1 Ja nüüd, sündis, et tagakiusamised, mida uskmatud panid toime kiriku vastu, muutusid nii suureks, et kirik hakkas nurisema ja kaebama oma juhtidele selle üle; ja nad kaebasid Almale. Ja Alma esitas selle küsimuse nende kuningale Moosiale. Ja Moosia pidas nõu oma preestritega.

2 Ja sündis, et kuningas Moosia saatis läkituse üle kogu ümbruskondse maa, et ükski uskmatu ei tohi taga kiusata neid, kes kuuluvad Jumala kirikusse.

3 Ja oli range käsk kõigis kirikutes, et nende hulgas ei tohi olla mingit tagakiusamist, vaid et nende vahel peab olema võrdsus;

4 et nad ei laseks mingil uhkusel ega upsakusel rikkuda oma rahu; et iga inimene austaks oma ligimest nagu iseennast, tehes enda ülalpidamiseks tööd omaenda kätega.

5 Jah, ja kõik nende preestrid ja õpetajad pidid nägema vaeva enda ülalpidamiseks omaenda kätega kõigil muudel juhtudel kui haiguse või suure puuduse puhul; ja neid asju tehes oli neil külluses Jumala armu.

6 Ja maal algas taas suur rahu ja rahvas muutus väga arvukaks ja hakkas maa pinnal laiali hajuma; jah, põhja ja lõunasse, itta ja läände, ehitades suuri linnu ja külasid igasse ilmakaarde.

7 Ja Issand toetas neid ja lasi edul neid saata ning nendest sai suur ja jõukas rahvas.

8 Nüüd, Moosia pojad arvati uskmatute hulka ja samuti oli nende hulka arvatud üks Alma poegadest, keda kutsuti Almaks tema isa järgi; ometi sai temast väga paheline ja ebajumalat kummardav mees. Ja ta oli paljude sõnadega mees ja ta rääkis rahvale palju meelitusi; seepärast juhtis ta paljusid rahva seast tema järgi süütegusid toime panema.

9 Ja ta sai suureks takistuseks Jumala kiriku edule; varastades inimeste südameid, põhjustades suuri lahkhelisid rahva hulgas, andes Jumala vaenlasele võimaluse kasutada oma võimu nende üle.

10 Ja nüüd, sündis, et kui ta käis ringi, et hävitada Jumala kirikut – sest ta käis salaja ringi koos Moosia poegadega, püüdes hävitada kirikut ja juhtida Issanda rahvast eksiteele, mis on vastuolus Jumala või koguni kuninga käskudega –

11 ja nagu ma ütlesin teile, kui nad Jumala vastu mässates ringi käisid, vaata, nendele ilmus Issanda ingel; ja ta tuli alla nagu pilve sees ja ta rääkis otsekui kõuemürina häälega, mis pani maa, millel nad seisid, värisema.

12 Ja nii suur oli nende hämmastus, et nad langesid maha ega mõistnud sõnu, mida ta neile rääkis.

13 Ometi ta hüüdis uuesti, öeldes: Alma, tõuse üles ja astu ette, sest miks sa kiusad taga Jumala kirikut? Sest Issand on öelnud: See on minu kirik ja mina rajan selle; ja seda ei kukuta miski muu kui minu rahva üleastumised.

14 Ja ingel ütles taas: Vaata, Issand on kuulnud oma rahva palveid ja ka oma teenija Alma palveid, kes on sinu isa; sest ta on palunud sinu pärast suure usuga, et sind toodaks tõe tundmisele; seepärast, sel põhjusel olen ma tulnud, et veenda sind Jumala väes ja võimus, et tema teenijate palvetele vastataks vastavalt nende usule.

15 Ja nüüd, vaata, kas sa saad vaielda Jumala väe vastu? Sest vaata, kas mu hääl ei pane mitte maad värisema? Ja kas sa mitte ei näe mind enda ees? Ja Jumal on mind saatnud.

16 Nüüd, ma ütlen sinule: Mine ja pea meeles oma isade vangistust Heelami maal ja Nefi maal; ja pea meeles, kui suuri asju ta on nendele teinud, sest nad olid orjuses ja ta on nad vabastanud. Ja nüüd, ma ütlen sinule, Alma: Mine oma teed ja ära püüa enam kirikut hävitada, et nende palved saaks vastatud ja seda koguni siis, kui sa ise soovid saada kõrvale heidetud.

17 Ja nüüd, sündis, et need olid viimased sõnad, mida ingel rääkis Almale, ja ta lahkus.

18 Ja nüüd, Alma ning need, kes olid temaga, langesid taas maha, sest suur oli nende hämmastus; sest oma silmaga olid nad näinud Issanda inglit ja ta hääl oli kui kõuemürin, mis raputas maad, ja nad teadsid, et ei olnud midagi muud kui Jumala vägi, mis võis raputada maad ja panna selle värisema nii, nagu käriseks see lõhki.

19 Ja nüüd, Alma hämmastus oli nii suur, et ta jäi tummaks, nii et ta ei saanud oma suud avada; jah, ja ta jäi nõrgaks kuni selleni välja, et ta ei saanud liigutada oma käsi; seepärast need, kes temaga olid, võtsid ta ja kandsid teda abituna, kuni ta koguni asetati oma isa ette.

20 Ja nad jutustasid tema isale kõigest, mis oli nendega juhtunud, ja ta isa rõõmustas, sest ta teadis, et see oli Jumala vägi.

21 Ja ta lasi rahvahulgal kokku koguneda, et nad võiksid tunnistada, mis Issand oli teinud tema pojale ja ka nendele, kes olid koos temaga.

22 Ja ta lasi preestritel koguneda kokku ja nad hakkasid paastuma ja palvetama Issanda, oma Jumala poole, et ta avaks Alma suu, et ta võiks rääkida ja et ka tema jäsemed võiksid tagasi saada oma jõu – et rahva silmad avaneksid, et näha ja tunda Jumala headust ja hiilgust.

23 Ja sündis, et kui nad olid paastunud ja palvetanud kaks päeva ja kaks ööd, said Alma jäsemed tagasi oma jõu ja ta tõusis üles ja hakkas neile rääkima, käskides neid olla täis tröösti:

24 Sest, ütles ta, ma olen parandanud meelt oma pattudest ja Issand on mind lunastanud; vaata, ma olen sündinud Vaimust.

25 Ja Issand ütles minule: Ära imesta, et kogu inimkond, jah, mehed ja naised, kõik rahvused, hõimud, keeled ja rahvad peavad olema uuesti sündinud; jah, Jumalast sündinud, muudetud nende lihalikust ja langenud seisundist õigemeelsuse seisundisse, olles Jumala poolt lunastatud ja saades tema poegadeks ja tütardeks;

26 ja nõnda saavad neist uued olevused, ja kui nad seda ei tee, ei saa nad mingil juhul pärida Jumala kuningriiki.

27 Ma ütlen teile: Kui asi ei ole nii, heidetakse nad kõrvale; ja seda ma tean, sest mind peaaegu heideti kõrvale.

28 Ometi, pärast paljudest raskustest läbitungimist ja surmasuus meelt parandades on Issand arvanud heaks oma halastuses mind igavikulisest põlemisest välja tõmmata ja ma olen Jumalast sündinud.

29 Mu hing on lunastatud kibeduse sapist ja süütegude ahelaist. Ma olin kõige pimedamas sügavikus, kuid nüüd näen ma Jumala imepärast valgust. Mu hinge piinas igavene piin, aga mind tõmmati välja ja mu hing ei valuta enam.

30 Ma hülgasin oma Lunastaja ja salgasin selle, mida meie isad olid rääkinud; aga nüüd, et nad võiksid ette näha, et ta tuleb ja et ta peab meeles igat tema loodud olevust, teeb ta ennast ilmsiks kõikidele.

31 Jah, iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab tema ees. Jah, tõepoolest viimsel päeval, kui kõik inimesed seisavad tema ees, et ta nende üle kohut mõistaks; siis nad tunnistavad, et tema on Jumal; siis need, kes elavad maailmas ilma Jumalata, tunnistavad, et igavikulise karistuse kohtuotsus on nende suhtes õiglane; ja nad värisevad ja vabisevad ja kohkuvad tagasi tema kõikenägeva pilgu all.

32 Ja nüüd, sündis, et sellest ajast peale hakkas Alma mööda kogu maad reisides rahvast õpetama, ja samuti need, kes olid koos Almaga siis, kui neile ilmus ingel, kuulutades kogu rahvale asjadest, mida nad olid kuulnud ja näinud ja jutlustades Jumala sõna paljudes kannatustes, olles suuresti uskmatute taga kiusata ja saades neist paljude hoopide osaliseks.

33 Aga kõigest sellest hoolimata olid nad suureks trööstiks kirikule, kinnitades nende usku ning õhutades pikameelsuse ja suure vaevaga neid Jumala käskudest kinni pidama.

34 Ja neli nendest olid Moosia pojad; ja nende nimed olid Ammon ja Aaron ja Omner ja Himni; need olid Moosia poegade nimed.

35 Ja nad rändasid läbi kogu Sarahemla maa ja kõikide inimeste hulgas, kes olid kuningas Moosia valitsemise all, püüdes innukalt parandada kõike seda kahju, mis nad olid kirikule teinud, tunnistades üles kõik oma patud ja kuulutades kõike seda, mida nad olid näinud, ja selgitades prohvetlikke kuulutusi ja pühakirju kõikidele, kes soovisid neid kuulata.

36 Ja nõnda nad olid tööriistadeks Jumala käes, tuues paljusid tõe tundmisele, jah, teadmisele nende Lunastajast.

37 Ja kui õnnistatud nad on! Sest nad kuulutasid rahu, nad kuulutasid häid sõnumeid heast ja nad kuulutasid rahvale, et Issand valitseb.