On usk meile kalju
Vanem Donald L. Hallstrom
Seitsmekümne juhatusest
KHS-i pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 2. november 2014. a • Ogdeni tabernaakel, Ogden, Utah, USA
Oleme õde Hallstromiga põnevil, et saame täna õhtul koos teiega olla. Silmitsedes nende nägusid, keda täna õhtul näha võime, kujutame me ette, kuidas nii vallalised kui ka abielus noored täiskasvanud üle kogu maailma sellest ülekandest osa võtavad. Meil on võimalus Kirikus kõikjal maailmas käia. Oleme kohanud paljusid teist ja paljusid teiesarnaseid. Oleme kohanud noori täiskasvanuid, kes on usule pöördunud, ja neid, kes töötavad selle nimel, et üha enam usule pöörduda. Oleme kohanud noori täiskasvanuid, kes on ära eksinud, ja neid, kes on üles leitud – või täpsemalt öeldes: nad on iseennast leidnud. Oleme kohanud neid, kes pole meie Kirikust, neid, keda on hiljuti ristitud, ja neid, kelle pere on olnud Kiriku liige mitu põlvkonda. Me tunnistame, et kõik on Jumala lapsed ja neil on täielik võimalus saada kõik igaviku õnnistused.
Võin öelda Kiriku juhtkonna nimel innukalt: „Me armastame teid!” Jälgides lähedalt prohveteid ja apostleid ning nii hästi, kui ma neid tunnen, saan ma kindlalt öelda, et nad hoolivad Kiriku noortest täiskasvanutest sügavalt. Te olete olevik ja tulevik. Me vajame teid!
Tänane koosolek leiab aset Utahʼ osariigis Ogdeni tabernaaklis, kaunilt renoveeritud hoones, mis külgneb suursuguse Ogdeni templiga. Selle templi ja selle tabernaakli taaspühitses president Thomas S. Monson vaid kuus nädalat tagasi. See on üks Kiriku 143-st üle maailma asuvast hetkel töötavast templist. Üheks viiteks sellele, kui vana ma olen, või positiivsemalt öeldes sellele, kuidas Issand oma tööd kiirendab, on see, et minu sünnihetkel oli templeid vaid kaheksa.
Kasutan templit metafoorina ja kõnelen täna õhtul vundamentidest. Iga templi kavandamisel ja ehitamisel tehakse märkimisväärsel määral tööd vundamendi kallal, mida pole kerge näha, kui projektiga on lõpule jõutud. Näiteks on see kunstniku nägemus Philadelphia templist Pennsylvania osariigis, mida hetkel ehitatakse. Kui see erakordne hoone valmis saab, on selle katusejoon 25 meetri kõrgusel ja see on koos ingel Moroniga 60 meetri kõrgune. Nagu näete, saab see olema hunnitu! Ükskõik kui aukartustäratav ja väärikas see ehitis ka olema saab, jääb see ikkagi laastavate tuulte ja ulatuslike põhjavete meelevalda. Kui sellistele karmidele tingimustele ei pöörata tähelepanu, võivad need sellele üllale hoonele märkimisväärset kahju tekitada ja selle koguni hävitada.
Teades, et sellised ilmastikuolud templit halastamatult ründavad, kavandati ja kaevati kogu ehitise aluspinna ulatuses 10 meetri sügavune auk. Auk kaevati Pennsylvania graniitpinnasesse, et alus, millele ehitada, oleks vankumatu. Seejärel kinnitati betoontaldmik ja -vundament kiviankrutega graniidist aluskalju külge, et see peaks vastu ka tuuleiilide ja vägeva põhjavee käes. Ankrud puuriti 15−53 meetri sügavusele graniiti ja pinguldati jõuga 17 580 kilo ruutsentimeetri kohta. Ankrud paigaldati üksteisest kummaski suunas nelja ja poole meetri kaugusele.
Tahan sellise üksikasjaliku infoga õpetada järgmist mõtet. Erinevalt mõne ehitise püstitamisest (mis igasuguse definitsiooni järgi on ajutine) pöörame me vahel oma igikestvat (ja loodetavasti igavest) elu rajades muretsema panevalt vähe tähelepanu oma vundamendi projekteerimisele ja ehitamisele. Selle tagajärjel oleme me ohtlike jõudude ees ülimalt kaitsetud ja kergesti tabatavad.
Me elame maailmas, mis võib olla segadusse ajav – võimaluse tekkides võib see panna meid unustama, kes me tegelikult oleme. President Thomas S. Monson on teatanud:
„Surelikkus on prooviaeg, aeg tõestada, et me oleme väärilised oma Taevase Isa juurde naasmiseks. Selleks, et meid järele proovida, peame me olema vastakuti raskuste ja väljakutsetega. Need võivad meid murda ning meie hingepind võib praguneda ja mureneda – seda juhul, kui meie usu alus, meie tunnistus tõest, ei ole sügaval meie sees.
Me saame toetuda teiste usule ja tunnistusele ainult mõnda aega. Lõpuks peame me saama omaenda tugeva ja sügavale rajatud aluse või me ei suuda panna vastu elutormidele, mis ei jää tulemata”1
Rääkides inimesest, kes Teda kuuleb ja järgib, ütles Jeesus Kristus selle kohta järgmist:
„Ta on inimese sarnane, kes maja ehitades kaevas ja võttis sügavasse ning rajas tema aluse kaljule. Kui siis suurvesi tuli, murdus vool vastu seda maja ja ei suutnud seda kõigutada, sest see oli hästi ehitatud.
Aga kes kuuleb ega tee, see on inimese sarnane, kes maja rajas maa peale ilma aluseta; ja voolav vesi rõhus selle vastu ja see langes kohe kokku; ja selle maja varisemine oli suur!” (Lk 6:48–49)
Jeesus Kristus on see kalju, millele meie peame oma aluse rajama. Issand ütles enda kohta „Iisraeli kalju” ja teatas rõhutades: „See, kes ehitab sellele kaljule, ei lange kunagi” (ÕL 50:44).
„Andke au meie Jumalale!” ütles Mooses. „Tema on kalju, tema töö on täiuslik” (5Ms 32:3–4). Taavet teatas: „Jehoova on mu kalju, mu mäelinnus, ‥ mu kilp, ‥ mu kõrge varjupaik” (2Sm 22:2–3). Issand ütles Eenokile: „Mina olen Messias, Siioni Kuningas, Taeva Kalju” (Ms 7:53). Nefi ütles Issanda ülistuseks „minu päästekalju” ja „minu õigemeelsuse kalju” (2Ne 4:30, 35). Jesaja kutsus Issandat valitud kiviks, kalliks nurgakiviks, kindlaks aluseks (vt Js 28:16). Paulus rääkis apostlitest ja prohvetitest kui Kiriku alusest, „kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi” (Ef 2:20).2
See ei ole uus õpetus. Ühel või teisel kujul on see meile kõigile arusaadav. Seda on õpetanud meile meie vanemad, põhimisjonärid, sõbrad, kohalikud Kiriku juhid, pühakirjad, elavad prohvetid ja apostlid ning seda on õpetatud meile Algühingus, Noorte Naiste ja Aaroni preesterluse klassides ja kvoorumites, seminaris ja instituudis. Miks siis on paljudel meist nii raske selle järgi elada?
Lihtsalt öeldes peab see jõudma meie peast südamesse ja hinge. See peab olema midagi enamat kui see, mida me vahel mõtleme või koguni mõnikord tunneme – sellest peab saama see, kes me oleme. Meie ühendus Jumala, meie Isa ja Tema igavese plaani ning Jeesuse Kristuse, Tema Poja ja meie Kaljuga peab olema nii kindel, et sellest saab tõepoolest meie vundamendi nurgakivi. Seejärel oleme me eeskätt igavesed isikud – Jumala pojad või tütred – ja Jeesuse Kristuse lepituse õnnistuste tänulikud vastuvõtjad. Muud õigemeelsed isikukirjeldused saab seejärel turvaliselt sellele alusele rajada, kuna teame, millised neist on igavesed ja millised ilmlikud ning kuidas neid tähtsuse järjekorda seada. Ning ülejäänud isikukirjeldustest ja nendega kaasaskäivatest harjumustest (millest osa on maailma silmis kõrgelt hinnatud) otsustame me lausa loobuda.
Mulle meeldib armastatud kirikulaul „On usk meile kalju”. Pole üllatus, et minu lemmikversioonina kõlab see Mormooni Tabernaaklikoori esituses. Kui istun üldkonverentsil koori ees ning kuulen ja tunnen oreli, lauljate häälte, muusika ja sõnade väge, tahan ma püsti tõusta ja nendega ühineda. Teades aga, et mind siis konverentsikeskusest välja eskorditakse, jätan ma selle tegemata. Kuulake seda armastatud kirikulaulu, mida lauldi kõigest neli nädalat tagasi üldkonverentsi pühapäevahommikusel istungil. Nautige laulu sõnu ja kuulake eriti viimase salmi omi. Tegelikult on tegemist seitsmenda salmiga, kuid siin lauldakse seda neljandana.
Osalesin hiljuti Soolajärve templis koosolekul koos Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete ning kõigi teiste Kiriku peakontorisse määratud üldjuhtidega. Laulsime sellest ilusast laulust tavalised esimesed salmid, lõpetades kolmanda salmiga, nagu me sakramenditeenistusel või muudel koosolekutel sageli teeme. Kuid seekord ütles president Monson: „Laulame ka seitsmenda salmi.” Laulsime koos kõigi nende üldjuhtide, sealhulgas prohvetite ja apostlitega:
Kes Jeesuses leidnud on omale toe,
see üksinda käima ei kunagi pea,
sest põrgujõud võitu ta üle ei saa.
Ei eales, ei iial, ei eales, ei iial,
ei eales, ei iial ma teda hülga.3
Kas see kirjeldab seda, kes te olete? Või kirjeldab see vähemasti seda, kelleks saamise nimel te tööd teete? Vaimse vundamendi ladumine ja alalhoidmine pole kerge. Selle ehitusprotsess on märkimisväärt ettevõtmine ja alalhoidmine elukestev jõupingutus.
Me kiidame siiralt teid, kes te seda teha püüate, ja me tahame teada, mida te teete. Palun jagage oma tegemisi sotsiaalmeedia vahendusel, kasutades märgist #cesdevo ning lõpetades lause „Laon oma vaimset vundamenti, …”. Vastused, nagu ka igaühe isiklik olukord, on erinevad ja see on hea. Veel kord: lause, mille peate lõpetama, on: „Laon oma vaimset vundamenti, …”. Oleme tänulikud, kui teist kuuleme ja kui õpetate meile oma elus toimuvast.
Kui teil pole iial kõnealust vundamenti olnud või olete lasknud sel hooletusest praguneda või koost laguneda, siis pole veel hilja kiiver pähe panna ja tööle hakata. Teil on olemas kõik vajalikud tööriistad. Samu tööriistu kasutatakse laotud vundamendi alalhoidmiseks. Te teate, mis need on. Nende seas on järjepidev ja korralik palve; igapäevane evangeeliumi uurimine pühakirjade vahendusel; aktiivne osavõtt Kiriku koosolekutest, eriti hingega sakramendi võtmine; jätkuv isetu teenimine ja ustav lepingutest kinnipidamine.
Teine tähtis tööriist on elavate prohvetite nõuanne. Maa peal on viisteist meest, keda toetatakse prohvetite, nägijate ja ilmutajatena. Nad hoiavad Jumala preesterluse võtmeid. Nad õpetavad meid sageli. Me tõstame kätt nende toetuseks mitu korda aastas. Me palvetame nende eest iga päev. Kuid kuna nende sõnum on meile erakordse õnnistusena kättesaadav, võib see viia selleni, et selle tähtsust ei hinnata.
President Henry B. Eyring hoiatas: „Prohvetite nõuandest turvapaika viiva teeraja otsimine tundub mõistlik neile, kelle usk on tugev. Kui prohvet räägib, võivad nõrgausulised pidada seda vaid targa mehe heaks nõuandeks. Kui nende nõuanne tundub mugav ja mõistlik ning ühtib sellega, mida nad teha tahavad, võtavad nad selle vastu. Vastasel juhul on see nõuanne nende arvates väär või nad leiavad oma olukorrast õigustust, miks antud nõuande puhul nende osas erand teha.”
President Eyring jätkas: „Veel üheks eksikujutelmaks on uskumine, et prohveti nõuandega nõustumine või mittenõustumine pole midagi enamat, kui otsus võtta vastu hea nõu ja saada sellest kasu või jääda sinna, kus me oleme. Kui aga otsustada prohvetlikku nõu mitte kuulata, muudab see meie endi jalgealust. See muutub ohtlikumaks”4
Vundamendi ladumiseks ja alalhoidmiseks pidage meeles kolme põhimõtet: nägemine, kohustumine ja enesedistsipliin. Nägemine on nägemisvõime. Evangeeliumi kontekstis ütleme me selle kohta sageli „igavikuline vaatenurk”. Jaakobi kirjelduse järgi on see „[asjade nägemine], nagu need tõepoolest on, ja ‥ nagu need tõepoolest saavad olema” (Jb 4:13).
Kohustumine on valmisolek lubadust anda. Sageli kutsume me seda lepinguks. Ametlikult sõlmime me Jumalaga lepinguid preesterluse talituste kaudu. Pidage meeles, et „selle talitustes [avaldub] jumalikkuse vägi” (ÕL 84:20). Lisaks Jumalale peaksime me olema valmis võtma endale kohustusi iseenda ees, abikaasa ees (või kohustuma abikaasaks saama), sõprade ees ja nende ees, kellega koos me teenime.
Enesedistsipliini võib määratleda kui oskust elada kooskõlas sellega, mida me näeme, ja lepingutega, mida oleme sõlminud. Enesedistsipliini arendamine on arengu puhul oluline, kuna see ühendab õppimise ja tegemise liideteta tervikuks. Lõpuks näitab meie vaimse vundamendi tugevust see, kuidas me elame oma elu iseäranis pettumuste- ja väljakutseterohketel aegadel.
Palju aastaid tagasi rääkis president Gordon B. Hinckley loo Caroline Hemenwayst, kes sündis 2. jaanuaril 1873. aastal Salt Lake Citys, pere üheteistkümnest lapsest teisena:
„Caroline abiellus 22-aastaselt George Harmaniga. Neile sündis seitse last, kellest üks suri imikueas. Kui ta oli 39-aastane, suri tema abikaasa ja ta jäi leseks.
Caroline'i õde Grace oli abiellunud tema abikaasa venna Davidiga. 1919. aastal, kohutava gripiepideemia ajal, jäi David tõsiselt haigeks ning seejärel haigestus ka tema naine Grace. Caroline hoolitses nende ja nende laste eest ning ka omaenda laste eest. Keset neid kannatusi sünnitas Grace poja ja suri siis ise mõne tunni pärast. Caroline viis pisikese beebi oma koju, hoolitses seal tema eest ning päästis lapse elu. Kolm nädalat hiljem suri tema enda tütar Annie.
Nüüdseks oli Caroline kaotanud kaks enda last, abikaasa ja õe. Kurnatus oli liiga suur. Ta kukkus kokku. Toibudes diagnoositi tal tõsine suhkurtõbi. See aga ei hoidnud teda tagasi. Ta jätkas õe imiku eest hoolitsemist ja tema õemees, lapse isa, käis iga päev väikemeest vaatamas. Hiljem David Harman ja Caroline abiellusid ja nende kodus oli nüüd kolmteist last.
Viis aastat hiljem juhtus Davidiga õnnetus, mis oli sügav katsumus neile, kes piinlesid koos temaga. Kord kasutas ta seemneid külviks valmistades tugevat desinfektsioonivahendit. Vahend sattus tema kehale ja tagajärjed olid katastroofilised. Nahk ja liha koorusid luudelt. Keel ja hambad kukkusid välja. Söövitav lahus sõi teda sõna otseses mõttes elusalt.
Caroline põetas teda tema kohutavas haiguses, ja kui mees suri, jäi naine üksinda oma viie lapse ja kaheksa õelapse ning 113-hektarilise talumaaga, kus tema ja lapsed kündsid, külvasid, kastsid ja saaki koristasid, et oma vajadusi piisavalt katta. Samal ajal oli ta ka Abiühingu juhataja, kellena ta teenis kaheksateist aastat.
Hoolitsedes oma suure pere eest ja teistele ligimesearmastusest kätt ulatades küpsetas ta päevas kaheksa pätsi leiba ja pesi nädalas nelikümmend pesukuhilat. Ta tegi sisse tonnide kaupa puu- ja juurvilju ning kasvatas tuhandeid munakanu, et teenida veidi sularaha. Enesega toimetulek oli tema norm. Jõudeolek oli tema silmis patt. Ta hoolitses omade eest ja ulatas lahkelt sõbrakäe teistele, mistõttu ei võinud keegi, kellest ta oli teadlik, tunda nälga, olla ilma riieteta või külmetada.
Hiljem abiellus ta Eugene Robisoniga, kes sai juba mõne aja pärast insuldi. Viis aastat kuni mehe surmani põetas ta teda ja kandis hoolt kõigi mehe vajaduste eest.
Lõpuks, üliväsinuna, suhkurtõvest vaevatud kehaga, suri 67-aastasena ka tema ise. Usinus ja töörügamine – lastele edasi antud harjumused – premeerisid nende jõupingutusi läbi aastate. Õe pisike beebi, kelle eest ta sünnist saati hoolitses, [tegi Brigham Youngi Ülikoolile] koos oma vendade ja õdedega armastusest ja tänutundest kopsaka annetuse, et rajada kaunis hoone, mis [kannab tema nime].”5
Kindel vundament on ülim kaitse maailma löökide eest. Me peaksime taotlema tõsimeelselt seda, mille said laamanlased, keda õpetasid Ammon ja tema vennad, kui nende kohta öeldi, et nad „pöördusid Issandasse [ega] langenud kunagi ära” (Al 23:6).
Mary Ann Pratt abiellus 1837. aastal Parley P. Prattiga. Kolinud koos teiste pühadega Missouri osariiki, kannatasid nad tohutu tagakiusamise all. Kui märatsev rahvajõuk Parley koos prohvet Josephiga Missouri osariigis Far Westi linna viis ja ta seal vangi pandi, oli Mary Ann raskesti haigena voodis, kandes samal ajal hoolt kahe väikese lapse eest.
Hiljem külastas Mary Ann oma abikaasat vanglas ja jäi mõneks ajaks temaga. Ta kirjutas: „Jagasin temaga vangikongi, mis oli rõske, pime ja roojane koht, kus puudus ventilatsioon ja mille ühes küljes oli vaid väike võre. Olime sunnitud seal magama.”
Kui Parley vanglast vabastati, läksid Mary Ann ja tema abikaasa misjonile New Yorki ja Inglismaale ning olid nende seas, kes läksid „viimasena väsinult koos Utahʼsse”, nagu ta seda kirjeldas. Parley suri lõpuks veel ühel misjonil teenides märtrisurma.
Vaatamata sellisele rahutule elule jäi Mary Ann Pratt ustavaks. Ta teatas vägevalt: „Mind ristiti Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse, ‥ veendudes selle õpetuste õigsuses esimese jutluse ajal, mida kuulsin; ja ütlesin südames, et kui on vaid kolm, kes usule kindlaks jäävad, olen mina üks neist kolmest, ning kogu tagakiusamise käigus, mida olen pidanud taluma, olen ma alati sama tundnud. Mu süda pole iial sellest otsusest kõrvale kaldunud.”6
Täna õhtul käsitletav teema on väga isiklik. Me saame lasta teistel end õpetada. Me saame teisi jälgida. Me saame õppida teiste vigadest ja edusammudest. Kuid keegi ei saa seda meie eest teha. Keegi ei saa laduda meie vaimset vundamenti meie eest. Selles osas oleme omaenda alltöövõtjad.
Nagu Heelaman vägevalt õpetas: „Ja nüüd, mu pojad, pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda” (Hl 5:12).
Üks vägev vundamendi ladumise kogemus leidis minu elus aset rohkem kui 36 aastat tagasi. Kui me lõpetasime ülikooli, kolisime me Dianeʼiga Honolulusse (kus ma sündisin ja üles kasvasin), et teha algust järgmise eluetapiga. Sellest sai pikk etapp – 27 aastat. Hawaiilt pani meid lahkuma vaid prohvetilt saadud kutse.
Hawaii templi, mida tuntakse nüüd Laie Hawaii templina, kuna Hawaiil on kaks templit, pühitses esmakordselt president Heber J. Grant (sobilikult) tänupühal, 27. novembril 1919. aastal. See oli esimene tempel, mis ehitati Utahʼ osariigist väljapoole, kui Kirtland ja Nauvoo välja arvata. See tempel teenindas Hawaii pühasid ligikaudu kuus aastakümmet ning enamik sellest ajast ka kogu Vaikselt ookeanilt ja Aasiast tulijaid. 1970ndate aastate keskel tekkis vajadus tempel sulgeda, suuremaks ehitada ja remontida. Seejärel oli vaja tempel taaspühitseda ning see toimus 13. juunil 1978. aastal.
Taaspühitsemisel oli eesistujaks Kiriku president Spencer W. Kimball. Temaga olid kaasas tema esimene ja teine nõuandja N. Eldon Tanner ja Marion G. Romney. Pühitsemisel osalesid veel Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi tegevjuht Ezra Taft Benson ning teised Kaheteistkümne ja Seitsmekümne liikmed. Nüüdisaja suuremas Kirikus ei näe nii paljusid üldjuhte Kiriku peakorterist eemal toimuvaks sündmuseks kokku tulemas. Kuid 1978. aastal oli meil selline õnnistus.
Mina olin tollal noor preesterluse juht ja templi taaspühitsemist koordineeriv komitee palus mul vastutada kohapeal president Kimballi ja tema saatjaskonna julgeoleku ja transpordi korraldamise eest. Ma ei taha oma kohustusi ületähtsustada. Need olid vaid toetava ja kulissidetaguse tähtsusega. Mu ülesanne võimaldas siiski viibida president Kimballi läheduses. Nädalapikkuse aja jooksul, kuhu kuulusid kolm päeva kestnud templi taaspühitsemise istungid, pühalik koosolek ja suur regioonikonverents, jälgisin ma Kiriku presidenti lähedalt. Vaatasin, kuidas ta õpetas, tunnistas ja kuulutas prohvetlikult väe ja volitusega. Nägin tema väsimatuid püüdlusi teenida „seda ühte”, paludes kohtuda eraviisiliselt inimestega, keda ta koosolekutel või teel märganud oli. Olin tunnistajaks, kuidas ta oli jätkuvalt „tööriistaks Jumala käes” (Al 17:9). See avaldas mulle sügavat muljet!
Nädala lõppedes olime me president Kimballi ja tema kaaslasi lennujaamas ära saatmas. Rõhutades taas, et minu roll oli piiratud ja toetav, jagan ma järgmist. President Kimball tuli minu juurde ja tänas mind mu napi jõupingutuse eest. Ta polnud kasvult kuigi pikk ja mina olen suurt kasvu mees. Ta haaras mu pintsakureväärist ja sikutas mind äkilise tõmbega endapikkuseks. Seejärel suudles ta mind põsele ja tänas mind. Kui president Kimball oli mõned sammud eemale astunud, pöördus ta tagasi. Ta haaras minust samamoodi kinni ja tõmbas taas allapoole. Seekord suudles ta mind teisele põsele ja ütles mulle, et armastab mind. Seejärel ta lahkus.
Aasta enne seda avaldati Spencer W. Kimballi elulugu, mille panid kirja tema poeg ja pojapoeg. Tookord olin ma selle endale hankinud, läbi lugenud ja huvitavaks pidanud. Kuid pärast sellist väga isiklikku kogemust Spencer Woolley Kimballiga läksin ma lennujaamast koju ja tõmbasin selle paksu köite meie raamatukoguriiulist, tundes tugevat soovi see uuesti läbi lugeda. Mõne järgmise päeva jooksul lugesin ja mõtisklesin ma kõik ärkvel oldud tunnid, mil mul polnud muid kohustusi. Ma lugesin nüüd kellestki, keda sügavalt armastasin. Lugesin nüüd kellestki, keda teadsin mind sügavalt armastavat. Lugesin nüüd kellestki, kelle heaks teeksin kõike, kuna teadsin, et mida iganes ta palub, on mulle endale parim.
Selle kogemuse elevuses sai mulle osaks veel teinegi kogemus. See on jagamiseks liiga isiklik, kuid seeläbi tundsin ma sügavat piinlikkust. Mõistsin, et ei tunne samasugust armastust ja austust kõige tähtsamate – Jumaluse liikmete – vastu ning eriti Jeesuse Kristuse, Päästja ja Lunastaja vastu. See motiveeris mind uurima Jeesuse elulugu ning teadma palve, paastumise ja mõtisklemise kaudu, et loen nüüd kellestki, keda sügavalt armastan. Lugesin nüüd kellestki, keda teadsin mind armastavat. Lugesin nüüd kellestki, kelle heaks teeksin kõike, kuna teadsin, et mida iganes Ta palub, on mulle endale parim.
Mu kallid noored sõbrad! Tunnistan, et see teadmine on muutnud minu elus ja mu perekonnas kõike. Lisan kiiruga, et see ei teinud meist nõiaväel määrdumatuid ja pole tingimata muutnud elu kergeks. See oleks vastuolus Jumala plaaniga. Kuid see on andnud põhjapaneva lootuse – „täiusliku lootuse sära” (2Ne 31:20). Mul pole tulnud kunagi mõttesse alla anda, loobuda ega taanduda. Soovin sama teile.
Olgu te kuitahes suurepärased, on selliste mõõtmetega koguduses palju rõõmu ja palju valu. Igaüks teist võib olla kägaras elukoormate raskuse all. Ehk pole asjalood teie peres nii, nagu soovite. Võibolla on teil raskusi oma usuga. Võimalik, et püüate tulla toime millegagi oma minevikust – millegagi, mida teie olete teinud, või millegagi, mida on tehtud ülekohtuselt teile. Mõnel teist on füüsilisi, vaimseid või emotsionaalseid väljakutseid, mis tunduvad liiga rasked taluda. Ükskõik milline on teie olukord, vähendab kindel vundament teie koormat. Kui sageli lauldud kirikulaulu „Olen Jumala laps”7 sõnum on teil südames ja hinges ega ole pelgalt huulil ning kui te loodate jätkuvalt Päästja Jeesuse Kristuse lepitusele, võite te tunda rahu ja tröösti ka kõige raskematel aegadel.
Tänane päev meie elus võib olla pöördeline, koguni ajalooline. See võib olla päev, mil teeme otsuse ja distsiplineeritud jõupingutusi oma vundamendi ladumiseks või selle tugevdamiseks. Mõnele meist võib see tähendada loobumist mõnest sõltuvusest või eemaletõukavast tavast, mis Jumalat pahandab. Teistele meist võib see tähendada tähtsuse järjekorra muutmist elus ja Jumala ülimat armastamist. See on väärt igat hinda. See on meie elutöö olemus.
Kuulutan niivõrd isiklikult ja individuaalselt, kui ühe väga suure kuulajaskonna ees võimalik, et mul on tunnistus Jeesusest Kristusest, Kiriku nurgakivist ja meie elu kaljust. Tunnistan Tema pühast nimest. Tunnistan Tema võimust ja Ta missioonist ning eeskätt Tema lepitusest, mis võimaldab igaühel läinud või praegusest olukorrast hoolimata tulla Tema juurde (vt Mn 10:32). Ma jätan teile selle tunnistuse Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2014 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 00/14. Tõlke heakskiit: 00/14. Originaali pealkiri „How Firm a Foundation”. Estonian. PD10051036 124