1 Sel aastal, mil kuningas Ussija suri, ma nägin ka Issandat istumas troonil, kõrgel ja uhkel, ja tema kuuepalistused täitsid templi.

2 Sellest kõrgemal seisid seeravid; igaühel oli kuus tiiba; kahega ta kattis oma palet ja kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta lendas.

3 Ja üks hüüdis teisele ning ütles: Püha, püha, püha on Vägede Issand; kogu maa on täis tema au!

4 Ja uksepiidad vabisesid hüüdja häälest ning koda täitus suitsuga.

5 Siis ütlesin ma: Häda mulle, sest ma olen kadunud; sest ma olen mees, kelle huuled pole puhtad, ja elan rahva keskel, kelle huuled pole puhtad; sest mu silmad on näinud Kuningat, Vägede Issandat.

6 Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta pihtidega oli võtnud altarilt.

7 Ja ta asetas selle mu suule ning ütles: Ennäe, see puudutas sinu huuli ja su süü on ära võetud ning su patt puhastatud.

8 Samuti kuulsin ma Issanda häält ütlemas: Keda ma läkitan ja kes meie eest läheks? Siis ma ütlesin: Siin ma olen, läkita mind!

9 Ja tema ütles: Mine ja ütle sellele rahvale – Kuulake tõesti, aga nad ei mõistnud; ja nähke tõesti, aga nad ei taibanud.

10 Aja rasva selle rahva süda ja tee raskeks ta kõrvad ning sule ta silmad – et ta oma silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja oma südamega ei mõistaks ja ei pöörduks ega paraneks.

11 Siis ma ütlesin: Kui kauaks, Issand? Ja tema vastas: Kuni linnad on rüüstatud, elanikest ilma, ja kojad inimtühjad ja maa täielikult laastatud.

12 Ja Issand on saatnud inimesed kaugele ära, sest on suur mahajäetus keset maad.

13 Aga on veel kümnes osa, ja nad tulevad tagasi ja hävitatakse ära nagu niinepuu ja tamm, mille känd jääb nendesse, kui nad langetavad oma lehed; nii on selle känd püha seeme.