Vaimsest sihitusest ülesaamine – mida ma nüüd teen?

Diego Torres

Kui liigume Jeesuse Kristuse poole, pole me kunagi sihitud.

Noore täiskasvanu ikka jõudmine oli minu jaoks väga põnev. Olin valmis asuma ehitama elu, mida olen alati tahtnud. Ma teenisin misjonil Brasiilias ja siis, kui koju jõudsin, läksin ülikooli. Lõpetasin kraadiõpingud, leidsin hea töö ja püüdsin elada Kristuse jüngrina.

Ja ma olen siiani selles eluetapis. Lihtsalt annan endast parima, et Teda järgida.

Olen tänulik võimaluste ja õnnistuste eest, mis mul seni on olnud. Kuid kui ma vaatan tagasi oma elule ja näen, et olen sõlminud kõik lepingud, mida praeguseks hetkeks sõlmida saan (peale abielu), ja jõudnud suurte verstapostideni, mida alati plaanisin, tunnen mõnikord end pisut ummikus ega tea, kuidas edasi areneda, eriti vaimselt.

Olen näinud ka teisi noori täiskasvanuid enda ümber probleemidega võitlemas. Mõned on isegi Kirikust lahkunud, kuna tunnevad end sihituna või seisavad silmitsi täitumata ootustega. Nende tegevus on sageli lisanud küsimusi minu eluküsimuste nimekirja.

Kuid praegu on minu suurimad küsimused Taevasele Isale järgmised: Kuidas saada üle sellest vaimsest sihitusest? Mida ma nüüd teen?

Nende küsimustega maadeldes olen õppinud mõned olulised tõed, mis on aidanud mul sellest ebakindlast ajast läbi minna.

Ärge laske segajatel end rööpast välja viia

Sel ajal, mil ma ei tea, kuhu järgmisena pöörduda või mida oodata, olen märganud, kuidas maailma segajad võivad kergesti hakata vaimsetest asjadest tähtsamaks muutuma. Õde Rebecca L. Craven, teine nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses, ütles: „Maailmas on palju asju, mis tähelepanu kõrvale juhivad ja võivad tüssata isegi äravalituid, nii et nad hakkavad oma lepingute järgi pealiskaudselt elama.”¹

Olen näinud teisi noori täiskasvanuid kahtlemas oma tunnistuses pärast misjonilt naasmist. Olen ka näinud, kuidas mõned jõuavad verstapostideni, nagu ülikooli lõpetamine või abiellumine, ja kaotavad lõpuks silmist kõige olulisema, kui ei jäta oma uues rutiinis ruumi Jeesuse Kristuse evangeeliumile.

Olen ka ise läbi elanud vaimseid tõuse ja mõõnasid. Mõnikord on olnud raske leida motivatsiooni ja mitte olla laisk vaimsete harjumuste osas, eriti kui teatud õnnistused ei tulnud nii kiiresti, kui lootsin. Ma tahan alati edeneda ja areneda – ma ei taha vaimselt paigal tammuda. Kuid mõnikord tunnen, et lähen lihtsalt eesmärgitult vooluga kaasa.

Kui aga võtan iga päev aega Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse jaoks, eriti väikestel ja lihtsatel viisidel (vt Al 37:6), tunnen ma tröösti ja stabiilsust, mida Tema evangeelium mulle pakub, isegi kui maailm on ebastabiilne.

President Russell M. Nelson ütles: „Ma palun teid, et laseksite Jumalal oma elus valitseda. Pühendage Talle küllaldaselt aega. Seda tehes pange tähele, mis juhtub teie positiivse vaimse hooga.”² Kui ma iga päev teadlikult otsustan uskuda Jeesusesse Kristusesse ja leida aega vaimsete harjumuste jaoks, mis mind Temaga ühendavad, meenuvad mulle minu vaimselt määravad hetked ja tunnen uuenenud sihiseadet, tulevikulootust ja usku.

Otsige häid mõjusid

Teine kord, kui tundsin end sihitult, oli ülikooli viimasel aastal. Elu oli raske. Oli pandeemiaaeg, nii et ma olin masenduses, kui pidin õppetööd kodus lõpuni viima. Minu elus oli suur suuna- ja ühendusepuudus.

Mul oli sel ajal isegi Kirikuga raskusi. Tihti pidin end pidžaamas voodist välja sundima, et veebis sakramendikoosolekut kuulata, sest rohkemaks mul motivatsiooni polnud.

Sellel süngel perioodil pöördusin oma pere ja sõprade poole ning selgitasin neile, kui sihitu ja masendununa ma end tundsin. Ma ei tundnud, et mul oleks tuleviku suhtes lootust ja ma ei teadnud, kuidas kõik laheneb. Ja siis nad ütlesid mulle, et nad palvetavad minu eest ja toetavad mind, kuigi nad olid kaugel.

Kui ma võtsin ühendust oma lähedastega, kellel on sügav usk, ja palvetasin Taevase Isa poole, et saada kas või näputäit vaimset motivatsiooni, tundsin jõustavat toetust ja armastust.

Olen märganud, et kui olen ülikeskendunud oma täitumata ootustele, kahtlustele või raskustele, lööb mu usk kõikuma. Ma kaotan silmist õnnistused oma elus. Kuid ümbritsedes end aktiivselt heaga, lugedes oma patriarhaalset õnnistust, kuulates üldkonverentsi sõnumeid ja veetes aega lähedastega, kes aitavad mul paremaks saada, keskendun uuesti Jeesuse Kristuse evangeeliumi imelisele mõjule minu elus.

Isegi kui te ei näe kohati selget teed enda ees või kõik ei lähe plaanipäraselt, on teie elus ikkagi palju head ja küllaga võimalusi, mis aitavad teil lepingurajal edasi liikuda. Alati on rohkem õppida ja rohkem ruumi areneda, eriti vaimselt. Paluge Taevaselt Isalt juhatust. Ta aitab teil otsida ja leida teie ümber olevaid häid mõjusid ning kasvu- ja õppimisvõimalusi (vt UA 1:13).

Jätkake edasipürgimist

Meie isiklik vaimsus võib mõnikord tulla lainetena – üles ja alla. Mõnikord võime tunda end kindlana oma usus ja evangeeliumi rõõmus. Kuid siis võib meil jällegi olla raske teada, kuhu järgmisena pöörduda. Meil võib olla raske, kui tulevad väljakutsed, tekivad küsimused või õnnistused viibivad, eriti kui anname endast parima, et evangeeliumi järgi elada. Nendel rasketel aegadel näen sageli, kuidas inimesed valivad ühe tee kahest: tee, mis viib neid Päästja juurde, või teeraja, mis neid sinna ei vii.

Mõnikord võrdlen neid hetki Moosese ja vaskmao looga (vt 4Ms 21:8–9). Kui iisraellased soovisid saada terveks mürkmadude hammustustest, andis Mooses neile lihtsa võimaluse pääseda: vaadaku lihtsalt Jehoovat esindavat vaskmadu. See oli kõik, mida nad pidid tegema. Vaid üks pilk ja nad jäid ellu. Kuid paljud otsustasid seda mitte teha ja hukkusid. (Vt 1Ne 17:41.)

See lugu paneb mind mõtlema, kuidas me kanname kohati oma täitumata ootustest tulenevat pettumuse ja solvumise mürgist koormat, kui ravi on meie ees.

Tuleviku suhtes lootuse, rahu ja usu tundmise võti on lihtsalt Jeesuse Kristuse poole vaatamine (vt Hl 8:14–15; Jh 3:14–17).

Olen alati olnud enda karm kriitik, kui ma vigu teen. Kuid kuna ma olen püüdnud õppida tundma Taevast Isa ja Jeesust Kristust ning neid uskuda, tean, et võin alati neile loota, et rasketel aegadel andestust, kasvu ja tervenemist leida. Ma tean, et kui ma vaatan nende poole palves, uurin „Tule, järgne mulle” õppekava, veedan aega templis ja suurendan oma kutset, siis tunnen tänulikkust ja uuenemist.

Neid otsides näen ma Jeesuse Kristuse evangeeliumi sellisena, nagu see on: pelgupaigana, mis pakub meile tröösti, turvalisust ja tervenemist maailma madude eest.

Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist tunnistas armastavalt: „„Täiusliku lootuse sära”, mis on sündinud armastusest Jumala ja kõigi inimeste vastu, on see, mida me soovime teile. ‥ Selle särava lootusega kaasneb vaieldamatu sosin, et Jumal armastab teid, et Kristus on teie Eestkostja, et evangeelium on tõde. Selle sära tuletab teile meelde, et evangeeliumis on alati, iga päev, iga tund, uus võimalus, uus elu, uus aasta. Milline ime! Milline and! Ja tänu Kristuse annile on parimad asjad elus meie päralt, kui me järjepidevalt usume, püüame ja loodame.”³

Liikuge Jeesuse Kristuse poole

Noore täiskasvanu iga toob kaasa palju muutusi, palju ebakindlust ja, jah, mõnikord isegi täitumata ootusi. Kuid Jeesuse Kristuse evangeelium on alati kindel ja alati vankumatu. Ja Tema ja Taevase Isa tõotused on kindlad, kui me püsime lepingurajal. Maailm võib Temale keskendumise aeg-ajalt väga raskeks muuta. Kuid iga samm, mis meid Tema poole viib, on edasiminek. Kui liigume Kristuse poole, ei ole me kunagi sihitud – me liigume lootuse, rahu ja rõõmu poole.

Artikli autor elab Manchesteris Inglismaal.