Milline on Kristuse Kiriku ehitusplaan?
Vanem Tad R. Callister
Seitsmekümne juhatusest
KHS-i pühalik koosolek noortele täiskasvanutele • 12. jaanuar 2014 • Brigham Youngi Ülikool Provos, Utah´ osariigis
On rõõm veeta see õhtu Kiriku tulevaste juhtide ja lastevanemate seltsis. Ma usun, et tänu teile on Kiriku tulevik kindel ja helge. Sellega seoses sooviksin ma kõneleda Kirikust, mida teie kord juhtima hakkate.
Õpetuse ja Lepingute esimeses osas ütleb Issand selgelt ja tähendusrikkalt: „[See on] ainus tõeline ja elav kirik kogu maa palge peal” (ÕL 1:30). Mida see tähendab? See ei tähenda, et teistes kirikutes poleks mõnesuguseid tõdesid, sest neis on. See ei tähenda, et teised kirikud ei teeks häid tegusid, sest nad teevad neid väga palju. See tähendab, et meie kirik on ainus kirik, mis teab kogu tõde, mis selle evangeeliumi ajajärgu jooksul on ilmutatud. See on ainus kirik, millel on olemas ülenduseks vajalikud talitused, ja ainus kirik, kus on Jumala preesterlus nende talituste läbiviimiseks taevaliku volitusega. Millega me seda väidet tõestame?
Mõne aasta eest tekkis meil naisega vajadus suurema kodu järele oma kasvava pere tarvis. Me leidsime krundi, millele see kodu ehitada. Me töötasime mõnda aega ehitusplaani kallal, et ehitatav maja rahuldaks meie kasvava pere vajadusi. Mu naine kavandas pere- ja elutoa vahele voldikukse, mida saaks suurte pere- ja noorteürituste puhul avada. Garaaži peale lisasime toa, kus meie lapsed saaksid tervislikult aega veeta. Garaaži taha paigutasime väikese ruumi toidukraami ja muu vara tarvis. Ehitusplaani koostamisel arvestati kõikide nende ja terve hulga muude kujunduselementidega. Seejärel asuti meie kodu vastavalt plaanile ehitama.
Ehitustööde käigus tegime ehitusplaanis veel mõningaid muudatusi. Kui meie kodu lõpuks valmis sai, vastas see täielikult meie täiendatud majaplaanile. Kui vaadata meie maja plaani ja võrrelda sellega kõiki teisi maju maailmas, siis kui paljude majadega see kokku langeks? Ainult ühega. Ja see on meie kodu. Muidugi võib esineda ka sarnasusi – sama suured toad, samasugused aknad. Kuid ainult ühel majal on täpselt selline vundament, täpselt sellised toad ja katusekalle. Meie kodul.
Samamoodi ehitas kodu ka Kristus, et kanda parimal viisil hoolt oma laste vaimsete vajaduste eest. Selleks koduks on Tema Kirik. Selle Kiriku ehitusplaanid on talletatud Uues Testamendis. Aeg-ajalt tegi Päästja ehitusplaanides muudatusi. Need muudatused tulid ilmutusena. Nii näiteks käskis Päästja esialgselt oma apostlitel kuulutada evangeeliumi Iisraeli kojale ja mitte paganatele (vt Mt 10:5–6). Kuid pärast Päästja taevaminekut andis Ta Peetrusele uue vaimse käsu – ilmutuse nägemuse kaudu: evangeeliumi tuleb edaspidi õpetada ka paganate seas (vt Ap 10). See, mida koges Peetrus, õpetas vähemalt kahte tähtsat juhtimispõhimõtet Kristuse Kirikus. Esiteks, ehitusplaane võib muuta, kuid ainult Kristuse ilmutusest lähtudes. Teiseks, sellist ilmutust võib saada ainult prohvet, kes on Jumala eestkõneleja siin maa peal. Teisisõnu, Jumala Kirikut juhitakse jumaliku ilmutuse ja korra järgi.
Kui keegi soovib tänapäeval leida Kristuse Kirikut, peaks ta võrdlema Uues Testamendis talletatud ehitusplaani maailma kõikide kristlike kirikutega, kuni leiab kiriku, mis on vastavuses selle plaaniga, kiriku, millel on sama organisatsioon, samad õpetused ja talitused ning mis kannab samu vilju ja saab ilmutusi. Selle tegevuse käigus võib ta leida mõned kirikud, kus on sarnaseid õpetusi, mõni sarnane talitus, mõned samanimelised ametid, kuid ta leiab vaid ühe kiriku, mis vastab täielikult sellele ehitusplaanile. Selleks kirikuks on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Nüüd sooviksin ma selle väite proovile panna.
Lähme ehitusplaani esimese lehe juurde ja vaatame, milline oli muistsel ajal ilmutatud Kristuse Kiriku organisatsioon.
Esiteks oli Kristuse Kirik rajatud apostlitele ja prohvetitele. Kui Paulus kirjutas Kiriku uutele liikmetele, ütles ta, et nad on „ehitatud .. apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise” (Ef 2:20).
Apostlid mõistsid, kui tähtis on hoida koos Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit. Kui üks apostel, nagu Juudas, suri ja osa vundamendist sellega „ära kadus”, tulid ülejäänud 11 apostlit kokku ja valisid uue apostli, et alus oleks taas terviklik (vt Ap 1:22–25).
See näitab, kui tähtis oli säilitada Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit. Nende apostlite olemasolu oli Kiriku heaoluks nii oluline, et Paulus kuulutas: Me vajame neid, „kuni meie kõik jõuame usu .. ühtsusesse” (Ef 4:13). Ja lisas selgituseks: Et meid ei „pilluta[ks] ja kõiguta[ks] iga õpetusetuul” (Ef 4:14). Apostlitel oli oluline roll õpetuse puhtana hoidmises.
Kujutage ette, et ma seisan rivi lõpus ja räägin enda ees seisjale ühe loo, tema räägib selle edasi enda ees seisjale ja nii edasi ja nii edasi kuni rea alguseni välja. Mis sellest loost saaks? See muutuks. See muutub alati. Selline kord juba on inimloomus. Nii juhtus ka apostlite õpetusega, kui nad erinevates linnades ja külades jutlustasid. Kui õpetust ühelt inimeselt teisele räägiti, hakkas see ajapikku muutuma. Senikaua kui olid apostlid, said nad valeõpetust kirjade või jutluste kaudu parandada. Kui apostlid kadusid, polnud enam kedagi, kes oleks õpetuse õigsust kontrollinud ja parandanud ning õiged õpetused muutusid või kadusid sootuks.
Seepärast nähtub ka ehitusplaanist, et apostlid ja prohvetid moodustavad Kristuse Kiriku aluse. Kas te teate ühtegi muudatust Uues Testamendis, ühtegi ilmutust, mis ütleks, et apostleid pole enam tarvis? Mina ei tea. Kui see on tõsi, siis peab Kristuse õige kirik ka tänapäeval põhinema apostlitel ja prohvetitel.
Et aidata Päästjal ja Tema apostlitel maailmale evangeeliumi kuulutada, valis Päästja ettevalmistuste tegemiseks mehi juurde. Neid kutsutakse seitsmekümneteks. Nende kohta võime lugeda Luuka 10. peatükist. Kas te teate ühtegi tänapäeva kirikut, millel oleksid seitsmekümned?
Uue Testamendi ehitusplaani järgi on veel teisigi ameteid, mis on Kristuse Kiriku organisatsiooni osaks: piiskopid (vt 1Tm 3; Tt 1:7; piiskopid on koguduse ülevaatajad), vanemad (vt Ap 14:23; Tt 1:5), diakonid (vt Fl 1:1; diakonid on abilised), evangelistid (vt Ef 4:11; evangelistid on patriarhid1) ja karjased (vt Ef 4:11; karjased on piiskopid ja vaiajuhatajad, kes valvavad karja2).
Kiriku kuues usuartikkel osutab sellele ehitusplaanile: „Me usume samasse organisatsiooni, mis oli algkirikus, nimelt apostlid, prohvetid, karjased, õpetajad, evangeeliumi kuulutajad ja nii edasi” (6. UA). Teisisõnu usume me, et praeguse Jeesuse Kristuse Kiriku organisatsioon on samane Kristuse algkiriku omaga, kus muudatused toimuvad ainult ilmutuse kaudu. Seepärast on kõik need ametid Kirikus olemas ka tänapäeval.
Kuidas valiti Kristuse apostleid ja teisi ametnikke? Kas Päästja läks tolle aja parimatesse teoloogiaõppeasutustesse ja valis välja õpilased, kelle õpitulemused olid parimad? Seda Ta ei teinud. Ehitusplaan selgitab, et Ta valis Peetruse, kes oli kalamees, ja Matteuse, kes oli maksukoguja, ning hiljem telgiehitaja Pauluse. Valik tehti liikmete hulgast ning teenistus oli vabatahtlik. Tänapäeval on Kirikus Kaheteistkümne Apostli Kvoorum, kes valitakse samuti Kiriku liikmete hulgast. Nende seas võib olla õpetajaid, insenere, juriste ja teisi.
Kas Kristuse apostlid ja muud ametnikud kandideerisid ise teenistusse? Ei, nad ei teinud seda. Ehitusplaan räägib, kuidas Kristus oma ametnikke valis: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid” (Jh 15:16). Kui Kristus oma apostlid ametisse asetas, mida Ta neile kaasa andis? Matteus ja Luukas vastasid sellele: „[Ta] andis neile meelevalla” (Mt 10:1; vt ka Lk 9:1) – preesterluse väe tegutseda Tema nimel ja teha Tema tööd. Seepärast ütleb ehitusplaan, et „inime[se] Poeg .. andis oma sulastele meelevalla” (Mk 13:34). Miks? Et nad võiksid tegutseda Tema nimel, Tema volitusega. Kõikide selles Kirikus Jumala preesterlust hoidvate meeste preesterluse liin ulatub tagasi Jeesuse Kristuseni, kogu väe ja volituse allikani. Ka nendel on õigus Tema volitusele, Tema heakskiidule, nagu ehitusplaan ette näeb.
Millist nime kandis Kristuse organiseeritud kirik? Kui meid ristitakse Kristuse nimel, kui me palvetame Kristuse nimel, kui meid päästetakse Kristuse nimel ja kui Tema on oma Kiriku asutaja ja nurgakivi, siis mis võiks olla Tema Kiriku nimi? Jeesuse Kristuse Kirik! Kui Päästja kõneles inimestele Mormoni Raamatu aegadel, õpetas Ta, miks Kirik peab kandma Tema nime: „Ja kuidas saab see olla minu kirik, muidu kui et seda kutsutakse minu nimega? Sest kui kirikut kutsutakse Moosese nimega, siis on see Moosese kirik; või kui seda kutsutakse mõne inimese nimega, siis on see selle inimese kirik; aga kui seda kutsutakse minu nimega, siis on see minu kirik, kui on nõnda, et see on ehitatud minu evangeeliumile” (3Ne 27:8).
Seepärast noomis Paulus algse Kiriku liikmeid, kuna nad kutsusid end mõnede jüngrite nime järgi, mitte Jeesuse Kristuse nime järgi. Paulus kirjutas:
„Ma räägin sellest, et teie seast igaüks räägib omaviisi; üks: „Mina olen Pauluse poolt!” teine: „Mina olen Apollose poolt!” kolmas: „Mina olen Keefase poolt!” ja neljas: „Mina olen Kristuse poolt!”
Kas Kristus on jaotatud mitmeks? Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?” (1 Kr 1:12–13)
Ehk teisisõnu öeldes ei võta me endi peale ühtegi teist nime peale Jeesuse Kristuse oma.
Ka ehitusplaanist nähtub, et Kristuse Kirik peab kandma Tema nime. Mulle on alati tundunud imetlusväärne, et reformatsioon toimus 300 aastat enne Joseph Smithi aega, kuid kellelegi ei tulnud pähe oma kirikut Jeesuse Kristuse nimega kutsuda. Muidugi on paljud teinud seda pärast Joseph Smithi, kuid mingil imelisel kombel hoidis Issand oma nime kasutamise selleks ajaks, kui Joseph Smith Kristuse Kiriku taastas.
Vaatame nüüd ehitusplaani teist lehte. Millised olid Kristuse Kiriku õpetused? Vaadakem neist mõnda.
Kas Jumal on ainult vaim või on Tal ka lihast ja luust keha? Mida õpetab ehitusplaan?
Pärast Kristuse ülestõusmist ilmus Ta oma jüngritele, kes arvasid ekslikult, et Ta on vaim (vt Lk 24:37). Et seda väärarusaama parandada, ütles Ta: „Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen! Katsuge mind kätega ja nähke, sest vaimul ei ole liha ega luid, nõnda nagu te näete minul olevat” (Lk 24:39).
Et kõrvaldada igasugused kahtlused Tema ülestõusnud keha olemuse kohta, küsis Ta oma jüngritelt: „Kas teil on siin midagi süüa?” (Lk 24:41). Seejärel ütleb pühakiri:
„Ja nad panid tema ette pala küpsetatud kala.
Ja tema võttis ja sõi nende ees” (Lk 24:42–43).
Ja selle ülendatud, ülestõusnud lihast ja luust kehaga tõusis Kristus taevasse (vt Ap 1:9),3 kus Ta istub Jumal Isa paremal käel ja on, nagu kuulutab pühakiri, „tema olemuse kuju” (Hb 1:3). Sedasama tõde õpetas Joseph Smith ühe osana Kristuse Kiriku taastamisest: „Isal on lihast ja luust keha, sama käegakatsutav nagu inimeselgi; Pojal samuti” (ÕL 130:22).
Kas Jumal ja Jeesus on üks ja seesama isik, nagu õpetab enamik kristlikust maailmast, või on nad kaks eraldi isikut? Mida õpetab ehitusplaan?
Viidete rohkus Isale ja Pojale kui eri rollidega eri isikutele Piiblis on hämmastav. Ketsemani aias, kui Päästja mõistis Teda eesootavate kannatuste suurust, ütles Ta: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42) See on suurim alandumine, mida maailm on tunda saanud. Kuid kuidas saab olla alandumist, kui pole kedagi, kellele alluda, kui Tema ja Isa on üks ja seesama isik? Miks palub Päästja Isa ja hüüab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mind maha jätsid?” (Mk 15:34) Kuidas pidi Ta maha jäetud saama, kui polnud ühtegi teist eraldiseisvat isikut, kes oleks seda teinud? Kuidas oleks Stefanos saanud näha Jeesust seismas Jumala paremal käel, kui nad pole kaks isikut (vt Ap 7:55–56)?
Joseph Smith sai teada tõe pühas metsasalus. Ta nägi Jumal Isa ja Tema Poega Jeesust Kristust üheskoos seismas. Ta kuulis, kuidas Isa ütles teise kohta „minu armas Poeg” (JSA 1:17). Sellel imelisel päeval purustas taevas minevikumüüdid Jumala olemusest ja ilmutas ja kinnitas lihtsaid tõdesid, mida õpetati ehitusplaanis: Jumal Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus on eesmärgilt üks tervik, kuid identiteedilt eraldiseisvad isikud.
Mida ütleb ehitusplaan nende kohta, kellel pole maa peal kunagi olnud võimalust kuulda Jeesuse Kristuse evangeeliumi? Kas nad on ära neetud? Kas meile ei ole ilmutatud teadmist nende vaimse seisundi kohta?
See on tohutult tähtis küsimus, mis mõjutab miljardeid elusid. Kindlasti on Jumal selle kohta midagi ütelnud. Vastuse võime leida ehitusplaanist.
Peetrus kirjutas: „Sest selleks on surnuile kuulutatud evangeelium, et kohus nende üle oleks mõistetud nagu inimeste üle lihas ja nad elaksid nagu Jumal vaimus” (1Pt 4:6). See õpetus läks kaotsi Kristuse apostlite surmale järgnenud usust taganemise käigus, kuid taastati prohvet Joseph Smithi kaudu.
Kas on kolm taevast või ainult üks? Aastaid õpetas kristlik maailm, et on ainult üks taevas ja üks põrgu, kuid mida öeldakse selle kohta kõige esimeses ehitusplaanis?
Paulus õpetas: „Isesugune on päikese hiilgus ja isesugune kuu hiilgus ja isesugune tähtede hiilgus” (1Kr 15:41). Paulus kinnitas tõde kolmeosalise taevariigi olemasolust, kui ta kirjutas mehest, „kes tõmmati kolmanda taevani” (2Kr 12:2). Kas võib olla kolmas taevas, kui pole teist ega esimest? See õpetus, mis taastati samuti prohvet Joseph Smithi kaudu, on kooskõlas esialgse ehitusplaaniga.
Kas abielu kestab igavesti või lõppeb surmaga? Mida ütleb selle kohta ehitusplaan?
Apostlitele antud väe kaudu on kõik, mis seotakse maa peal, seotud ka taevas (vt Mt 18:18). Paulus kuulutas: „Ometi ei ole Issanda ees mees ilma naiseta midagi ega naine ilma meheta midagi” (1Kr 11:11), mis tähendab, et ideaalis on mees ja naine Jumala ees igaveseks kokku seotud. Peetrus kinnitas seda tõde. Meestele ja naistele ütles ta, et nad peaksid olema „elu armuanni kaaspärija[d]” (1Pt 3:7), käima koos, mitte eraldi ja üksi igavese elu pärijate rajal. Seda õpetust õpetab Uus Testament ja seda õpetatakse Kristuse Kirikus ka tänapäeval.
Ehitusplaani kolmanda lehe pealkiri võiks olla „Talitused Kristuse Kirikus”. See osa ehitusplaanist on väga detailne. Näiteks selline küsimus: kas me peaksime imikuid ja lapsi õnnistama või ristima? Mida ütleb selle kohta ehitusplaan?
Päästja näitas meile selgelt, kuidas toimida. Rääkides väikestest lastest, ütleb pühakiri: „Ja ta kaisutas neid ja pani oma käed nende peale ning õnnistas neid” (Mk 10:16). Matteus kinnitas, et väikeste lastega koos olles pani Päästja „oma käed nende peale” (Mt 19:15). Ehitusplaan õpetab, et imikuid ja väikeseid lapsi õnnistatakse, mitte ei ristita. Terves Uues Testamendis pole ühtegi ülestähendust imikute ristimisest. Miks? Sest see ei ole Kristuse Kiriku talitus. Inimesed, kes otsivad tänapäeval Kristuse Kirikut, peaksid otsima kirikut, kus imikuid õnnistatakse, mitte ei ristita.
Kas ristimine on oluline päästmiseks? Mida õpetab ehitusplaan?
Pärast seda, kui Kristus enda ristimisega eeskuju oli näidanud, kuulutas Ta selgesõnaliselt: „Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” (Jh 3:5) Samuti õpetas Peetrus: „Parandage meelt ja igaüks teist lasku ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni” (Ap 2:38). Seda õpetust õpetab ehitusplaan ja seda õpetatakse Kristuse Kirikus ka tänapäeval.
Kas ristimist tuleb sooritada piserdamise, vee peale valamise või vette kastmise teel? Ehitusplaan toob vähemalt neli tõendust, et ristimist viiakse läbi vee alla kastmise teel.
Esiteks, Päästja, meie suur eeskuju, tuli „kohe veest välja” (Mt 3:16), mis annab tunnistust, et enne seda oli Ta vette sisse läinud.
Teiseks, Ristija Johannes „oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett” (Jh 3:23). Miks pidi ta minema kohta, kus oli palju vett, kui ristimist oleks läbi viidud vee piserdamise või pähe valamise teel?
Kolmandaks räägib Paulus, et ristimine sümboliseerib Jeesuse Kristuse surma, matmist ja ülestõusmist (vt Rm 6:3–5). Kui uus uskupöördunu seisab ristimisvees, esindab ta vana inimest, kes on suremas. Kui ta vee alla kastetakse, siis „maetakse” tema patud ja antakse andeks vee sümboolse puhastava väe kaudu. Veest väljudes seisab ta Jeesuses Kristuses kui uus või ülestõusnud inimene. Kogu ristimist ümbritsev sümboolika on kooskõlas ristimisega vee alla kastmise teel, kuid läheb kaduma − täielikult kaduma − vee piserdamisel või pähe valamisel.
Ja neljandaks, sõna „ristimine” kreeka keeles tähendab ka vette kastmist või sukeldumist.
Nimekas ajaloolane Will Durant mõistis, mida ehitusplaan väljendas, ja kirjutas: „Üheksandaks sajandiks oli varakristlik ristimismeetod, vee alla kastmine, tasapisi asendunud .. vee piserdamisega, mis oli põhjamaises kliimas tervisele vähem ohtlik.”4
Pole midagi imestamisväärset selles, et Joseph Smith sai ilmutuse, kuidas ristimist läbi viia, ning see on täielikus vastavuses Kristuse ehitusplaaniga (vt ÕL 20:73–74).
Kas Kristuse algkirikus tehti ristimisi surnute eest? Tehti küll.
Kiriku liikmed Korintoses osalesid talituses, mida tunti kui surnute eest ristimist. Kuid nad kahtlesid ülestõusmises. Tundes ära ebakõla nende tegude ja uskumuste vahel, kasutas Paulus nende surnute eest sooritatavat ristimise talitust, et tõestada ülestõusmise õpetuse õigsust: „Mida teeksid muidu need, keda surnute eest ristitakse? Kui surnuid üldse üles ei äratata, milleks nad lasevad end ristida surnute eest?” (1Kr 15:29)
Kui mõista ja tunnistada, et ristimine on päästmiseks vajalik (ja seda see on), siis on loogiline, et ristimist tuleb teha ka surnute eest. Sellest pole pääsu. Kuidas muidu vastata sellele küsimusele: „Mis saab nendest, kes surid ilma ristimiseta?” Need, kes selle küsimusega silmitsi seisavad, saavad valida nelja võimaliku vastuse vahel.
Esiteks, mehed ja naised, kes pole ristitud, on ära neetud ja lähevad põrgusse. Kuid selline vastus on vastuolus pühakirjatõdedega, et „Jumal ei tee vahet isikute vahel” (Ap 10:34) ja et Jumal soovib, „et kõik inimesed pääseksid” (1 Tm 2:4).
Teiseks, võib-olla ei mõelnud Jumal öeldut tõsiselt, võib-olla pole ristimine üldse vajalik, et päästetud saada. Kuid see ei ole tõenäoline, sest Jumal mõtleb kõike, mida ütleb, tõsiselt: „Mida mina, Issand, olen rääkinud, seda ma olen rääkinud, ja ma ei otsi õigustusi” (ÕL 1:38; vt ka Mo 2:24).
Kolmandaks usuvad mõned, et veega ristimist võib asendada selline uus nähtus nagu soovi kaudu ristimine. Teisisõnu, kui keegi soovib Jeesust järgida, aga jäi surelikkuses ristimata, siis piisab üksnes soovist ja ongi ristitud. Seda ideed aga pühakirjad ei toeta. Pühakiri ei ütle, „kui keegi ei sünni soovist”, vaid „kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” (Jh 3:5).
Neljas võimalus on, et Jumal mõtles tõepoolest seda, mida ütles, kui käskis kõigil ristitud saada, ja on sellepärast teinud oma armus võimalikuks, et kõik võivad ristitud saada, isegi kui neil surelikus elus selleks võimalust ei olnud. See on surnute eest ristimine. See variant on kooskõlas ehitusplaaniga.
Mida ütleb ehitusplaan Püha Vaimu anni kohta, mis antakse pärast ristimist? Jutt pole ajutisest Püha Vaimu mõjutusest, vaid Püha Vaimu püsivast kaaslusest. Kas see tuleb automaatselt pärast ristimist? Kas see tuleb kui tuuleiil või tuleb see jumaliku talituse kaudu? Kas tuleb järgida mingit jumalikku protseduuri, et seda andi saada? Vastuse leiame ehitusplaanist.
Pärast seda, kui Filippus Samaarias uusi usulepöördunuid oli ristinud, saabusid sinna Peetrus ja Johannes. Pühakirjad kirjeldavad, kuidas seda talitust läbi tuleb viia: „Siis panid [Peetrus ja Johannes] oma käed nende peale, ja nad said Püha Vaimu” (Ap 8:17).
Sedasama protseduuri järgiti ka pärast seda, kui Paulus uusi usulepöördunuid Efesoses ristis:
„Seda kuuldes lasksid nad endid ristida Issanda Jeesuse nimesse.
Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli Püha Vaim nende peale” (Ap 19:5–6).
Ning jälle on ehitusplaan täiuslikus kooskõlas Kristuse taastatud Kirikuga.
Ehitusplaani järgmise lehe pealkiri võiks olla „Kristuse Kiriku viljad”. Tõe järeleproovimiseks pakkus Päästja järgmist viisi: „Nende viljast te tunnete nad ära” (Mt 7:20). Millised olid Kristuse Kiriku viljad ehitusplaani järgi?
Esiteks püüdsid tolleaegsed pühad olla terved. Paulus õpetas, et meie füüsilised kehad on templid, milles elab meie vaim, ning need tuleb hoida puhtana: „Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja et Jumala Vaim elab teie sees?” (1Kr 3:16; vt ka 1 Kr 6:19) Selle tõttu järgisid Kristuse Kiriku liikmed teatud terviseseadusi, sealhulgas veini joomist puudutavad reeglid, mille leiame kirjadest Efeslastele 5. ja 1. Timoteosele 3. peatükist. Joseph Smith sai Kristuse taastatud Kiriku liikmetele Issandalt ilmutusena terviseseaduse, mida tuntakse Tarkuse Sõnana. See on kooskõlas jumaliku seadusega kohelda oma keha kui templit. Terviseseaduse järgimise tulemuseks on, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed on mitmete uurimuste järgi ühed tervemad inimesed maailmas. See on üks Kristuse terviseseaduse esimesi vilju.
Järgmine vili – imed ja Vaimu annid. Neid on Uue Testamendi lehekülgedel kirjeldatud palju. Need olid tunnistuseks, et Kristuse Kirikus oli Jumala vägi (vt Hb 2:4). Paraku kadusid usust taganemise tagajärjel ka imed. Seda tunnistavad ajaloouurijad ja kinnitavad reformaatorid. Tuntud ajaloolane Paul Johnson on öelnud: „On tunnistatud, et juba vähemalt keisririigi aegadest [Konstantinuse aegadest] oli imede aeg möödas. Kristlikud juhid ei levitanud evangeeliumi enam samal viisil, nagu apostlid seda üleloomuliku väe abil tegid.”5
Miks saabus aeg, mil kadusid imed ja Vaimu annid? Sest puu, mis kandis vilja, nimelt Kristuse Kirik, ei olnud enam maa peal ja inimeste usk hakkas vähenema. John Wesley märkis, et tema ajal polnud kirikus enam vaimu vilju: „Paistab, et neid erilisi Püha Vaimu ande pole kirikus esinenud juba üle kahe või kolme sajandi.”6
Ma võin kinnitada nagu paljud teist, et imed ja Vaimu annid on Kristuse taastatud Kirikus olemas ka tänapäeval just nagu Tema algkirikus.
On ka kolmas vili. Kristuse Kiriku ehitusplaanis on hulganisti lugusid inglitest ja nägemustest. Mõned tänapäeva inimesed suhtuvad skeptiliselt kirikusse, kus usutakse inglitesse ja nägemustesse. Need inimesed on ära unustanud, et inglid ja nägemused olid kesksel kohal ka Kristuse algkirikus: ingel kuulutas Maarjale Kristuse sündi, inglid külastasid Peetrust, Jaakobust ja Johannest Kirgastumise mäel; ingel vabastas Peetruse ja Johannese vanglast; ingel kõneles Korneeliusele; ingel hoiatas Paulust eelolevast laevahukust; ingel külastas Ilmutaja Johannest; Stefanosele anti nägemus Isast ja Pojast, Johannesele viimsetest päevadest. Küsima ei peaks mitte, kuidas saab Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik olla õige Kirik, kui seda külastavad inglid ja seal esineb nägemusi, vaid kuidas võib mõni tänapäeva kirik väita, et on õige Kiristuse Kirik, kui seal ei esine inglite külastusi ega ole seal ka nägemusi? Kõik see oli olemas juba Kristuse algkirikus, nagu Ta seda oma ehitusplaanis on ilmutanud.
On veel palju teisigi vilju, mis on kooskõlas Kristuse algkirikuga.
See oli misjonäride kirik. Apostlitele anti käsk: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad” (Mt 28:19). Täna on meil üle 80 000 misjonäri, kes seda käsku täidavad ja selles tegevuses vilju kannavad.
See oli kõlbeline kirik. Ehitusplaan õpetab, et algusaegade Kristuse Kiriku pühasid kästi riietuda kombekalt ja hoiduda abielueelsetest suhetest. Kui palju on maailmas kirikuid, kus üksnes ei õpetata neid kõlblusnorme, vaid ka elatakse nende järgi?
Kristuse algkirik oli perekeskne kirik. Abielumehi kästi armastada oma naisi ja olla neile truu (vt Ef 5:23–25), lastel kästi olla kuulekad oma vanematele (vt Ef 6:1), piiskoppidel kästi oma kodu hästi valitseda (vt 1 Tm 3:4–5). Tänapäeval tunnustatakse meie Kirikut nagu ka Kristuse algkirikut kui perekeskset kirikut. Kristuse Kiriku viljad on Piiblis hoolikalt kirjas ja vastavad kõiges tänapäeval taastatud Kristuse Kirikule.
Kristus rajas maa peale oma Kiriku, kuid ehitusplaani viimane lehekülg kõneleb, et sellel oli ühendus ka taevaga. Selle lehekülje pealkirjaks võiks olla „Jumalik ilmutus”. Ilma selle ühenduseta ei ole Kirik midagi enamat kui inimeste organisatsioon, mida juhitakse mõistuse kaudu. Prohvet Aamos kuulutas: „Tõesti, Issand Jumal ei tee midagi, ilmutamata oma nõu oma sulaseile prohveteile” (Am 3:7). Paulus kinnitas, et ilmutus oli Kiriku oluline ning püsikindel osa. Ta kuulutas: „Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde” (2Kr 12:1; vt ka Ap 1:2).
Vastavalt sellele fundamentaalsele õpetusele on Kristuse Kirik ka tänapäeval taevaga ühenduses. Kiriku seisukoht selles küsimuses on kirjas üheksandas usuartiklis, mis kõlab nõnda: „Me usume kõike, mida Jumal on ilmutanud, kõike, mida Ta ilmutab praegu, ja me usume, et Ta ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala kuningriiki puutuvaid asju.”
Kui keegi sooviks võrrelda Kristuse algkiriku ehitusplaani ja kõiki tänapäeva kirikuid maailmas, leiaks ta, et see langeb igas aspektis, igas organisatsioonis, õpetuses, talituses, esiletoodud viljas ja ilmutuses ühte vaid ühe kirikuga – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga.
Kui ta pärast ehitusplaani uurimist selle Kiriku ikkagi hülgab, ei leia ta endale ühtegi teist sobivamat kirikut, sest teab liiga palju. Ta on siis nagu Peetrus, kellelt Päästja küsis: „Kas ka teie tahate ära minna?” (Jh 6:67) Peetrus andis vastuse, mis peaks olema uurendatud igasse südamesse ja talletatud igas kodus: „Kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad” (Jh 6:68)
Kui keegi Kirikust lahkub, siis kuhu tal minna, et õppida taastatud tõde Jumalast, mis ilmutati pühas metsasalus; evangeeliumi kuulutamisest surnutele; kolmest auhiilgusest ja igavesest perest? Kuhu tal minna, et saada talitused, mis ta päästaksid ja ülendaksid? Kuhu tal minna, et lasta oma naine ja lapsed igaveseks endaga kokku pitseerida? Kuhu tal minna, et saada preesterluse õnnistus, leida lohutust või tervenemist pereliikmele? Kuhu tal minna, et leida Jumala prohvet? Ta otsib asjatult neid õpetusi ja talitusi, neid vägesid ning prohveteid, sest neid leiab ainult Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust.
Ei saa kanda Joseph Smithi kaudu taastatud õpetusi ja saada talitusi, ilma et võetaks omaks Joseph Smith ja ajalugu, millele need õpetused ja talitused tuginevad. Need on lahutamatud. Need käivad käsikäes. Pole võimalik, et vili on hea, aga puu on halb. Kaua aega tagasi õpetas Päästja seda tõde: „Hea puu ei saa kanda halba vilja ega rikutud puu kanda head vilja” (Mt 7:18). Seega, kui viljad, mille üle me täna õhtul oleme arutlenud, on head, siis peab ka puu, mis neid vilju kandis – Joseph Smith ja nende ilmutatud tõdede aluseks olev ajalugu –, olema hea. Ei saa ühte ilma teiseta.
Mõne aasta eest rääkis B. H. Roberts üldkonverentsi kõnes Joseph Smithi saavutustest ja seejärel pöördudes Josephi kriitikute poole, ütles: „Tehke sama! Tehke sama või vaikige, käsi suul, iga kord, kui tema nime nimetatakse.”7
Ajaloolised ja sotsiaalsed mured, mis mõnedel olla võivad, väidetavad teaduslikud vasturääkivused, on kõrvalised asjad. Olulised on õpetused, talitused, preesterluse vägi ja muud meie Kiriku viljad. Paljudest neist oleme täna õhtul rääkinud. Mõned võivad aga öelda: „Ma usun seda kõike, aga kuidas vastata kritiseerijate kiusakatele küsimustele?”
Iga kaitsja teab, et hetk, mil süüdistaja käib välja oma võtmetunnistaja, näitab süüalust protsessis kõige halvemast küljest. Keegi, kes on sel hetkel kiire kohut mõistma, võib otsustada, et süüalune on süüdi. Kuid siis juhtub kohtusaalis midagi huvitavat. Kaitsja võtab sama tunnistaja ristküsitluse alla. Võib juhtuda, et tunnistaja raudkindlad väited muutuvad kaheldavateks. Varemalt nii kindla tunnistaja ütlustes ilmnevad vastuolud, tema mälestustes juhtunu kohta on ehk isegi silmatorkavaid auke. Tunnistaja esmapilgul vääramatu lugu mõraneb ja laguneb iga uue küsimusega koost. Tunnistaja suutis vastata süüdistaja lihtsatele küsimustele, kuid kui vastaspool oma küsimustega lagedale tuli, ei suutnud ta pingele vastu panna. Ristküsitluse lõpuks on tunnistaja end täielikult diskrediteerinud. Pealtvaataja, kes oli varem valmis süüaluse võlla saatma, näeb nüüd kõike uues valguses ning leiab, et süüalusel pole vähimatki süüd.
Täpselt samamoodi pommitavad kritiseerijad Kirikut ühekülgsete küsimustega, mille eesmärk on näidata Kirikut kõige halvemas valguses. Kuid küsimusi võib esitada mõlemalt poolt.8Süüdistaja võtmetunnistajad ei ole vabastatud ristküsitlusest ja seda ei ole ka Kiriku karmimad kriitikud. Ma pole leidnud ühtegi vastast, kes oleks suutnud rahuldavalt vastata järgmistele küsimustele:
Esiteks, kuidas oskas Joseph Smith taastada Piibli õpetused ja talitused – surelikkusele eelnenud elu, Jumala tõelise loomuse, evangeeliumi kuulutamise surnutele, surnute ristimise ja palju muud, mida me täna arutasime−, kui neid õpetusi ja talitusi ei õpetatud teistes tolleaegsetes kirikutes? Kuidas sai Joseph Smith olla ainuke, kes need üles leidis ja taastas? Isegi kui pidada Joseph Smithi usuküsimustes geeniuseks, siis miks ei leidunud selliseid geeniusi Päästja teenimisele järgnenud 1800 aasta jooksul, kes samuti oleksid vääramatult ehitusplaani järginud?
Teiseks, kui see ei ole Kristuse Kirik, siis kuidas on võimalik, et ta kannab samu vilju, mis Kristuse algkirik – imesid, Vaimu ande, kaasaegseid ilmutusi apostlitelt ja prohvetitelt, ingleid ja nägemusi, terveid ja kõlbelisi, misjonitööle ja perele pühendunud inimesi? Kas Päästja mitte ei õpetanud, kuidas tõde ära tunda? − „Nende viljast te tunnete nad ära”(Mt 7:20).
Kindlasti võiks ristküsitluse käigus esitada veel palju teisi küsimusi. On aga küsimusi, mis trumpavad üle kõik teised, küsimusi, mis puudutavad probleemi tuuma. Mõned küsimused on lihtsalt tõe väljaselgitamisel olulisemad kui teised. Kui te olete jõudnud teadmisele, et Joseph Smith taastas Piibli õpetused ja talitused, millest ma rääkisin; kui te olete jõudnud teadmisele, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku viljad on samad, mis Kristuse algkirikus; kui te olete jõudnud teadmisele, et Mormoni Raamat tuleb Jumalalt, siis te teate, et Joseph Smith on prohvet. Ja kui Joseph Smith on prohvet, siis on see ainus õige elav Kirik kogu maa peal. Siis pole kõikidel teistel küsimustel enam tähtsust. See on nagu ülemkohtu otsus. Enam ei ole tõe väljaselgitamiseks mingit tähtsust alamkohtute otsustel, mis väidavad vastupidist. Sama lugu on kriitikute küsimustega, olgu need kui tahes uurivad, kahtlusi tekitavad või meelt lahutavad, ei ole neil tõe väljaselgitamisel enam mingit tähtsust. Miks? Sest te olete juba vastanud võtmeküsimustele − murrangulistele küsimustele −, mis on tõe tundmise alussambad.
Ma suudan taluda inimlikke eksimusi, isegi kui neid teevad Jumala prohvetid. Selles pole surelike olevuste puhul midagi loomuvastast. Ma suudan elada mingite väidetavalt teaduslike leidudega, mis on vastuolus Mormoni Raamatuga. Küll aeg annab arutust. Ma suudan elada mingite näiliselt ajalooliste anomaaliatega, sest need pole tõe maastikul olulised. Kuid ma ei suuda elada ilma Joseph Smithi taastatud tõdede ja talitusteta. Ma ei suuda elada ilma Jumala preesterluseta, mis õnnistab mu peret, ja ma ei suuda elada ilma teadmiseta, et mu naine ja lapsed on minuga igaveseks kokku pitseeritud. Meie ees on valik – ühel pool mõned vastamata küsimused ja teisel pool hulk õpetlikke tõsiasju ja Jumala vägi. Minu jaoks – ma loodan, et ka teie jaoks – on valik lihtne ja mõistuspärane.
Ma tunnistan, et Kirik, mida te ühel päeval juhite, kannab Kristuse nime, sest see on Tema poolt heaks kiidetud organisatsioon, Tema õpetused, Tema talitused, Tema vägi, Tema viljad ja Tema jätkuv ilmutus – kõik, mis on välja toodud Tema jumalikus ehitusplaanis. Olgu meil vaimset nägemist, et näha ehitusplaani ja tänapäeva Kristuse Kiriku samasust, sest see on üks Jumala tunnistusi meile. Ma tunnistan ja palun seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
© 2014 Kõik õigused kuuluvad Intellectual Reserve Inc’ile. Ingliskeelse originaali heakskiit: 9/13. Tõlke heakskiit: 9/13. Originaali pealkiri: What Is the Blueprint of Christ’s Church? Estonian. PD50051805 124