„Teankum ja Moroni”, Mormoni Raamatu lood (2023)
Teankum ja Moroni
Suur julgus
Pärast Amalikia surma sai laamanlaste kuningaks tema vend Ammoron. Ammoron jätkas nefilastega sõdimist. Sõda kestis aastaid. Nefilased hakkasid võitma ja kõik laamanlaste sõjaväed jooksid ühte linna. Moroni, Teankum ja veel üks nefilaste väejuht marssisid oma sõjavägedega laamanlastele järele.
Alma 52:3–4; 54:16–24; 62:12–35
Teankum oli vihane, et Amalikia ja Ammoron nii suure ja pika sõja põhjustasid. Sõja tõttu olid paljud inimesed surnud ja toitu nappis. Teankum soovis sõda lõpetada. Ta läks öösel linna Ammoroni otsima.
Teankum ronis üle linnamüüri. Ta käis linnas ringi, kuni leidis koha, kus Ammoron magas.
Teankum lennutas oda Ammoroni pihta. See tabas teda südame lähedale. Kuid enne, kui Ammoron suri, äratas ta oma teenijad.
Ammoroni teenijad ajasid Teankumit taga ja tapsid ta. Teised nefilaste juhid olid väga kurvad, et Teankum oli surnud. Ta oli võidelnud vapralt oma rahva vabaduse eest.
Kuigi Teankum suri, oli ta aidanud nefilastel sõja võita. Tänu temale kaotasid laamanlased oma juhi. Järgmisel hommikul võitles Moroni laamanlastega ja võitis. Laamanlased lahkusid nefilaste maalt ja sõda lõppes.
Lõpuks saabus rahu. Moroni tegi kõvasti tööd, et kaitsta nefilaste maad laamanlaste eest. Seejärel läks Moroni koju, et seal rahus elada. Prohvetid õpetasid evangeeliumi ja juhtisid Jumala kirikut. Inimesed usaldasid Issandat ja Ta õnnistas neid.