Oma elu päästmine

Vanem D. Todd Christofferson

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Kujutis

KHS-i pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 14. september 2014 • Brigham Youngi Ülikool

Kui Jeesus oli koos oma apostlitega Filippuse Kaisareas, esitas Ta neile järgmise küsimuse: „Keda teie mind ütlete olevat?”¹ Peetrus vastas aupakliku ilmekuse ja väega: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg.”² Minu jaoks on põnev neid sõnu lugeda ja neid öelda. Peagi pärast seda püha hetke rääkis Jeesus aga apostlitele oma eelseisvast surmast ja ülestõusmisest, kuid Peetrus rääkis Talle vastu. Sellega teenis Peetrus ära terava noomituse, et ta pole ühel häälel sellega, mis on meelt mööda Jumalale, või ei „mõtle” sellele, vaid mõtleb sellele, „mis on inimeste meelt mööda”.³ „Seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda [Ta oli] noominud”,⁴ õpetas Jeesus leebelt Peetrusele ja tema vendadele oma risti enese peale võtmisest ja hinge kaotamisest, et leida külluslikku ja igavest elu, milles Ta oli ise täiuslikuks eeskujuks. Vaatame, kuidas kujutatakse seda sündmust ühes Kiriku piiblivideos.

Jeesus: Inimesepoeg peab palju kannatama ning saama hüljatud vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama.

Peetrus: Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!

Jeesus: Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil! Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda.⁵

Tahan rääkida teile ühest Issanda näilikult vastuolulisest avaldusest „kes oma elu leiab, kaotab selle, ja kes oma elu kaotab minu pärast, leiab selle”.⁶ Selle avalduse õpetus on vägev ja kaugeleulatuv, mida me peame mõistma ja rakendama.

Üks tähelepanelik professor tõi kuuldavale järgmise kaemuse: „Nii nagu taevad on maast kõrgemal, on Jumala töö sinu elus suurem kui lugu, mida oma eluga rääkida tahaksid. Tema elu on suurem kui sinu plaanid, eesmärgid või hirmud. Selleks, et oma elu päästa, tuleb sul oma lood käest panna ning minut minuti, päev päeva järel oma elu taas temale anda.”⁷

Mida enam sellele mõtlen, seda enam hämmastab mind see, kui järjekindlalt Jeesus oma elu Isale andis, kui täiuslikult Ta kaotas oma elu Isa tahtesse – nii elus kui surmas. See on täpselt vastupidi Saatana hoiaku ja lähenemisega, mis on nüüdisaja enesekeskses maailmas laialdaselt omaks võetud. Pakkudes end surelikkusele eelnenud nõukogudes vabatahtlikult Isa jumalikus plaanis Päästja rolli täitma, ütles Jeesus: „Isa, sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu." ⁸ Lutsifer aga kuulutas seevastu: „Vaata, siin ma olen, saada mind, mina olen siis su poeg ja ma lunastan kogu inimkonna, nii et ükski hing ei lähe kaduma, ja ma tõesti teen seda, mispärast anna mulle oma au.”⁹

Kristuse käsk Teda järgida on käsk hüljata taas kord saatanlik mudel ja kaotada oma elu tõelise elu, ehtsa elu, selestiliseks kuningriigiks õigust andva elu kasuks, mida Jumal meie kõigi jaoks ette kujutab. Selline elu õnnistab kõiki, kellega kokku puutume, ja teeb meist pühad. Meie praeguse piiratud nägemise juures on see elu meie jaoks mõistetamatu. Tõepoolest, „silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja ‥ inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”¹⁰

Ma soovin, et meil oleks rohkem Jeesuse ja Tema jüngrite vahelisi vestlusi. Kasuks tuleks veidi täiendavat valgust selle kohta, mida tähendab tegelikult kaotada oma elu Tema pärast ja seeläbi seda leida. Kuid kui ma selle üle mõtisklesin, mõistsin ma, et Päästja selgitused enne ja pärast Tema avaldust annavad väärt juhatust. Pöörame tähelepanu kolmele neist kontekstuaalsest selgitusest.

Ta salaku end ning võtku oma rist enese peale iga päev

Kõigepealt tulevad Issanda sõnad, mida Ta ütles vahetult enne lauset „Kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle”.¹¹ Nagu on kirjas kõigis paralleelsetes evangeeliumites, ütles Jeesus: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ning võtku oma rist enese peale ja järgigu mind.”¹² Luukas lisab veel sõnad „iga päev” – „võtku oma rist iga päev enese peale”.¹³ Matteuse evangeeliumis selgitab Joseph Smithi tõlge seda avaldust Issanda definitsiooniga oma risti enese peale võtmise kohta: „Ja nüüd selleks, et inimene saaks oma risti enese peale võtta, tuleb tal eitada kõike jumalatut ja igat maist himu ning pidada minu käske.”¹⁴

See haakub Jaakobuse avaldusega: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna.”¹⁵ See tähendab hoiduda igapäevaelus kõigest, mis ei ole puhas, pidades samas kindlalt kahte suurt käsku, milleks on armastada Jumalat ja oma ligimest, milles on koos kogu käsuõpetus.¹⁶ Seega on üheks asjaks oma elu kaotamisel selle suurema elu kasuks, mida Issand meie jaoks ette kujutab, Tema risti enda peale võtmine päevast päeva.

Kes mind tunnistab, teda tunnistan mina Isa ees

Teine saateavaldus vihjab sellele, et oma elu leidmisega, kaotades selle Tema ja Ta evangeeliumi pärast, käib kaasas tahe muuta oma jüngripõli avalikuks ja kõigile teadaolevaks: „Kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa auhiilguses ühes pühade inglitega!”¹⁷

Mujal Matteuse evangeeliumis leiame me külgneva avalduse:

„Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees, kes on taevas.

Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!”¹⁸

Oma elu kaotamisel Kristust tunnistades on üks ilmne ja päris kainestav tähendus, nimelt kaotada elu sõna otseses mõttes, füüsiliselt oma usku Temasse alal hoides ja kaitstes. Me oleme harjunud mõtlema sellele äärmuslikule nõudele ajaloo seisukohast, kui oleme lugenud läinud aja märtritest, kelle seas on ka enamik vana aja apostleid. Nüüd me näeme aga, et see, mis oli ajalooline, hakkab nihkuma olevikku. Uudised Iraagist ja Süüriast kõnelevad sellest, kuidas mõne viimase kuu jooksul on islami äärmuslased sadu kristlaseid ja muid vähemusi nende kodudest minema ajanud või surmanud. Terroristid nõuavad, et need kristlased pöörduksid neile omasesse islamiusku või lahkuksid oma küladest või sureksid. Kristlased ei eita Teda ning paljud on seega põgenenud ja mõned on tapetud.¹⁹ Need hinged on kindlasti nende seas, keda Päästja ei häbene tunnistada tuleval päeval oma Isa ees. Me ei tea, mis tulevikus tulla võib, kuid usun, et kui keegi meist peaks seisma sõna otseses mõttes silmitsi elu kaotamisega Õpetaja aate nimel, näitaksime me üles samasugust julgust ja lojaalsust.

Päästja õpetuse rakendamise tavalisem (ja vahel ka keerukam) osa on seotud hoopis meie igapäevaeluga. See on seotud meie sõnavara ja eeskujuga. Meie elu peaks tunnistama Kristusest ning andma ühes meie sõnadega tunnistust meie usust ja Temale pühendumisest. Ja seda tunnistust tuleb südilt kaitsta ka siis, kui Tema vastased „selles abielurikkujas ja patuses tõus”²⁰ meid naeruvääristavad, alavääristavad või laimavad.

Kord tegi Issand Talle ustavaks jäämise kohta järgmise märkimisväärse avalduse:

„Ärge arvake, et ma olen tulnud tooma rahu maa peale; ma ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka!

Sest ma olen tulnud ajama inimest riidu tema isaga ja tütart tema emaga ja miniat tema ämmaga;

ja inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed.

Kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt;

ja kes ei võta oma risti enese peale ega järgi mind, ei ole mind väärt.”²¹

Ütlus, et Ta ei tulnud tooma rahu, vaid pigem mõõka, näib esmapilgul olevat vastuolus pühakirjasalmidega, kus viidatakse Kristusele kui Rahuvürstile,²²ja Tema sünni ajal tehtud avaldusega „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu inimeste seas, kellest temal on hea meel”²³ ning teiste teada-tuntud viidetega, nagu: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile.”²⁴ „On tõsi, et Kristus tuli tooma rahu – rahu uskliku inimese ja Jumala vahel ja rahu inimeste seas. Ometi on Kristuse tulemise paratamatuks tulemuseks vastuolu – Kristuse ja kristusevastase vahel, valguse ja pimeduse vahel, Kristuse laste ja kuradi laste vahel. Selline vastuolu võib tekkida isegi sama pere liikmete vahel.”²⁵

Olen kindel, et mõned teist meie tänaõhtuse ülemaailmse kuulajaskonna seas on seda, mida Issand neis salmides väljendab, isiklikult kogenud. Teie ema ja isa, vennad ja õed hülgasid teid või te sattusite nende põlu alla, kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi vastu võtsite ja Temaga lepingu sõlmisite. Ühel või teisel viisil on kõrgem armastus Kristuse vastu nõudnud teilt kallite suhete ohverdamist ja te olete valanud palju pisaraid. Ometi ei lase te oma armastusel vaibuda ja püsite selle risti all kindlalt, näidates, et te Jumala Poega ei häbene.

Umbes kolm aastat tagasi andis üks Kiriku liige Ohio osariigis oma amišist sõbrale Mormoni Raamatu. Sõber hakkas raamatut lugema ega suutnud seda käest panna. Kolm päeva ei soovinud ta muud kui Mormoni Raamatut lugeda. Ta ristiti koos abikaasaga ja seitsme kuu jooksul pöörati usule ja ristiti Kiriku liikmeks kolm amišite abielupaari. Järgnenud kuude jooksul ristiti ka nende lapsed. Need kolm peret otsustasid jääda oma kogukonda ja jätkata amišitele omast elu ka siis, kui olid amišite usust lahku löönud. Nende ristimise tõttu hakkasid nende kokkuhoidvad amišitest naabrid neid vältima. Vältimine tähendas seda, et keegi nende amiši kogukonnast ei rääkinud nendega, ei teinud nendega tööd, ajanud äri ega käinud nendega mingil moel läbi. Nende sekka ei kuulunud ainult sõbrad, aga ka pereliikmed – vennad ja õed, vanemad ja vanavanemad.

Algselt tundsid need amišitest pühad end väga üksildaste ja teistest eraldatutena, kuna ka nende lapsi välditi ning nad eemaldati ristimise ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks olemise eest koolist. Nende lapsi on vältinud vanavanemad, sugulased ja lähemad naabrid. Ka mõned nende amišiperede vanemad lapsed, kes evangeeliumi vastu ei võtnud, ei räägi oma vanematega ja isegi ei tunnista neid. Need pered on näinud vaeva, et vältimise seltskondlikest ja majanduslikest tagajärgedest üle olla, ja neid on saatnud edu.

Nende usk on tugev. Vältimisega kaasnenud vastuseis ja vastandumine on teinud nad kindlaks ja vankumatuks. Aasta pärast ristimist pitseeriti need pered templis ja nad jätkavad kord nädalas ustavalt templis käimist. Nad on leidnud jõudu talituste saamisest ning lepingute sõlmimisest ja austamisest. Nad kõik on oma Kiriku rühmas aktiivsed ja otsivad jätkuvalt võimalusi, kuidas jagada evangeeliumi valgust ja teadmisi sugulaste ja kogukonnaga heategude ja teenimise kaudu.

Jah, Jeesuse Kristuse Kirikuga liitumise hind võib olla väga kõrge, kuid manitsus eelistada Kristust kõigile teistele, koguni lähimatele pereliikmetele, käib ka nende kohta, kes võisid sündida lepingus. Paljud meist said Kiriku liikmeks ilma vastuseisuta, tõenäoliselt lapsena. Meie väljakutseks võib olla jääda Päästjale ja Tema Kirikule ustavaks vanemate, ämma-äia, vendade või õdede või isegi meie laste ees, kelle käitumine, tõekspidamised või valikud teevad mõlema, nii Tema kui nende üheaegse toetamise võimatuks. Küsimus pole armastuses. Me saame armastada ja peamegi armastama üksteist nii, nagu Jeesus meid armastab. Nagu Ta ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”²⁶ Kuid Issand tuletab meile meelde, et see, „kes isa või ema enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt; ja kes poega või tütart enam armastab kui mind, see ei ole mind väärt”.²⁷ Seega olgugi et perekondlik armastus jääb kestma, võivad suhted katkeda ning vastavalt olukorrale võime me oma kõrgema armastuse pärast jääda ajuti ilma koguni toetusest või sallivusest.

Tegelikult on parim viis meile armsate inimeste aitamiseks – parim viis nende armastamiseks – Päästja jätkuv esikohale panemine. Kui me laseme endil Jumalast eemale triivida kaastundest armsate inimeste vastu, kes kannatavad või on vaevatud, jääme me ilma vahenditest, misläbi neid aidata võinuksime. Kui aga meie juured kindlalt Kristuse usku jäävad, saame jumalikku abi nii saada kui ka pakkuda. Kui peaks saabuma või saabub hetk, mil armas pereliige soovib meeleheitlikult üheainsa tõelise ja kestva abiallika poole pöörduda, teab ta, keda usaldada teenäitaja ja kaaslasena. Vahepeal saame me teha Püha Vaimu anni juhatusel kindlat teenimistööd, et kahandada valu, mis tuleb halbadest valikutest, ning siduda kinni haavu, niivõrd, kui meil seda teha lubatakse. Vastasel juhul pole meist kasu neile, keda armastame, ega ka iseendale.

Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks?

Kolmas koostisosa, mida tahaksin mainida seoses elu kaotamisega Issanda pärast, peitub Issanda sõnades:

„Ja kes iganes kaotab oma elu selles maailmas minu pärast, see leiab selle tulevas maailmas.

Hüljake siis maailm ja päästke oma hinged; sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid oma hingele kahju teeks? Või mis lunastushinda võib inimene anda oma hinge eest?”²⁸

Nagu on kirjas Joseph Smithi tõlkes: „Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, kuid ometi ei võtaks vastu teda, kelle Jumal on pühitsenud ja kaotaks omaenda hinge ning läheks ise hukka?”²⁹

Maailma hülgamine tema vastuvõtmise nimel, „kelle Jumal on pühitsenud”, on tänapäeva maailmas pehmelt öeldes tavakultuuri vastane. Prioriteedid ja huvid, mida enda ümber (ja vahel meis endis) kõige sagedamini näeme, on väga isekad. Toon mõne näitena välja tähelepanuhimu; silmatorkava vajaduse õiguste austamise järele (teiste seas eeldatav õigus end mitte kunagi solvatuna tunda); hävitava raha, asjade ja võimu himu; tunde, et meil on õigus mugavale ja lõbusale elule; eesmärgi vähendada vastutust ja vältida üldse kõiksugu isiklikke ohverdusi kellegi teise heaolu nimel.

See ei tähenda, et me ei peaks püüdma edu saavutada ja koguni hiilata väärt püüdluste, nagu näiteks hariduse ja auväärt töö vallas. Varem sel aastal andsid Yaleʼi õigusteaduskonna professorid ja abikaasad Jed Rubenfeld ja Amy Chua välja raamatu pealkirjaga „The Triple Package:How Three Unlikely Traits Explain the Rise and Fall of Cultural Groups in America” (Kolmikpakett: Kuidas kolm ebatõenäolist iseloomustajat selgitavad kultuurirühmade tõusu ja langust Ameerikas). Nad väidavad, et mõned rühmad Ameerikas tulevad teistest paremini toime kolme raamatus selgitatud kultuurilise iseloomustaja tõttu, mis neile rühmadele eelise annavad. Chua ja Rubenfeld toovad selliste iseloomulike omadustega rühmadena tänapäeva Ameerikas välja mormoonid, juudid, aasialased, lääne-aafriklastest immigrandid, indoameeriklased ja Kuubalt pärit ameeriklased.³⁰

Kõrvutades neid rühmi Ameerika üldise ühiskonnaga selliste näitajate alusel nagu „palk, akadeemilised saavutused, ettevõtte juhtpositsioonid, ametialased saavutused ja muud tavapärased näitajad”, ütlevad Chua ja Rubenfeld:

„Kui tänapäeva Ühendriikides on üks rühm, kelle pall lendab harjumuspärase edukuse piiridest kaugemale, siis on need mormoonid. ‥

Samas kui protestandid hõlmavad umbes 51 protsenti Ühendriikide elanikkonnast, esindavad Ameerika 5–6 miljonit mormooni vaid 1,7 protsenti. Ja ometi on jahmatav arv neist tõusnud Ameerika ettevõtluse ja poliitilise sfääri etteotsa.”³¹

Väärt saavutused on loomulikult kiiduväärt, kuid kui me tahame päästa oma elu, tuleb meil pidada alati meeles, et need saavutused pole eesmärgid omaette, vaid abivahendid kõrgema eesmärgi saavutamiseks. Meie usk Kristusesse eeldab, et me ei võta poliitilise, ärialase, akadeemilise ja muu sarnase edu vorme oma iseloomustajatena, vaid millegi sellisena, mis võimaldab meil teenida Jumalat ja ligimest – alates kodust ja ulatudes maailmas nii kaugele kui võimalik. Isiklik areng on väärtuslik, kuna toetab kristliku iseloomu arengut. Edukuse hindamisel mööname me kõige aluseks olevat sügavat tõde – meie elu kuulub Jumalale, meie Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele, meie Lunastajale. Edukas on see, kes elab kooskõlas nende tahtega.

Vastandina ennastimetlevale elule tõi president Spencer W. Kimball lihtsajooneliselt välja oivalisema eluviisi:

„Teiste teenimine teeb sellest elust põhjalikuma ja magusama, kui valmistume eluks paremas maailmas. ‥ Kui oleme hõivatud oma ligimeste teenimisega, on meie tegudest abi mitte ainult neile, vaid näeme ka oma probleeme värskemast vaatenurgast. Kui muretseme rohkem teiste pärast, on meil vähem muresid iseendaga! Keset teenimisimet lasub Jeesuse lubadus, et ennast kaotades me leiame iseend! (Vt Mt 10:39.)

Me leiame end mitte ainult oma elus jumalikku juhatust tunnistades, vaid mida enam teenime oma ligimesi sobival viisil, seda suuremaks paisub meie hing. Me saame teisi teenides sisukamaks – ennast on tõepoolest kergem leida, sest meis on palju enam leidmisväärset!”³²

Näited elu kaotamisest Kristuse ja Tema evangeeliumi pärast

Lubage mul tuua lõpetuseks mõned näited, mida tähendab kaotada elu igapäevaselt Kristuse ja Tema evangeeliumi pärast ning leida seeläbi ehe (ja lõpuks igavene) elu.

President Henry B. Eyring oli toonase Ricksi Kolledži ja praeguse Idaho Brigham Youngi Ülikooli rektor 1976. a juunis, mil Rexburgile küllaltki lähedal asunud ja äsja valmis saanud Tetoni tamm kokku varises. „Kolmsada miljonit kuupmeetrit vett vuhises 65-kilomeetrise tunnikiirusega Rexburgi suunas, kõik oma teelt minema pühkides.”³³ Paljud kogukonna inimesed vastasid sellele kangelaslikult ja läksid teistele appi ka siis, kui tulvavesi nende enda kodu ja vara oli hävitanud. Mõni siiski hülgas talle armsad inimesed ja jättis nad ise enda eest hoolitsema.

President Eyring, kes aitas ise päästetöid juhatada, soovis mõista, mis seletas „osade kangelaslikku reageeringut ‥ ja teiste reeturlikkust. ‥ Ta lasi korraldada väikese, kuid teaduslikus mõttes olulise uuringu. „Leidsime vaid üht,” rääkis ta hiljem ühele keskkooli lõpuklassile.

„Kangelaslikult käitusid need inimesed, kes mäletasid ja pidasid alati väikestes igapäevaasjades antud lubadusi, ‥ lubadust jääda pärast ühist söömaaega kirikusse koristama või osaleda laupäevases naabri aitamise tööprojektis.

Need, kes oma pered raskustes hülgasid, olid hüljanud sageli oma kohustused ka kergemates olukordades. Nad ei pidanud harjumuspäraselt sõna väikestes asjades, kui ohverdus oleks olnud nende jaoks väike ja nende antud lubaduse täitmine oleks olnud kerge. Kui hind oli kõrge, ei suutnud nad seda tasuda.””³⁴

Õde Christoffersonil ja minul oli üks sõber, kellega tutvusime juuraõpingute ajal, kes oli meie koguduse liige Durhamis Põhja-Carolina osariigis. Tema ja ta abikaasa olid ideaalne väikeste lastega noorpaar. Seda naist oli õnnistatud arukuse, ligitõmbavuse ja helge iseloomuga. Kõik imetlesid teda ja kõigile meeldis tema seltskonnas olla. Kuid umbes 25 aastat hiljem, kui ta oli alles 40ndates aastates, haigestus ta agressiivsesse ja ravimatusse maovähki, mis levis ka tema maksa ja kopsudesse. Hoolimata šokist ja valust, kuna ta elu oli kiiruga lõpule lähenemas, kirjutas ta järgmised hellad sõnad oma perele ja sõpradele, kelle pidi kahetsusega maha jätma: „[Jumala] plaan on jumalik ja läheb täide täpselt nii, nagu ta on seda planeerinud. Kuna mind on valitud seda katsumust läbi tegema, tean ma, et see peab olema vajalik minu suurimaks heaoluks ja ülimaks rõõmuks. Vaimseid õnnistusi on juba tulvamas ja tunnen enne lõppu, et saan osa kõigest, mis vaja, et oma Päästjaga kohtumiseks valmis olla. Tema vägi on maa peal. Eksitusi ei ole. ‥ Katsumusi on hetkel palju ja need on rasked. Igaüks näib kannatavat omaenda katsumuste käes. Vaadake Issanda poole ja võtke tema abi vastu. Võtke vastu see, mis on teie oma, ning valu võetakse teilt ära ja tuleb rahu.”

Üks noor täiskasvanud õde otsustas teenida põhimisjonil, kui oli juba saanud bakalaureuse ja teaduskraadi ning osalenud mainekates internatuuri- ja uurimisprogrammides nii kodus kui võõrsil. Temas oli kujunenud välja oskus astuda ühendusse ja suhestuda peaaegu kõiki usukorraldusi, poliitilisi vaateid ja rahvusi esindavate inimestega ning ta kartis, et misjonäri nimesildi kandmisest päev otsa ja iga päev võib saada tunnus, mis võiks tema erakordset suheteloomise võimet takistada. Vaid mõned nädalad misjonil olnud, kirjutas ta koju ühest lihtsast, kuid tähendusrikkast kogemusest: „Määrisime õde Leega salvi ühe vanadaami artriidihaigetele kätele – teine teiselt poolt –, kui tema elutoas istusime. Ta ei tahtnud kuulata mingit ettekantud sõnumit, kuid ta lubas meil laulda, talle meeldib, kui me laulame. Aitäh, must misjonäri nimesilt, et andsid mulle loa täielike võõrastega lähedust kogeda.”

Prohvet Joseph Smith õppis oma kannatuste kaudu kaotama oma elu oma Õpetaja ja Sõbra teenistuses. Kord ütles ta järgmist: „Kehtestasin endale sellise reegli: Kui Issand käsib, siis tegutse!”³⁵ Arvan, et meil kõigil oleks hea olla sama ustav kui vend Joseph. Ja ikkagi oli ta sunnitud kuude kaupa Libertys Missouri osariigis vanglas kiduma, kannatades füüsiliselt, kuid ilmselt veel enam emotsionaalselt ja vaimselt, kuna ei saanud oma armsale naisele, lastele ja pühadele abiks olla ajal, mil neid väärkoheldi ja taga kiusati. Tema ilmutused ja juhatus olid toonud nad Missourisse Siionit asutama ja nüüd aeti nad talvel oma kodust välja osariigi teise otsa. Vaatamata kõigele koostas ta vanglas selles olukorras inspireeritud kirja kõige elegantsemas ja meeltülendavas proosas, millest osa moodustab nüüd Õpetuse ja Lepingute 121., 122. ja 123. osa, lõppedes sõnadega: „Tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist.”³⁶

Loomulikult on parim näide oma elu päästmisest selle kaotamise kaudu järgmine: „Minu Isa, kui see ei või muidu mööda minna kui et ma selle joon, siis sündigu sinu tahtmine!”³⁷ Oma elu andes ei päästnud Kristus ainuüksi omaenda elu – Ta päästis meie kõigi elu. Ta tegi meie jaoks võimalikuks vahetada muidu lõppude lõpuks kasutu sureliku elu igavese elu vastu.

Tunnistus

Päästja elu teema oli „Ma teen ikka, mis on [Isa] meelt mööda!”³⁸ Palvetan, et teeksite sellest oma elu teema. Seda tehes päästate te oma elu.

Mu kallid noored sõbrad, olge rahul kõigi oma püüdluste ja saavutustega panna Tema tahe esikohale. Õppige tahtma, mida tahab Tema. Tunnistage ja tunnustage Teda igas oma elu valdkonnas. Ärge häbenege Kristust ega Tema evangeeliumi ning olge valmis loobuma armsatest asjadest, armsatest suhetest ja koguni elust endast Tema pärast. Aga kui te elate, olgu teie elu ohvriand. Võtke Tema rist iga päev kuulekana ja teenides enda peale. See on see, millist vilja teie usult oodatakse, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.