav tunne minu sees
Päev, mil ta õppis lugema, on samuti päev, mil Eduardo sai tunnistuse Mormoni Raamatust ja selle väest.
Eduardo Contreras meenutab: „Minu vanaisal oli tavaks öelda: „Kui tahetakse kellekski saada, tuleb õppida lugema.” Mu vanaisal oli õigus!”
Kuid Eduardol kulus lugema õppimiseni kaua aega. Olles üks viiest lapsest, keda leseks jäänud ema Argentiinas Córdoba linnas üksi kasvatas, jättis ta kaheksa-aastaselt kooli pooleli ja läks tööle, et pere jaoks raha teenida.
Ta meenutab: „Me elasime väga vaeselt.” Et hakkama saada, viksis Eduardo kingi, valmistas telliseid, võttis üles kartulit, müüs ajalehti ja tegi muid juhutöid, kuni leidis noore mehena linnavalitsuses püsiva töö.
Aastad möödusid, Eduardo abiellus ja rajas oma pere. Kui enamik tema viiest lapsest oli kodust lahkumas, ei osanud ta endiselt lugeda ja tal oli vähe lootust kunagi veel lugema õppida. Kuid kõik see muutus päeval, mil ta ajas laiali poisikesed, kes narrisid tema maja ees kahte viimse aja pühade misjonäri. Ta kutsus misjonärid sisse ja juba mõne aja pärast kuulas ta koos oma naise Maríaga misjonäride õpetusi.
Eduardo meenutab: „Mul oli raske misjonäridest aru saada, sest nad rääkisid vaid veidi hispaania keelt. Kuid nad näitasid brošüüri, kus oli Päästja pilt ja pilt Joseph Smithist pühas metsasalus. Minu arvates olid meile näidatud pildid ja asjad, mida misjonärid meile õpetasid, imekaunid.”
Peagi tulid sinna piirkonda uued misjonärid. Üks neist rääkis hispaania keelt emakeelena. Eduardo ja María, kelle pisitütar oli mõned aastad tagasi surnud, olid liigutatud Kiriku filmist „Pered on igavesed”. Koos oma noorima poja Osvaldoga said nad peagi ristitud.
Pärast ristimist 1987. aastal tuli Eduardol tahtmine tugevdada oma tunnistust Mormoni Raamatut lugedes. Ta küsis naiselt: „Kuidas ma saaksin lugema õppida?” María soovitas tal vaadata tähti, panna need mõttes kokku, püüda sõnu hääldada ja üritada valjusti lugeda. Naine kinnitas, et harjutades suudab mees lõpuks lugema õppida.
Eduardo oli tol hetkel 45-aastane. Ta tundis paljusid tähti, kuid polnud koolist lahkumisest peale, ligi nelikümmend aastat, lugeda üritanud.
Ma tundsin põlevat tunnet
Palve südames, istus Eduardo ühel palaval suvehommikul oma aias varjulisse kohta. „Olgu,” ütles ta, „ma olen otsustanud proovida.”
María sõnul ei osanud ta arvatagi, mis juhtub. Naine toimetas köögis, kuulates kuidas Eduadro üritab vahelduva eduga tähti ja sõnu hääldada. „Äkki kuulsin teda kiiresti rääkimas,” ütleb naine. „Ma kuulasin ja mõistsin, et ta loeb soravalt. Möödunud oli vähem kui pool tundi ja tal oli lugemine selge!”
Eduardo oli oma püüdlustesse niivõrd süvenenud, et ei pannud tähelegi, et ta luges. Kuid ta tõepoolest luges! Ta meenutab: „Tundsin põlevat tunnet enda sees.” Hirmunult ja üllatunult hõikas Eduardo oma naist: „Mami, mis minuga toimub?”
„See on Issanda Vaim,” vastas María. „Sa loed soravalt!”
Seda kogemust meenutades räägib María: „See oli midagi sellist, mida ma ei saa kunagi eitada.”
Eduardo lisab: „Päev, mil õppisin lugema, on samuti päev, mil sain tunnistuse Mormoni Raamatust ja selle väest.”
Sellest alates tõusis Eduardo igal hommikul kell neli, et lugeda Mormoni Raamatut. Seejärel luges ta läbi Õpetuse ja Lepingud ning Piibli. Contreraste kodus, kus enne 1987. aastat olid vaid mõned raamatud, on nüüd terve raamatukogu.
Ühes Eduardo ja María evangeeliumi-alaste teadmistega kasvas ka nende tunnistus. Kui nende poeg Osvaldo 2001. aastal autoõnnetuses hukkus, aitas neil kaotusega leppida nende tunnistus, mida tugevdasid vägevad vaimsed kogemused, mis said neile osaks palve kaudu ja Buenos Airese templis, kus nad olid Osvaldoga kokku pitseeritud.
„Võib-olla oleksid mõned vanemad hulluks läinud,” ütleb Eduardo, „kuid meie tundsime rahu, mis ütles: „Teie pojaga on kõik hästi!” Loomulikult me nutsime. Ta oli hea poeg ja me tunneme temast puudust. Kuid me oleme kokku pitseeritud templis ja me teame, kus ta on.”
Kirjaoskuse valgus
Tänu ühe koguduseliikme abile õppis Eduardo ka kirjutama. Ta meenutab: „Enne ei osanud ma isegi oma allkirja anda.”
Kirjaoskuse valguses mõistis Eduardo vanaisa sõnade õigsust.
Ta ütleb: „Me oleme maa peal, et iga päevaga veidi areneda.” Ta lisab, et õppides lugema ja kirjutama, näitab ta oma lastele ja lastelastele, et kunagi pole liiga hilja, et õppida, areneda ja saada selliseks, nagu Issand soovib, et me saaksime. Ta ütleb: „Tänu sellele, et oskan lugeda, õpin ma iga päev midagi uut.”
Nüüd võib vend Contreras lugeda seda, mida tahab, muuhulgas ajalehti, mida ta kord kirjaoskamatu lapsena müüs. Pühakirjad, eriti Mormoni Raamat, on jäänud tema lemmikraamatuteks. Ta on raamatu kaheksa korda läbi lugenud.
„Minu jaoks oli Mormoni Raamat kui uks,” ütleb ta, olles tänulik selle eest, kuidas kirjaoskus ja evangeelium on muutunud ta elu. „Mormoni Raamat oli minu jaoks kõik. See on minu jaoks kõik. Tunnen iga kord Vaimu, kui avan raamatu, et lugema hakata.”
Eduardo Contrerase jaoks (pildil koos oma naise Maríaga) oli Mormoni Raamat ukseks kirjaoskuse juurde. „Tunnen iga kord Vaimu, kui avan selle raamatu, et lugema hakata.“
Foto: Michael R. Morris