1 Sest Issand halastab Jaakobi peale ja valib taas Iisraeli ja asustab nad nende omale maale; ja võõrad liituvad nendega ja hoiavad ühte Jaakobi kojaga.

2 Ja rahvad võtavad ning toovad neid nende kohale; jah, kaugelt maa ääreni välja; ja nad pöörduvad tagasi nende tõotatud maadele. Ja Iisraeli koda valdab neid ja Issanda maa on teenijatele ja ümmardajatele; nad võtavad vangi oma vangistajad ja valitsevad oma rõhujate üle.

3 Ja sel päeval sünnib, et Issand annab sulle rahu sinu murest ja sinu kartusest ning raskest orjusest, milles sa pidid teenima.

4 Ja sel päeval sünnib, et sa võtad üles selle õpetussõna Babüloni kuninga vastu ja ütled: Kuidas on rõhujale lõpp tulnud, kuldne linn lakanud!

5 Issand on katki murdnud paheliste kepi, võimutsejate valitsuskepid.

6 Tema, kes rahvaid lõi raevus lõputute löökidega, tema, kes rahvusi valitses vihas, on taga kiusatud ja mitte keegi ei takista.

7 Kogu maa tõmbab hinge ja vaikib; nad rõkatavad laulma.

8 Jah, sinust tunnevad rõõmu küpressid ja ka Liibanoni seedrid, öeldes: Sest ajast, kui sa lamad, ei tule ükski langetaja üles meie vastu.

9 Põrgu on all liikvel sinu pärast, et võtta sind vastu su tulekul; ta ärgitab sinu pärast üles surnud, nimelt kõik maa juhid; ta on lasknud nende aujärgedelt üles tõusta kõik rahvaste kuningad.

10 Kõik nad räägivad ja ütlevad sulle: Kas sinagi oled jäänud jõuetumaks nagu meie? Oled sa saanud meie sarnaseks?

11 Alla hauda on tõugatud su toredus; su lüürade helinat ei kuulda; su alla on laotatud ussikesi ja sind katavad ussid.

12 Kuidas oled sa alla langenud taevast, oo Lutsifer, hommiku poeg! Oled paisatud maha, sina, kes nõrgestasid rahvaid!

13 Sest sa ütlesid oma südames: Mina tõusen taevasse, kõrgemale Jumala tähtedest ma ülendan oma aujärje; ma istun ka kogunemismäele kaugel põhjas;

14 ma tõusen pilvede kõrgustike kohale; ma saan Kõigekõrgema sarnaseks.

15 Siiski sind tuuakse alla põrgusse, haua äärele.

16 Kes näevad sind, silmitsevad sind, vaatlevad sind kaalutlevalt ja ütlevad: Kas see on mees, kes pani maa värisema, kes pani kuningriigid vabisema?

17 Ja tegi maailma kõnnumaa sarnaseks ja hävitas selle linnad ning ei avanud oma vangide koda?

18 Kõik rahvaste kuningad, jah, kõik neist lamavad hiilguses, igaüks omaenda kojas.

19 Aga sina oled nagu põlatud oks eemale heidetud oma hauast ja nagu jääk nendest, kes on tapetud, mõõgaga läbi pistetud, kes paisatakse alla kivimurdu nagu jalge alla tallatud laip.

20 Sind ei maeta koos nendega, sest sa oled hävitanud oma maa ja tapnud oma rahva; kurja tegijate seeme ei saa iialgi nimekaks.

21 Valmistage tema laste jaoks tapatalgud nende isade süütegude pärast, et nad ei tõuseks ega valdaks maad ega täidaks maailma palet linnadega.

22 Sest mina tõusen üles nende vastu, ütleb Vägede Issand, ja ma lõikan Babülonilt ära nime ja jäägi ja poja ja vennapoja, ütleb Issand.

23 Ma teen ta hüüpide omandiks ja laugasteks, ja ma pühin ta ära hävitusluuaga, ütleb Vägede Issand.

24 Vägede Issand on vandunud, öeldes: Tõesti, nagu ma olen mõtelnud, nõnda see sünnib; ja nagu ma olen kavatsenud, läheb see korda –

25 et ma toon assurlase oma maale ja tallan ta jalge alla oma mägedel; siis on tema ike võetud nende pealt ja tema koorem võetud nende õlgadelt.

26 See on kavatsus, mis on kavatsetud kogu maa kohta, ja see on käsi, mis on sirutatud kõigi rahvaste kohale.

27 Sest Vägede Issand on nii kavatsenud ja kes teeb selle tühjaks? Ja tema käsi on välja sirutatud ja kes pöörab selle tagasi?

28 Aastal, mil kuningas Ahas suri, oli see ettekuulutus.

29 Ära rõõmusta, kogu Palestiina, et murtud on vits, mis sind lõi; sest mao juure seest väljub mürkmadu ja tema vili on lõõmav lendmadu.

30 Ja vaeste esmasündinud söövad ning abivajajad heidavad julgelt puhkama; ja sinu juure ma tapan näljaga, ja ta surmab su jäägi.

31 Ulu, oo värav; kisenda, oo linn; sina, kogu Palestiina, oled lagunenud; sest põhja poolt tuleb suits ja keegi ei ole üksi tema määratud aegadel.

32 Mida vastavad siis rahvaste sõnumitoojad? Et Issand on rajanud Siioni ja tema rahva vaesed loodavad selle peale.