Püha töö
Ta nõustus kõigega, mida me õpetasime. Kuid miks ei võtnud ta vastu talle ulatatud Mormoni Raamatut?
Ühel õhtul koputasime koos kaaslasega noore mehe uksele, kes oli vahetusüliõpilane ühes paljudest Londoni ülikoolidest. Noormees kutsus meid sisse. Selgitasime, et oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku misjonärid. Tundus, et tal on huvi õppida rohkem taastatud evangeeliumi kohta. Me tunnistasime prohvet Joseph Smithist ja rääkisime talle pühast raamatust, mida meie Taevane Isa kutsub Mormoni Raamatuks. Rõhutasime, et raamat on püha, kuna tunnistab Jeesusest Kristusest.
Rääkisime talle, et tal on võimalik ise saada kinnitus, et see on tõde, ja pakkusime talle raamatut. Kui talle raamatu ulatasin, tõusis ta püsti ja lahkus sõnagi lausumata toast. Hoidsin Mormoni Raamatut hetke veel käes ning mõeldes, mida edasi teha, vaatasime kaaslasega vaikides nõutult teineteisele otsa. Asetasin raamatu lauale.
Nägime, kuidas meie noor sõber pesi köögis käsi ja kuivatas neid puhta rätikuga. Ta tuli tuppa tagasi, võttis laualt raamatu ja sõnas: „Minu rahval on kombeks alati käed enne millegi püha puudutamist puhtaks pesta.” Vaatasin pisarsilmi, kuidas puhaste kätega noor mees avas esimest korda Mormoni Raamatu.
Alma õpetas, et pühakirjad on pühad ja säilitatud selleks, et tuua hingi päästmisele. Ta kuulutas oma pojale Heelamanile: „Jumal on usaldanud sinu hoolde need asjad, mis on pühad, mis ta on pidanud pühadena, ja mida ta ka edaspidi hoiab ja säilitab targaks otstarbeks, mis tal on, et ta võiks näidata oma võimu tulevastele põlvkondadele” (Al 37:14).
Mind saadeti misjonile õpetama Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi, kuid see noor mees õpetas oma käte pesemisega hoopis mind. Paljudes kultuurides – ka minu kultuuris – pole käte pesemine enne pühakirjade lugemist kombeks, kuid see lihtne austusavaldus tuletas aupaklikult ja jõuliselt meelde, et Mormoni Raamat on püha.
Fotoillustratsioon: Simon Jones