Südame häälestamine Vaimu häälele
Linda K. Burton
Abiühingu üldjuhataja
KHSi pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 2. märts 2014 • Brigham Youngi Ülikool – Idaho
Mul on eriline võimalus kohtuda koos teiega sel pühalikul koosolekul. Olen palvetanud, et Issand õnnistaks teid võimega kuulda midagi sellist, mis aitaks teil üha võimekamalt Vaimu häält märgata. Ehk saite te juba enda jaoks sõnumi kaunist muusikast, mida me kuulsime.
Umbes 41 aastat tagasi osalesin ma Templiväljakul tõrksalt ühel noortele täiskasvanutele peetud pühalikul koosolekul. Minu usu pani proovile tol pärastlõunal saabunud tohutu lumetorm. Kuid kuna mul oli palutud väikest viisi osaleda, läksin ma oma kohust täitma. Olen õppinud aastate jooksul, et üks asi, mida president Eyring jagas, on tõsi: „Ei saa anda leivakoorukest Issandale ilma pätsi vastu saamata.”1 Minu imeline abikaasa on see „päts”, mille sain oma osavõtu „koorukese” eest! Kohtasin teda just sel pühalikul koosolekul. Ta laulis kooris ja tuli vapralt koosoleku lõpus minu juurde end tutvustama. Kui tänulik ma olen, et tundsin kohustust tol õhtul kohale minna ning et meie halastav Taevane Isa kiitis heaks ka mu tõrksa ponnistuse olla seal, kus mul oli vaja olla.
Olen tänulik, et mõned meie lapsed ja meie vanim lapselaps, pojatütar, on täna siin koos meiega. McKaela mängib vioolat. Ta hakkas 3-aastaselt viiulit õppima ja nüüd, 16-aastasena, on ta päris andekas muusik. Saan seda öelda, kuna olen tema vanaema ja vanaemad ei valeta! Oleme jälginud inspireeritult, kuidas ta on samm-sammult arenenud, õppinud mängima oma pilli mitte ainult enda, vaid paljude teiste elu õnnistamiseks. Ta on õppinud, kuidas pilli häälestada, kui tähtis on iga päev usinasti harjutada ning milline rõõm on esineda ja lasta oma pillihäälel teistega seguneda.
Kui ma mõned aastad tagasi oma abikaasaga misjonil olin, õppisin ma lugema korea tähestiku tähti ja hääldama häälikuid. Õppisin selgeks mõned peamised tervitussõnad, üksikud väljendid ja mõned evangeeliumi terminid ning oskasin teha vahet korea keelel ja teistel keeltel. Õppisin korea keeles pähe mõned oma lemmikud kiriku- ja Algühingu laulud. Kuid minu võime rääkida või mõista enamust sellest kaunist keelest oli väga piiratud.
Miks ma jagan teiega neid näiliselt seosetuid kogemusi? Sest tahan arutada Vaimu keele õppimist, seda, kuidas Vaim meiega räägib ja kuidas meie võime suurendada oma võimet kuulda Tema häält. Nii nagu pilli või keele õppimine on protsess, on ka Vaimu keele õppimine protsess, mis meil igaühel on oluline selgeks saada, olgu me äsja ristitud või kaua-aegsed Kiriku liikmed.
Päästja õpetas Mormoni Raamatus, et laamanlasi „ristiti ‥ tule ja Püha Vaimuga ja nad ei teadnud seda”.2 Soovin sügaval sisimas, et meie võime kuulda ja mõista Vaimu õhutusi kasvaks ning et me tegutseksime vastavalt õhutustele, mis Püha Vaim meile annab. Selleks, et seda teha, peame me õppima esmalt Tema häält ära tundma.
Hinnakem hetkeks oma kogemusi. Kuna siinne kuulajaskond on nii suur ja meiega on liitunud noored täiskasvanud kõikjal maailmas, tahaksin ma teha teiega midagi uut. Kas jagaksite üksteisega Twitteris oma kogemusi seoses järgmiste küsimustega, minemata liiga isiklikuks? Kui leiate hetke, „säutsuge” oma vastus aadressile #cesdevo.
Vastake küsimusele: Kuidas teada, kas oleme kuulnud Vaimu häält?
Selle üle mõtiskledes võime küsida endalt ka järgmist:
• Kas ma olen tundnud armastust, rõõmu, rahu, kannatlikkust, vagurust, hellust, usku, lootust, tröösti?
• Kas mul on tulnud pähe mõtteid või südamesse tundeid, mida tean olevat Issanda ja mitte minu enda omad?
• Kas olen kuulnud oma häält tõde rääkimas, ilma et oleksin plaaninud, mida öelda?
• Kas olen kogenud oma oskuste ja võimete arenemist?
• Kas olen tundnud juhatust ja kaitset pettuse eest?
• Kas olen märganud oma elus pattu ja soovinud seda parandada?
• Kas olen tundnud Vaimu kiitmas Isa Jumalat ja Jeesust Kristust ning neist tunnistamas?3
Kui vastasite mõnele neist küsimusest jaatavalt, olete tundnud mingil ajal elus Issanda Vaimu. Kuid kõige tähtsam küsimus täna õhtul on see, „kas te tunnete niimoodi nüüd?”4
Prohvet Mormoni õpetus Kristuse valguse järgimisest aitab meil teada, kuidas saada Püha Vaimu. Mormon ütles:
„Sest vaata, Kristuse Vaim on antud igale inimesele, et ta võiks eristada head halvast; mispärast, ma näitan teile, kuidas otsustada; sest kõik, mis kutsub tegema head ja veenab uskuma Kristusesse, on saadetud Kristuse väe ja anni läbi; mispärast te võite teada täiusliku teadmisega, et see on Jumalast.
Aga kõik, mis veenab inimesi halba tegema ja mitte uskuma Kristusesse ja teda eitama ja mitte teenima Jumalat, siis te võite teada täiusliku teadmisega, et see on kuradist; sest kurat tegutseb niiviisi, sest ta ei veena ühtegi inimest tegema head, ei, mitte kedagi; ka ei tee seda tema inglid; ka mitte need, kes allutavad end temale.”5
President Gordon B. Hinckley on täheldanud: „Kui kõik on öeldud, tehtud, jääb järele see proovile panna. Kas see veenab tegema head, tõusma, seisma püstipäi, tegutsema õigesti, olema hea, olema helde? Sel juhul on see Jumala Vaimust.”6
Miks on Vaimu sosistuste tajumine nii raske? Ehk on üheks põhjuseks see, et Vaim suhtleb nii meie meele kui südamega. Vaimu keelt õppides ajame me oma mõtted ja oma tunded vahel segamini Vaimu õhutustega. Teine põhjus on see, et Vaimu tajumine on Vaimu and. Nii nagu keele õppimine on mõne jaoks kerge ja teiste jaoks mitte, nõnda on ka Vaimu sosistuste mõistmise oskusega. Kõige sagedamini nõuab pilli või keele õppimine tohutut jõupingutust, sealhulgas harjutamist ja vahel vigade tegemist. Nõnda on see ka Vaimu keele õppimise protsessiga.
Kas oleks abi teadmisest, et isiklik ilmutus tuleb rida rea, põhimõte põhimõtte peale, et see on protsess, mida peavad mõistma õppima isegi prohvetid, nägijad ja ilmutajad? Järgnev näide pärineb vanem Jeffrey R. Hollandi elust.
„Tuleb ette aegu, mil ainus tee punktist A punkti C läheb punkti B kaudu.
Kuna ma kasvasin üles Lõuna-Utahʼs ning tundsin rõõmu Lõuna-Utahʼ ja Põhja-Arizona ilust ja imedest, tahtsin ma ka oma pojale seda tutvustada ning näidata talle kohti, mida olin temavanusena näinud ja millest olin rõõmu tundnud. Nõnda pakkis tema ema meie jaoks veidi lõunasööki ning me võtsime tema vanaisa väikese veoauto ja suundusime lõunasse, paika, mida kutsume vanaks Arizona maaribaks.
Märgates, et päike hakkab loojuma, otsustasime, et meil oleks parem tagasi minna. Kuid me jõudsime ühele teelahkmele, tegelikult ainsale, mis oli tol hetkel täiesti võõras. Palusin pojal palvetada ja küsida, kumba teed pidi minna, ja ta tundis kindlalt, et peaksime minema paremale. Ka mina tundsin nii. Ja me läksimegi paremale ja jõudsime tupikusse. Läbisime kolm-neli-viissada meetrit ja tegemist oli täieliku tupikuga, selgelt vale teega.
Pöörasime ringi, tulime tagasi ja valisime teise tee. Ja vasakule viiv tee oli ilmselgelt õige.
Millalgi teel olles ütles Matt: „Isa, miks me tundsime pärast palvetamist, et parem tee on õige, aga ei olnud?” Ja mina ütlesin: „Arvan, et Issand soovis ja vastas meie palvele, et me jõuaksime võimalikult kiiresti õigele teele mõnetise kindlustunde ja mõistmisega, et oleme õigel teel, ega pea selle pärast muretsema. Antud juhul oli selleks kõige kergem lasta meil minna kolm-nelisada meetrit mööda valet teed ja saada teada väga kiiresti ilma kahtlemata, et tegemist on vale teega, ning ühtlasi sama kindlalt ja sama veendunult, et teine tee on õige.
Ma tean täiesti kindlalt, tean täiuslikult, et Jumal meid armastab. Ta on hea. Ta on meie Isa ning Ta ootab meilt palveid, usaldust ja usku ning et me ei annaks alla, ei satuks paanikasse, ei taganeks ega hüppaks laevalt, kui miski ei näi minevat täiesti õigesti. Me jääme pardale, me jätkame tööd ning üha usume ja usaldame ja püsime samal teerajal ning jõuame oma eluga Tema käte vahele, tunneme Ta sülelust ja kuuleme Teda ütlemas: „Ma ütlesin, et kõik saab korda, ma ütlesin, et kõik läheb hästi.””7
Ka mulle sai osaks vanem Hollandi kogemusega sarnane kogemus, kui ma täna õhtul kõnelema valmistusin. Olin võtnud ette raja, hakanud uurima ja panema kirja mõtteid ühel teemal, millest kõneleda, kuid tundsin selles osas rahutust. Tundsin, et pean puudutama hoopis midagi muud. Just siis meenus mulle üks kahe aasta tagune kogemus. Kui mind alles Abiühingu juhatajaks kutsuti, tuli mul ette väga unetuid öid. Ühel sellisel ööl oli mu pea tulvil mõtetest, mis mu südamele surusid. Ma kirjutasin need üles ja panin kõrvale ja need meenusid mulle vaid mõned nädalad tagasi, kui mu esimest teemat puudutavad rahutud tunded mind häirima hakkasid. Taevane Isa lasi mul mõnda aega mööda teist teed käia, kuid juhatas mind tagasi sellele teele, tekitades mul südames õrna tunde ja äratades mu mälu Püha Vaimu anni kaudu.
Mida me saame teha, et häälestuda paremini Vaimu häälele? Me võime alustuseks mõista, et meie Taevaisa tahab meiega suhelda. Teame seda, sest kõik viimse aja prohvetid on õpetanud isiklikust ilmutusest. Mõelge, kui palju muid õnnistusi on Issand meile andnud, et saaksime Temaga suhelda ja Tema sõnadest osa saada: pühakirjad, patriarhaalsed õnnistused, palve, talitused, inspireeritud juhid ja vanemad ning Püha Vaimu and.
Kust alustada oma otsingut, et saada Jumalaga lähedasemaks ja kuulda Tema häält meile kõnelemas? Me alustame põhitõdedest. Me teeme väikseid ja lihtsaid asju, et näidata, et Ta on meie elus esikohal ja et me tahame saada Temalt ilmutust. Kui ma käisin Lääne-Aafrikas, õppisin ma ära ühe armsa fraasi, mis näib käivat isikliku ilmutuse protsessi kohta: „aegamisi, pisitasa”. Mis on mõned neist „aegamisi, pisitasa” tehtavatest asjadest, mida me teha saame?
Number 1. Palvetage siiralt ja alandlikult.
Mu emasüdant on läbi aastate liigutanud mu oma laste ja lastelaste usu rakendamine, kui nad on palunud alandlikus ja siiras palves Issandalt abi oma lihtsate probleemide puhul. Selle kirjelduseks on mul üks hell peremälestus.
Meie poeg on meie pere vanim laps. Tal on viis õde ja ei ühtegi venda. Vahetult enne meie kolmanda tütre sündi lubas mu abikaasa, et poeg saab endale koera, kui ka see laps tüdruk on. Kui meie pisitüdruk sündis, pidas mu tubli abikaasa oma lubadust. Koerast sai meie poja parim sõber. Ta armastas seda koera. Kuid ühel päeval läks koer kaduma. Me otsisime ja otsisime, kuid asjatult. Me helistasime loomade varjupaiga ametnikule. Erilist lootust me temalt ei saanud, kuna elasime kiirteele üpris lähedal. Ametniku arvates oli möödunud piisavalt aega, mille jooksul koer võis jõuda kiirteele ja auto alla jääda.
Püüdsime poega lohutada, kui talle kuuldust rääkisime, kuid ta oli vapustatud. Mäletan, kuidas palusin tal palvetada, et Taevane Isa teda lohutaks. Meie armas väike poiss vaatas mulle silma ja ütles: „Ema, ma olen muudkui palvetanud ja palvetanud.”
Möödus paar päeva. Siis ühel varahommikul koputati meie uksele. Üks lastest avas ukse ja tuli joostes mind kutsuma. Tundsin muret, kui märkasin sissesõiduteel autot kirjaga „Loomade varjupaik”. Uksel olev mees vaatas mulle otsa ja ütles: „Proua Burton. Mul on autos midagi, mis kuulub vist teie pojale.”
Mu süda vajus saapasäärde. Mäletan, kuidas ma muretsesin, et ta on meie koera üles leidnud ja et koer on surnud või kohutavalt vigastatud. Minu suureks rõõmuks oligi auto tagaosas meie koer – vilgas, hea tervise juures ja valmis autost meie väikese poja käte vahele kargama.
Ma küsisin loomade varjupaiga ametnikult, kust ta meie koera leidis. Ta ütles: „Täna hommikul, kui ma olin kodust lahkumas, juhtus midagi õige tavatut. Täpselt minu maja ees oli koer, kes vastas teilt telefoni teel saadud kirjeldusele. Koer reageeris, kui ma ta nime hüüdsin. Mõtlesin ta koju tuua ja teie väiksele pojale enne kooliminekut veidi meelerahu pakkuda.”
Tean, et Issand vastab siirastele, helladele, lapselikele palvetele. Taevane Isa tahab, et lapsed teaksid elus juba varakult, et Ta on olemas, et nende usaldus Tema vastu kestaks ka nende suureks kasvades. Kuna lapsed on üldiselt väga alandlikud, väärivad nad lubadust, mille Taevane Isa andis Õpetuses ja Lepingutes: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele.”8
Kui ma loen ette küsimused, mis President Spencer W. Kimball esitas ühele teiesarnasele rühmale, siis mõelge, kui alandlikud te ise olete ja kui siirad on teie palved. Siin need on. „Kas te tahate, et teid juhatatakse? Kas olete palvetanud ja Issandalt inspiratsiooni palunud? Kas tahate tegutseda õigesti või tahate teha seda, mida teie tahate, olgu see õige või mitte? Kas tahate teha seda, mis on teie jaoks parim pikemas perspektiivis või mis näib hetkel ihaldusväärseim? Kas te olete palvetanud? Kui palju te olete palvetanud? Kuidas te palvetasite? Kas te palvetasite, nagu palvetas Päästja, ‥ või palusite seda, mida tahate, hoolimata sellest, kas see on õige?”
President Kimball jätkas: „Kas ütlete oma palvetes: „Sündigu sinu tahtmine”? Kas ütlesite: „Taevane Isa, kui sa inspireerid ja mõjutad mind õigesti tegutsema, siis nii ma teengi”? Kas ütlesite: „Taevaisa, ma armastan sind, ma usun sinusse, ma tean, et sa oled kõiketeadev. Ma olen aus. Ma soovin siiralt teha õigesti. Ma tean, et sa näed lõppu algusest peale. Sa näed tulevikku. Sina tajud, kas antud olukorras saan ma tunda rahu või segadust, õnne või kurbust, edu või läbikukkumist. Palun ütle mulle, armas Taevane Isa, ja ma luban teha, mida sa mul käsid.” Kas olete sel viisil palvetanud? Kas te ei arva, et nii on arukas? Kas olete piisavalt julged, et niimoodi palvetada?”9
Üks viis siiralt palvetada on õppida sõnastama siiraid ja südamlikke küsimusi ning esitama neid siiralt Issandale. Mõelge Joseph Smithi küsimustele: „Mida ma pean tegema? Millised neist kõikidest usulahkudest on õiged; või on nad kõik eksiteel? Kui mõni neist on õige, siis milline see on, ja kuidas mina seda teada saaksin?”10 Ta pöördus arukalt pühakirjade, jumaliku tõe allika poole, mis pani teda „tõsiselt mõtlema” ja juhatas ta „kindlale otsusele paluda Jumalalt,”11 uskudes, et ta palvele vastatakse.
Siiras palve tähendab seda, et me kavatseme tegutseda saadud vastuse järgi. Oma tulihingelise palve kohta Pühas Metsasalus jutustas Joseph järgmist: „Olin tulnud Issandalt küsima, missugune neist kõikidest usulahkudest on õige, et ma võiksin teada, millisega liituda.”12 On selge, et Joseph kavatses tegutseda selle ajel, mida iganes Issand otsustas talle ilmutada. Ometi enne, kui ta jõudis oma lihtsa küsimuse esitada, sai ta palju enam, kui oli iial lootnud. Talle sai osaks tähelepanuväärne eriline võimalus näha meie Taevaisa ja Tema Armast Poega Jeesust Kristust! Ma olen rõõmus selle hiilgava vastuse üle, millega lapsprohvet Joseph Smithi lihtsale, kuid siirale teadmistesoovile vastati!
Number 2. Tegutsege otsekohe, kui tunnete vaimset mõjutust.
Meie omaenda armsa prohveti, president Thomas S. Monsoni elust pärineb üks kainestav juhtum, mis selgitab, kui eluliselt oluline on vastata Vaimu mõjutustele otsekohe.
„[Jutustaja:] Kui piiskop Monson oma kohuseid täitis, õppis ta nii mõndagi. Üheks tähtsaimaks õppetunniks oli Vaimu järgimine ja Issanda usaldamine.
Ühel õhtul vaia preesterluse koosoleku ajal tundis ta õhutust koosolekult lahkuda ja kohe Salt Lake City veteranide haiglasse sõita. Enne koosolekule tulemist oli talle koju helistatud, et üks tema koguduse eakas liige on haiglasse viidud. Helistaja oli küsinud, kas piiskopil oleks võimalik haiglasse õnnistust andma minna. Noor piiskop, kellel oli palju teha, selgitas, et ta peab hetkel koosolekule minema, aga tuleb kindlasti hiljem läbi. Nüüd tundis ta tugevamat õhutust kui iial varem: „Lahku koosolekult ja mine kohe haiglasse.”
Piiskop Monson vaatas poodiumi. Vaiajuhataja kõneles. Ta ei näinud võimalust hetkel lahkuda, tõusta keset vaiajuhataja kõnet ja trügida mööda tervest reast meestest. Piinarikkalt ootas ta lõpuni vaiajuhataja sõnumi ja sööstis veel enne palve väljakuulutamist uksest välja. Haigla neljanda korruse koridori mööda joostes märkas noor piiskop saginat selle palati ukse taga, kuhu ta suundus.
Õde pidas ta kinni ja küsis: „Kas teie olete piiskop Monson?”
„Jah,” vastas ta.
„Mul on väga kahju,” ütles õde, „patsient hüüdis enne surma teie nime.”
Pisaratega võideldes sammus piiskop Monson tagasi ööpimedusse. Ta vandus sel momendil, et järgib edaspidi alati Issanda õhutusi, et ta järgib otsekohe Vaimu õhutust, kuhu see teda ka ei juhataks.
[Vanem Jeffrey R. Holland:] Keegi ei või mõista president Thomas S. Monsonit, kes ei mõista selliste vaimsete õhutuste sagedust ja rohkust tema elus ning kuivõrd truult ta neile vastab.”13
Number 3. Uurige pühakirju iga päev.
Vanem Robert D. Hales õpetas: „Kui me tahame rääkida Jumalaga, me palvetame. Ja kui me tahame, et Tema räägiks meiega, siis uurime pühakirju; sest Tema prohvetid räägivad Tema sõnu.”14
Kui ma olin 20-aastane, maadlesin ma ühe raske otsusega ega näinud oma palvele vastust saavat. Ühel õhtul tuli mu isa Kiriku koosolekult hilja koju ja märkas, et tuli mu magamistoas põles. Ta istus mu voodiservale ja küsis, kas saab aidata, tajudes, et mul on raskusi. Rääkisin talle kõik südame pealt ära. Ta soovitas, et pöörduksin otsustamisel abi saamiseks pühakirjade poole, ning pakkus mulle konkreetseid salme, mille üle võiksin mõtiskleda ja palvetada. Järgisin tema inspireeritud nõuannet ja uurisin pühakirju. Mõne aja möödudes, pärast jätkuvaid tõsimeelseid ponnistusi, õnnistati mu palvet ilmselge vastusega. Esitanud Issandale mõtted ja otsuse, millele ise tulla suutsin, palusin ma siiralt sellele otsusele kinnitust ning tundsin sügaval südames vaikset rahulikku kindlustunnet.
Me saame pühakirjadest teada, et Heelamani õigemeelsed pojad Lehhi ja Nefi said „iga päev palju ilmutusi”.15 Kui me toitume iga päev rõõmuga pühakirjades olevatest Kristuse sõnadest ja mõtiskleme loetu üle, võime ka meie iga päev Püha Vaimu anni kaudu ilmutusi saada, eriti kui me saadud mõtted ja tunded hoolikalt kirja paneme.
Number 4. Elage paastu seaduse järgi.
Selleks, et meie suutlikkus Vaimu häält kuulda kasvaks, oleks meil kõigil hea paastuda igal paastupühapäeval 24 tundi ja anda heldelt abivajajate aitamiseks paastuannetus. President Harold B. Lee andis nõu: „Issand ütles Jesajale, et need, kes nõnda paastuvad ja murravad oma leiba näljasele, võivad hüüda ja Jehoova vastab, kisendada appi ja Jehoova ütleb: „Siin ma olen!”[Vt Js 58:6–9.] See on üks viis, kuidas Issandaga jutule saada. Proovige seda sel aastal. Elage täiuslikult paastu seaduse järgi.”16
Me saame teada Alma raamatust, et Moosia pojad „olid pühendanud ennast rohkele palvetamisele ja paastumisele, seepärast oli neil prohvetliku kuulutamise vaim ja ilmutuse vaim ning kui nad õpetasid, siis õpetasid nad Jumala väe ja volitusega.”17 Fraas „olid pühendanud ennast” on miski, mille üle mõelda, kui oma tõelise paastumise püüdlusi hindame.
Number 5. Olge väärilised ja teenige Jumalat templis.
President George Albert Smith ütles: „Igaühel meist on õigus Issanda inspiratsioonile vastavalt sellele, kui jumalakartlik on meie elu.”18 Pange palun tähele, et ta ei öelnud, et me peame olema inspiratsiooni saamiseks täiuslikud. Kuid meil tuleb anda endast parim, et elada vääriliselt.
Tuletage meelde kuningas Limhi rahva negatiivset näidet Mormoni Raamatus ja võtke sellest õppust: „Issand oli aeglane kuulma nende hüüdu nende süütegude pärast.”19
Väärilisus tundub olevat väike hind taevaluukide avamiseks. Kui peame kinni lepingutest ja võtame vääriliselt sakramenti, lubatakse meile, et Vaim on alati meiega.20 Kuid see tuleb pärast seda, kui meie lubame pidada kinni ja peame kinni lepingust, et Päästja on meil alati meeles! Lisaks sellele teevad templile keskendumine, templivääriline elu ja nii sagedane templis käimine, kui olukord seda lubab, meid vääriliseks, et „üles kasvada [Issandas] ja saada Püha Vaimu täiuse.”21
Number 6. „Ära suhtu hoolimatult pühadesse asjadesse.”22
Pange tähele, et Issandalt saadud ilmutuse puhul on tegemist püha usaldusega. Vanem Richard G. Scott õpetas, et „hoolikas inspiratsiooni talletamine näitab Jumalale, et Tema sõnumid on meie jaoks pühad. ‥ Selliseid ülestähendusi ‥ tuleb kaitsta, et need ära ei kaoks ega satuks võõrastesse kätesse.”23
Teisena annab sellest õpetusest tunnistust president Harold B. Lee, kes rääkis oma kogemusest järgmist: „Vahel olen ma keset ööd üles ärganud ega saa magada enne, kui olen voodist tõusnud ja selle asja, millega olen maadelnud, paberile pannud. Ometi nõuab tegutsemine suurt julgust, kui selleks palvele vastusena juhatust saad.”24
Number 7. Olge valmis usuga edasi minema.
Kui me abikaasaga kihlatud olime, pidasime me oma ühisest tulevikust pikki jutuajamisi. Mida teha seoses kooliga? Millal saada lapsi? Milline elukutse kataks perekonna vajadused ja võimaldaks Kirikus teenida? Kuna uskusime elava prohveti nõuandesse, et me võime saada lapsi ka siis, kui samal ajal haridust omandame ja tööl käime, läksime me usuga edasi.
See polnud kerge. Mu abikaasa töötas lõpuks osalise koormusega kolmel töökohal ja käis samal ajal koolis, et võimaldada mul uue ema ja hoolitseja kutsega algust teha. Selline käik oli juba tookord otseses vastuolus maailma loogikaga. Tagasi vaadates näeme me nüüd, kuidas selliste ususammude tulemuseks on olnud igavesed õnnistused, millest oleksime võinud ilma jääda, kui me poleks Vaimu häält Issanda valitud prohveti kaudu kuulda võtnud.
Peatugem selle selgituseks vanem Robert D. Halesi kogemusel. Ta sai ülesandeks olla president Ezra Taft Bensoni nooremaks kaaslaseks vaiakonverentsil, kus kutsuti ametisse uus vaia juhataja. Ta jutustab järgmist: „Kui me olime palvetanud, vestelnud, uurinud ja uuesti palvetanud, küsis vanem Benson, kas ma tean, kellest saab uus vaia juhataja. Ma vastasin, et pole veel seda inspiratsiooni saanud. Ta vaatas mulle pikalt otsa ja vastas, et ka tema polnud. Ometi inspireeriti meid paluma kolme väärilist preesterluse hoidjat konverentsi laupäevaõhtusel istungil kõnet pidama. Mõni hetk pärast seda, kui kolmas kõneleja alustas, sain ma Vaimult õhutuse, et tema peaks olema uus vaia juhataja. Ma vaatasin president Bensoni poole ja nägin, kuidas pisarad mööda tema nägu alla jooksid. Ilmutus anti meile mõlemale – kuid üksnes seetõttu, et jätkasime usus edasi liikudes oma Taevase Isa tahte otsimist.”25
Number 8. Otsustagu Issand üksikasjade üle, mida Ta ilmutab ja millal Ta neid ilmutab.
Siin näib olevat kohane kirjanik Corrie Ten Boomi täheldus: „Iga kogemus, mille Jumal meile annab, iga inimene, kelle Ta meie ellu paneb, on täiuslik ettevalmistus tulevikuks, mida üksnes Tema näeb.”26
Ehk on mõnedel teist sarnaseid kogemusi meie kuue lapsega, kui nad on endale väärilist igavest kaaslast otsinud. Kuna tagantjärele on kõik targad, võivad nad nüüd näha, et neil kõigil oli vaja teatud kogemusi, selleks et märgata, kuidas Issanda käsi neid nende igaveste kaaslaste juurde juhatab. Mõni kogemus nõudis aastatepikkust kannatlikku ootamist ja usuga edasi liikumist. Vahel näisid taevad neile palvetades koguni suletud olevat. Kui Issanda ajastus ei lähe kokku meie endi soovidega, siis usaldage, et Issandal on vaja meile anda ettevalmistavaid kogemusi, enne kui meie palvetele vastatakse.
Vanem Dallin H. Oaks on õpetanud:
„Meil tuleks tähele panna, et Issand räägib meiega Vaimu kaudu omal ajal ja omal moel. Paljud inimesed ei mõista seda põhimõtet. Nad usuvad, et kui nad on valmis ja kui neile sobib, võivad nad hüüda Issanda poole ja Ta vastab otsekohe ja koguni täpselt nii, nagu nad ette näevad. Ilmutus nii ei tule.
‥ Me ei saa vaimseid asju tagant sundida.”27
Mu ema kaotas umbes 15 aastat tagasi nägemise. See raske katsumus vaevas teda mitmeid kuid. Ta palvetas tulihingeliselt, et seda mõista, ja leidis tröösti lihtsast luuletusest, millest on saanud üks lemmikutest. Seda tsiteeris hiljuti president Monson.
Ei tea, mil moel, kuid kindel see,
et Jumal vastab palvele.
Ma tean, on meile sõna andnud Ta,
on palvet alati Tal’ aega kuulata.
On varem-hiljem vastus saabumas,
seepärast palvetan ja rahus ootan ma.
Ei tea, kas õnnistused, mida palusin,
sel moel just tulevad, kui mina arvasin.
Ma oma palved jätan üksnes Tema teha,
sest minu tahtest targem on Ta tahe.
Ta kindlasti mu soovi püüab täita
või vastust veelgi paremat Ta näitab.”28
Meist enamiku sarnaselt püüab mu ema ikka veel Issanda tahet ja ajastust usaldada. Seda tehes peaksime pidama meeles vanem Richard G. Scotti õpetust: „Mida te teete, kui olete hoolikalt ette valmistunud, tulihingeliselt palvetanud, mõõdukalt vastust oodanud ja ikka ei tunne vastust? Te võiksite väljendada sel juhul tänu, sest see on tõend [Taevase Isa] usaldusest. Kui te elate vääriliselt ja teie valik ühtib Päästja õpetustega ning teil tuleb tegutseda, siis jätkake usaldavalt. Kui te olete tundlikud Vaimu õhutustele, leiab õigel ajal kindlasti aset üks kahest asjast: tuleb kas mõtte tardumus, mis viitab sobimatule valikule, või siis on tunda rahu või põlemist südames, mis kinnitab, et teie valik on õige. Kui te elate õigemeelselt ja toimite usaldavalt, ei lase Jumal teil minna liiga kaugele, ilma et tunneksite valet valikut tehes hoiatust.”29
See Vaimu hoiatushääl tuleb sageli Issanda valitud teenijate häälega, millega jõuame järgmise punktini:
Number 9. Võtke kuulda prohvetlikke hoiatusi.
Mõtisklege hoolikalt mõne nüüdisajal antud prohvetliku hoiatuse üle. Esiteks juhataja Boyd K. Packeri oma:
„Nüüd üks hoiatus! Mõnda sorti muusika on vaimselt väga hävituslik. ‥ Tempo, helid ja esitajate elustiil tõukavad Vaimu eemale. See on kaugelt ohtlikum, kui oskate arvata, kuna võib summutada teie vaimsed aistingud.”
Veel üks hoiatus:
„Tuleb ette võltsilmutusi, kuradi õhutusi, kiusatusi!
‥ Kui tunnete kunagi õhutust teha midagi, mis paneb teid tundma rahutust, midagi sellist, mis on teie meelest vale ja õigemeelsuse põhimõtetega vastuolus, siis ärge reageerige sellele!”
Ja veel üks: „Kui inimene hakkab arvustama ja negatiivseid tundeid hauduma, siis Vaim eemaldub.”30
Ja meie kallis prohvet president Monson tõstis hoiatushäält, kui ta ütles: „Olge valvsad kõige suhtes, mis röövib teilt igaviku õnnistused.”31
Milleks oma südant Vaimu häälele häälestada? Millised õnnistused tulevad, kui me seda teeme?
Jõudsin just tagasi Filipiinidelt, kus nägin supertaifuun Haiyani tagajärgi. Kuulsin, mida meie armsad vennad ja õed Filipiinidel läbi elasid, kui nad tunnistasid, kuidas Vaim andis neile vajadusehetkel juhatust, mida teha ja kuhu minna. Kuulsin neid rääkimas, kuidas minna edasi usus ajal, mil rada polnud selge. Kuulsin lugusid, kuidas noored misjonärid, nii õed kui vanemad, järgisid õhutusi, mis neid keset nende ümber lagunevat maailma füüsiliselt turvalisse paika viisid. Kui tänulik ma olen „sõnulseletamatu Püha Vaimu anni”32 eest, mis hoiatab, suunab, trööstib ja juhatab neid, kes vääriliselt elada püüavad.
Kõigi võimalike andide seast, mida oma poegadele ja tütardele anda, kui me ristimisvetest lahkume, valis meie Taevane Isa Püha Vaimu anni.
„Püha Vaim tegutseb täiuslikus üksmeeles Taevase Isa ja Jeesuse Kristusega. ‥
Ta „tunnistab Isa ja Poja kohta”(2Ne 31:18) ning ilmutab ja õpetab „tõde kõige kohta”(Mn 10:5). Me võime saada Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse kohta kindla tunnistuse üksnes Püha Vaimu väe kaudu. See, mida Ta meie vaimule edastab, annab palju enam kindlust kui kõik muu, mida saame oma loomupäraste aistingute kaudu.”33
Vennad ja õed! Te teate väga hästi, et see suur ja avar hoone, mis on täis narrijaid ja naeruvääristajaid ning põlastavalt sõrmega näitajaid, on kõikjal meie ümber. Maailma hääl on vali, järjekindel, veenev ja visa. Kui me ei õpi oma südameid Vaimu häälele häälestama ja lihvima oma otsimis-, saamis- ja isikliku ilmutuse ajel tegutsemise oskust, on meie jalgealune parimal juhul kõikuv. Meil on vaja, et Vaimu hääl juhataks meid kõigest räpasest, rumalast, labasest, vägivaldsest, isekast ja patusest eemale. Meil on vaja, et Püha Vaim ei juhataks meid ainuüksi kõige voorusliku, armsa ja märkimis- või kiiduväärseni,34 vaid aitaks meis tekkida soovil nende asjade järele, et maailma külgetõmbele vastu panna.
Üks parimaid õnnistusi, mida me võime saada, kui õpime Vaimu häält kuulama, on oskus näha end nii, nagu näeb meid meie Taevaisa, ning „aegamisi, pisitasa” saada omaenda parimaks minaks.
Mõtisklege viimse aja apostli kauni tsitaadi üle: „Püha Vaimu and ‥ elustab kõik intellektuaalsed võimed, suurendab, avardab, laiendab ja puhastab kõik loomupärased kired ja kiindumused ning kohandab need tarkuse anni abil nende õigeks kasutamiseks. See inspireerib, kujundab, arendab ja viib küpsuseni kõik meile loomupärased heatoonilised sümpaatiad, rõõmud, maitsed, sugulustunded ja kiindumused. See inspireerib vooruslikkust, lahkust, headust, õrnust, leebust ja ligimesearmastust. See kujundab inimese ilu, olemust ja iseloomuomadusi. See valvab tervise, jõu, hingestatuse ja sotsiaalsete tunnete üle. See arendab ja virgutab kõiki inimese füüsilisi ning intellektuaalseid võimeid. See tugevdab, virgutab ja annab toonust närvidele. Lühidalt on see otsekui üdi luudele, rõõm südamele, valgus silmadele, muusika kõrvadele ja elu kogu inimolendile.”35
Püha Vaim saab teha meie heaks füüsiliselt, vaimselt, emotsionaalselt, hingeliselt ja intellektuaalselt seda, millele ükski inimese tehtud abivahend ei jõua ligilähedalegi.
Kas te pole nõus, et selliste õnnistuste vääriline elu on väärt ükskõik mida, isegi kui see nõuab märkimisväärset ohverdust? See on see päts, mille saame oma suhtelise jõupingutuse koorukese eest. Ma kutsun meid kõiki hakkama täna õhtul oma oskust lihvima, et oma südant Püha Vaimu häälele häälestada.
Pole mingi kokkusattumus, et Issand on president Thomas S. Monsoni oma elava prohvetina meid sel viimsel ajal juhatama kasvatanud. President Monson on õppinud Vaimu õhutusi hästi kuulama ja neile vastama. Meil oleks hea tema eeskuju järgida.
Tunnistan, et ta on Issanda eestkõneleja meie päevil. Tunnistan ka, et meie Taevaisa tahab, et me naaseksime Tema juurde, ning on andnud meile abinõud selle tegemiseks, andes oma Ainusündinud Poja ja Püha Vaimu anni. Ma tunnistan, et selle sõnulseletamatu anni saamine ja hoidmine väärib igat meiepoolset jõupingutust. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2014 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 1/14. Tõlke heakskiit: 1/14. Originaali pealkiri: Tuning Our Hearts to the Voice of the Spirit. Estonian. PD10050686 124