Tundsin oma sisemuses põletavat tunnet

Claudia Williams Ameerika Ühendriikidest Floridast

Kasvasin üles Ameerika Ühendriikides Michiganis, kus külastasin minu lapsepõlvekodu kõrval asuva kiriku pühapäevakooli. Mul oli imeline õpetaja, kes aitas mul tunda Jeesuse Kristuse armastust.

Ta jagas igal nädalal laiali kaardid, millel oli kujutatud mingit sündmust Päästja maisest teenimisest, kaasa arvatud põhimõtteid, mida Ta õpetas, ja imesid, mida Ta tegi. Kleepisin igal nädalal kaardid albumisse ja lugesin vastavaid lugusid Piiblist. Vanemaks saades jätkasin Uue Testamendi evangeeliumide uurimist.

Aastaid hiljem, 1968. aasta suvel, külastasid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonärid üht mu peretuttavat. Ta lükkas tagasi vanemate kutse õppida tundma seda Kirikut, kuid saatis misjonärid minu poole.

Meie esimesel kohtumisel õpetasid misjonärid mulle, et Kirikust, mille Jeesus Kristus rajas, toimus ärataganemine (vt 2Ts 2:3). See, mida nad õpetasid, ühtis sellega, mida olin ise õppinud, ja nii vastasin ma jaatavalt nende küsimusele, kas nad võivad mulle veel külla tulla.

Järgmise külaskäigu ajal oli mul rida küsimusi. Kas viimse aja pühad ristivad vette kastmise teel? Kas nad usuvad preesterluse volitusse? Kas nad usuvad haigete tervendamisse? Misjonäride vastused toetasid seda, mida olin õppinud Uuest Testamendist. Enne lahkumist andsid nad mulle raamatu, mis nende sõnul tunnistas Jeesusest Kristusest.

Panin raamatu teleri peale ja läksin magama. Kuid keset ööd äratas mind tugev tunne, milles hiljem tundsin ära Püha Vaimu. Tundsin õhutust hakata lugema. Lugesin poolteist tundi, enne kui voodisse tagasi läksin. Veidi aja pärast ärkasin taas sama tunde peale ja lugesin veel veidi.

Sama kordus järgmisel kahel ööl. Mulle meeldis see, mida lugesin, ja tundsin, et Mormoni Raamat tunnistas Jeesusest Kristusest.

Otsustasin paluda Jumalalt juhatust. Põlvitasin palveks esimest korda pärast seda, kui olin teinud seda väikese tüdrukuna. Palusin, et Taevane Isa annaks mulle teada, mida teha põletava tundega, mida endas tundsin. Palvet lõpetades tundsin õhutust lugeda taas ülestähendust laamanlaste usulepöördumisest 3. Nefi raamatu 9. peatükis. Lugesin, et neid „risti[ti] … tule ja Püha Vaimuga … ja nad ei teadnud seda” (20. salm).

Sõnad „nad ei teadnud seda” ütles mulle nii mõndagi. Mind haaras tunne, et Jeesuse Kristuse Kirik on tõepoolest maa peal! Olin täis indu, et rääkida sellest, mida olin lugenud ja mida nüüd teadsin. Kuid kui misjonärid küsisid minu küsimuste peale, kas ma tahan saada ristitud, vastasin eitavalt. Minu abikaasa ei mõistaks seda.

Mõtiskledes jätkuvalt selle salmi üle, mõistsin, et seal oli mulle selge juhatus tuua ohvriks „murtud süda ja kahetsev vaim”. Palvetasin ja palusin Taevasel Isal mind aidata. Ta tegi seda. Pärast seda, kui minu abikaasa oli kuulanud misjonäride õppetunde, andis ta minu ristimiseks oma nõusoleku.

Olen armastavale Taevasele Isale väga tänulik selle hinnalise ja võimsa kogemuse eest, mille sain noore emana Mormoni Raamatut lugedes. See juhatas mind Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi juurde. Selle tulemusena on Püha Vaimu mõju, mida nendel 1968. aasta öödel pidevalt tundsin, nüüd kestev kingitus – see on midagi, mis on mind Kiriku liikmena juhatanud üle neljakümne aasta.