1 Võtke mind kuulda, teie, kes te järgnete õigemeelsusele! Vaadake kaljut, millest te olete raiutud, ja kivimurdu, millest te olete murtud!

2 Vaadake Aabrahami, oma isa, ja Saarat, teda, kes teid sünnitas; sest teda üksi ma kutsusin ja ma õnnistasin teda.

3 Sest Issand trööstib Siionit; ta trööstib kõiki selle asustamata paiku; ja ta teeb selle kõnnumaa Eedeni sarnaseks ja selle kõrbe nagu Issanda aiaks. Seal on rõõm ja õnn, tänuavaldused ja kiidulaulu kõla.

4 Võtke mind kuulda, minu rahvas, ja hoidke oma kõrvad lahti, oo mu hõimud, sest minust läheb välja seadus ja ma teen oma kohtumõistmise valguseks rahvale!

5 Minu õigemeelsus on ligidal; minu pääste on läinud välja ja minu käsi mõistab kohut rahva üle. Saared ootavad mind ja nad loodavad minu käsivarre peale.

6 Tõstke oma silmad taeva poole ja vaadake alla maa peale; sest taevad kaovad kui suits ja maa vananeb kui rüü ja need, kes seal elavad, surevad samal viisil. Aga minu pääste on igaveseks ja minu õigemeelsust ei tühistata.

7 Võtke mind kuulda teie, kes te tunnete õigemeelsust; rahvas, kelle südamesse ma olen kirjutanud oma seaduse; ärge kartke inimeste etteheiteid ja ärge kohkuge nende sõimust!

8 Sest neid sööb koi nagu rüüd ja uss sööb neid nagu villa. Aga minu õigemeelsus on igaveseks ja minu pääste põlvest põlve.

9 Ärka, ärka! Ehi ennast jõuga, oo Issanda käsivars; ärka nagu muistseil päevil! Eks olnud see sina, kes raius lõhki Rahabi ja haavas lohet?

10 Eks olnud see sina, kes kuivatas mere, suure sügavuse veed, kes tegi meresügavikud teeks, et lunastatud saaksid üle minna?

11 Seepärast, Issanda lunastatud pöörduvad tagasi ning tulevad lauldes Siionisse; ja nende pea peal on igavikuline rõõm ja pühadus ning neile saab osaks õnn ja rõõm; mure ja lein põgenevad ära.

12 Mina olen see; jah, mina olen see, kes teid trööstib. Vaata, kes oled sina, et sa peaksid kartma inimest, kes sureb, või inimese poega, kes tehakse rohu sarnaseks?

13 Ja unustad Issanda, enda looja, kes on laotanud taevad ja rajanud maale alused, ja oled kartnud alati, iga päev rõhuja viha pärast, nagu oleks ta valmis hävitama? Ja kus on rõhuja viha?

14 Pagendatud vang ootab, et ta kiiresti vabastataks ja et ta ei sureks augus ega puuduks tal leib.

15 Aga mina olen Issand, sinu Jumal, kelle lained mühavad; Vägede Issand on minu nimi.

16 Ja ma panin oma sõnad sulle suhu ja peitsin su oma käe varju, et püstitada taevad ja rajada maale alused ja et ütelda Siionile: Vaata, sina oled mu rahvas!

17 Ärka, ärka, tõuse üles, oo Jeruusalemm, kes sa oled joonud Issanda käest tema viha karikast – sa oled joonud ära värisemise peekri sademe –

18 ja ei olnud tal talutajat kõigi oma sünnitatud poegade seas ega kedagi, kes võtaks tal käest kinni kõigi tema üles kasvatatud poegade seas.

19 Sinu juurde on tulnud need kaks poega, kes tunnevad sulle kaasa – sinu laastamine ja hävitus ning nälg ja mõõk – ja kelle kaudu ma sind trööstin?

20 Sinu pojad peale nende kahe on nõrkenud; nad lamavad kõikidel tänavanurkadel; nagu metsik pull võrgus on nad täis Issanda viha, sinu Jumala sõitlust.

21 Seepärast kuule nüüd seda, sa vaevatu ja joobnu, aga mitte veinist:

22 nõnda ütleb sinu Issand, Issand ja sinu Jumal kostab oma rahva eest; vaata, ma olen võtnud sinu käest värisemise karika, oma viha peekri sademe; seda ei ole sul enam vaja juua.

23 Aga ma annan selle nende kätte, kes sind vaevavad, kes on ütelnud sinu hingele: Kummardu, et saaksime sinust üle käia – ja sa oled oma keha maha heitnud nagu maapinnaks ja nagu tänavaks nendele, kes käisid üle.

24 Ärka, ärka, ehi end oma jõuga, oo Siion! Pane selga oma ilusad riided, oo Jeruusalemm, püha linn! Sest nüüdsest peale ei tule sinu sisse enam ümberlõikamatu ega see, kes pole puhas.

25 Raputa end põrmust; tõuse üles, istu, oo Jeruusalemm; vabasta end oma kaela köidikutest, oo vangistatud Siioni tütar!