Mis on Jeesuse Kristuse lepitus ja kuidas see mind aitab?

Miks me vajame Jeesuse Kristuse lepitust?

Kõik inimesed pärivad Aadama ja Eeva järeltulijatena langemise tagajärjed. Langenud olukorras saavad meile osaks kasumused ja kiusatused. Kui kiusatusele järele anname, võõrandume Jumalast, ja kui jätkame patustamist, kaotame Tema Vaimu, Püha Vaimu kaasluse ja mõju meie elus.

Ainus viis päästetud saada on see, kui keegi teine meid päästab. Meil on vaja kedagi, kes saab rahuldada õigluse nõuded – kes võtab meie asemel enda kanda langemise koorma ja tasub meie pattude eest. Jeesus Kristus on olnud alati ainsana selliseks ohverduseks suuteline.

Juba enne Maa loomist on Päästja olnud ainus lootus, et meile saaks osaks rahu selles maailmas ja igavene elu tulevases (vt ÕL 59:23).

Jeesuse Kristuse tervendav ja tugevdav vägi

„Päästja lepitus teeb palju enamat kui tagab meile surematuse üldise ülestõusmise kaudu ja annab meile võimaluse saada meeleparanduse ja ristimise abil patust puhtaks. Lepitus annab meile ka võimaluse hüüda appi Teda, kes on kogenud kõiki meie surelikke nõrkusi, et anda meile jõudu surelikkuse koormaid kandes vastu pidada. Tema tunneb meie hingepiinu ja on meile toeks. Ta on nagu halastaja samaarlane, kes leiab meid haavatuna teepervelt, seob meie haavad ja hoolitseb meie eest (vt Lk 10:34). Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse tervendav ja jõuduandev vägi on kõikide jaoks, kes abi paluvad.” (Dallin H. Oaks. Jõu leidmine Jeesuse Kristuse lepitusest. – 2015. a sügisene üldkonverents)

See elu on võimalus saada rohkem meie Taevase Isa sarnaseks. Kui me võtame omaks oma igavese saatuse Jumala lastena, alustame pideva kasvu ja täiustumise protsessi. Nagu vanem David A. Bednar on õpetanud:

„Seega tähendab surelik rännak halvast heaks ja veel paremaks saamist ning vägevat muutust meie südames. ‥ Mormoni Raamatus on hulganisti näiteid jüngritest ja prohvetitest, kes teadsid lepituse tuge andvast väest, mõistsid seda ja lasid sel väel end sel rännakul muuta. Mõistes seda püha väge üha paremini, hakkame evangeeliumi nägema palju laiemalt ja rikastavamalt, mis meid olulisel määral muudab. ‥

Kui mõistame lepituse tuge andvat väge ja rakendame seda, palvetame me ja taotleme oma olukorra muutmiseks jõudu, mitte ei palu oma olukorda muuta. Me pole enam need, kes lasevad end teistest mõjutada, me saame nendeks, kes ise tegutsevad (vt 2Ne 2:14).” (Lepitus ja surelik rännak. – Liahoona, apr 2012, lk 15–16)

Südame muutmine

Kui me kasutame meie Päästja Jeesuse Kristuse väge, mis meid tugevdab ja tervendab, võib Ta muuta meie südant.

Vanem Jeffrey R. Holland jagas järgmist lugu:

„Soovin rääkida noorest mehest, kes läks väärilisena misjonile teenima, kuid naasis vabatahtlikult koju enne õiget aega omasooveetluse ning sellega seoses kogetud trauma tõttu. Ta oli ikka vääriline, kuid kahtles oma usus tõsiselt. Tema emotsionaalne koorem kasvas veelgi raskemaks ja tema vaimne valu oli järjest sügavam. Teda vaevas kordamööda valu, segadus, viha ja lohutamatus.

Tema misjonijuhataja, tema vaiajuhtaja ja tema piiskop veetsid loendamatuid tunde temaga vastuseid otsides, nuttes ja teda õnnistades, proovides teda aidata, kuid suurem osa haavadest olid nii isiklikud, et ta hoidis vähemalt osa neist varjul. Selles loos proovis armastav isa kogu hingest last aidata, kuid tema väga nõudliku ameti tõttu seisid nende pimedate, pikkade öödega, mil need heitlused aset leidsid, tihti silmitsi vaid poiss ja tema ema. Päeval ja öösel, esialgu nädalaid, seejärel kuid, mis lõpuks venisid aastateks, otsisid nad koos paranemist. Kibestumuse aegadel (enamasti poja, kuid vahel ka ema) ja lõputu hirmu aegadel (enamasti ema, kuid vahel ka poja), kandis ema poega – siin on jälle see ilus, koormav sõna „kandis” – oma tunnistusega Jumala võimust, Tema Kirikust, kuid eriti just Tema armastusest selle lapse vastu. Samal ajal tunnistas ema omaenda kompromissitust ja surematust armastusest poja vastu. Viimaks, ühendades need kaks omaenda olemasolu esmatähtsat osa – Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja oma perekonna – valas ema välja oma hinge lõputus palves. Ta paastus ja nuttis, ta nuttis ja paastus ning seejärel kuulas ja kuulas, kuidas tema poeg korduvalt ütles talle, et ta süda on murdumas. Seega ta kandis teda – jälle –, aga seekord mitte üheksa kuud. Seekord ta arvas, et poja tõsiste vaimsete katsumustega mahasaamine võtab aega igaviku.

Kuid Jumala armu abil, omaenda püsivuse ja paljude Kiriku juhtide, sõprade, pereliikmete ja professionaalide abiga on see anuv ema näinud oma poega tõotatud maale koju tulemas. Kahjuks peame tõdema, et see õnnistus ei ole vähemalt mitte veel praegu osaks saanud kõigile vanematele, kes tunnevad hingepiina väga erinevate lastega seotud olukordade tõttu, kuid selles olukorras oli lootust. Ja kuigi ma pean ütlema, et selle poja seksuaalne orientatsioon ei muutunud ühtäkki imeväel, keegi ei eeldanudki seda. Kuid vähehaaval muutus tema süda.” (Vaata, see on su ema! – 2015. a sügisene üldkonverents)