1 Nüüd, kuna Issand oli Almat hoiatanud, et kuningas Noa sõjaväed on tulemas neid ründama, ja olles teatanud sellest oma rahvale, seepärast nad kogusid kokku oma karjad ja võtsid oma teravilja ning lahkusid kõnnumaale kuningas Noa vägede eest.

2 Ja Issand tugevdas neid, nõnda et kuningas Noa rahvas ei jõudnud neile järele, et neid hävitada.

3 Ja nad põgenesid kaheksa päeva teekonna kaugusele kõnnumaale.

4 Ja nad jõudsid maale, jah, nimelt väga kaunile ja meeldivale maale, puhta vee maale.

5 Ja nad püstitasid oma telgid ja hakkasid maad viljelema ning hakkasid ehitama maju, jah, nad olid töökad ja nägid usinasti vaeva.

6 Ja rahvas soovis, et Alma oleks nende kuningas, kuna tema rahvas armastas teda.

7 Ent tema ütles nendele: Vaata, ei ole otstarbekas, et meil on kuningas, sest nõnda ütleb Issand: Te ei tohi pidada ühte inimest teisest ülemaks; ehk üks inimene ei tohi mõelda, et ta on teisest üle; seepärast ma ütlen teile, et ei ole otstarbekas, et teil oleks kuningas.

8 Ometi, kui oleks võimalik, et teil oleks alati kuningaks õigemeelne mees, oleks kuninga olemasolek teile hea.

9 Aga pidage meeles kuningas Noa ja tema preestrite süütegusid; ja mina ise langesin lõksu ja tegin palju asju, mis on jäledad Issanda silmis, mis pani mind tõsiselt meelt parandama.

10 Ometi, pärast rohkeid kannatusi, kuulis Issand mu hüüdu ja vastas mu palvetele ja on teinud minust tööriista enda käes, et tuua nii paljud teist tema tõe tundmisele.

11 Ometi ei hoople ma selle üle, sest ma ei ole vääriline enda üle hooplema.

12 Ja nüüd, ma ütlen teile, kuningas Noa on teid rõhunud ja te olete olnud orjuses tema ja ta preestrite käes ja nad on juhatanud teid süütegudesse; seepärast te olite seotud süütegude ahelatega.

13 Ja nüüd, kuna te olete neist ahelaist vabastatud Jumala väel, jah, nimelt kuningas Noa ja tema rahva käest ja samuti süütegude ahelaist, just samuti ma soovin, et te jääksite kindlaks sellele vabadusele, millega teid on vabaks tehtud, ja et te ei usaldaks ühtegi inimest olema enda üle kuningaks.

14 Ja samuti ärge usaldage kedagi oma õpetajaks või jumalasulaseks muidu kui juhul, kui ta on Jumala mees, kes kõnnib tema teedel ja peab kinni tema käskudest.

15 Nõnda õpetas Alma oma rahvale, et iga inimene peab armastama oma ligimest nagu iseennast, et nende seas ei oleks tülisid.

16 Ja nüüd, Alma oli nende ülempreester, kuna ta oli nende kiriku asutaja.

17 Ja sündis, et keegi ei saanud volitust jutlustada või õpetada muidu kui Jumalalt tema kaudu. Seepärast ta pühitses kõik nende preestrid ja kõik nende õpetajad; ja kedagi ei pühitsetud, ilma et nad oleksid õiglased mehed.

18 Seepärast nad vaatasid oma rahva järele ja kosutasid neid sellega, mis õigemeelsusele kohane.

19 Ja sündis, et neid hakkas maal saatma ülim edu ja nad nimetasid selle maa Heelamiks.

20 Ja sündis, et Heelami maal nad paljunesid ja neid saatis ülim edu ja nad ehitasid linna, mille nad nimetasid Heelami linnaks.

21 Ometi peab Issand vajalikuks oma rahvast talitseda; jah, ta paneb proovile nende kannatlikkuse ja nende usu.

22 Ometi – kes iganes paneb oma lootuse temale, see saab viimsel päeval üles tõstetud. Jah, ja nõnda oli see ka selle rahvaga.

23 Sest vaata, ma näitan teile, et nad viidi orjusesse ja mitte keegi teine ei saanud neid vabastada kui Issand, nende Jumal, jah, nimelt Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobi Jumal.

24 Ja sündis, et ta vabastas nad ja ta näitas neile oma võimsat väge ja suur oli nende rõõm.

25 Sest vaata, sündis, et ajal, mil nad olid Heelami maal, jah, Heelami linnas, mil nad selle ümber põldu harisid, vaata, laamanlaste sõjavägi oli ületanud maa piiri.

26 Nüüd, sündis, et Alma vennad põgenesid oma põldudelt ja kogunesid kokku Heelami linna ning olid väga kohkunud laamanlaste ilmumisest.

27 Aga Alma astus ette ja seisis nende keskele ja õhutas neid, et nad ei kardaks, vaid peaksid meeles Issandat, oma Jumalat, ja tema vabastab nad.

28 Seepärast nad vaigistasid oma hirmu ja hakkasid hüüdma Issanda poole, et ta pehmendaks laamanlaste südant, et nad heidaksid armu neile ja nende naistele ja nende lastele.

29 Ja sündis, et Issand pehmendas laamanlaste südant. Ja Alma ja tema vennad läksid ette ja andsid end nende kätte; ja laamanlased võtsid Heelami maa oma valdusesse.

30 Nüüd, laamanlaste sõjavägi, kes oli järgnenud kuningas Limhi rahvale, oli ekselnud kõnnumaal mitu päeva.

31 Ja vaata, nad olid leidnud need kuningas Noa preestrid kohas, mida nad kutsusid Amuloniks; ja need olid võtnud Amuloni maa oma valdusesse ning olid hakanud maad viljelema.

32 Nüüd, nende preestrite juhi nimi oli Amulon.

33 Ja sündis, et Amulon palus laamanlasi ja ta saatis nende naised, kes olid laamanlaste tütred, et paluda oma vendi, et nad ei hävitaks nende mehi.

34 Ja laamanlased halastasid Amuloni ja tema vendade peale ja ei hävitanud neid nende naiste pärast.

35 Ja Amulon ja tema vennad liitusid laamanlastega ja nad rändasid kõnnumaal, otsides Nefi maad, kui nad leidsid Heelami maa, mis oli Alma ja tema vendade valduses.

36 Ja sündis, et laamanlased lubasid Almale ja tema vendadele, et nad kingivad neile nende elu ja nende vabaduse, kui nad näitavad neile teed, mis viib Nefi maale.

37 Ent kui Alma oli näidanud nendele teed, mis viis Nefi maale, ei tahtnud laamanlased oma lubadusest kinni pidada, vaid panid vahid ümber Heelami maa pidama vahti Alma ja tema vendade üle.

38 Ja ülejäänud neist läksid Nefi maale ja mõned nendest pöördusid tagasi Heelami maale ja tõid samuti endaga kaasa valvurite naised ja lapsed, kes olid maale maha jäetud.

39 Ja laamanlaste kuningas oli lubanud Amulonil olla kuningas ja valitseja oma rahva üle, kes oli Heelami maal; ometi ei olnud tal võimu teha midagi, mis võiks olla laamanlaste kuninga tahtmise vastu.