Vahendid
Sarepta lesknaine
Sarepta lesknaine, kes oli vaesemast vaesemate seas, oli põuast vaevatud maal nälja keskel tegelikult väga hästi enesega toimetulev inimene. Te ehk mäletate, et tal oli toit peaaegu otsakorral ja ta korjas hagu, et veel viimase söögi valmistamiseks tuld teha. See tundub olevat enesega toimetuleku vastand. Kuid tema vaimsed enesega toimetuleku juured olid sedavõrd sügaval, et kui Jumala prohvet palus tal oma viimane toidukord talle anda, siis „naine läks ning tegi Eelija sõna järgi”. (1. Kuningate 17:15) Pühakirjad ütlevad meile, et pärast seda, kui ta oli kasutanud oma viimast jahu, et toita prohvetit, siis „jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist” (16. salm) ja „temal, samuti Eelijal ja naise perel oli süüa kauaks ajaks” (15. salm). Tal oli toit otsakorral, kuid see ei saanud otsa – mitte sellepärast, et tal oli piisavalt raha, vaid sellepärast, et tal oli piisavalt usku. Kui anname endast parima, et elada evangeeliumi järgi, ja teeme kõik, mida saame, et toetada iseennast, annab Issand meie usu ja raske töö eest tasu.
Pöörduge tagasi leheküljele 43.