Iga-aastased ülekanded
Me ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla


2:3

Me ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla

SI iga-aastane koolitusülekanne, 2020

Teisipäev, 9. juuni 2020. a.

On imeline koos olla. Me loodame, et teie peredel on kõik hästi. Oleme selle aasta jooksul tähistanud esimese nägemuse 200. aastapäeva. Olen tänulik Joseph Smithi ja tema usu eeskuju eest ning, et tal oli soov teada tõde ning olen tänulik, et meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus armastavad meid piisavalt, et vastata Joseph Smithi alandlikule palvele. Me oleme kõik tundnud nende sõnade väge, kui kuulsime laulusõnu „Au olgu mehel, kes võitud Jehoovast”1. Mina lisaksin veel, et au olgu Jehooval, et Ta mehega kõneles. Olen tänulik selle eest, mida Joseph pühas metsasalus koges.

Pärast oma nägemust naasis Joseph koju, kus ta nägi oma ema ja ütles: „Kõik on hästi ‥ Ma olen enda jaoks teada saanud.”2 See muster, mida järgis Joseph, et tõde leida, on sama muster, mida meie õpilased peavad järgima. Ja just nagu Josephi kogemused aitasid tal enda jaoks teada saada, loodame, et kõik meie õpilased saavad teada enda joaks, et Taevane Isa neid tunneb ja armastab, et Jeesus on Kristus ning et Ta seisab selle Kiriku eesotsas nendel viimsetel aegadel.

Seminaride ja instituutide algusest peale on palju räägitud õpetamisest ja õppimisest. Alates „Kaardistatud rajast” kuni õpetamise ja õppimise põhitõdedeni välja on saadud inspireeritud juhatus aidanud meil Püha Vaimu väel efektiivselt õpetada taastatud evangeeliumi, nagu see on kirjas pühakirjades ja prohvetite õpetustes. Me ei peaks kunagi eemalduma nendest põhimõtetest. Kuid me ei peaks samuti kartma õppida uusi asju või suurendada meie arusaamist, kuidas aidata meie õpilastel kõige paremini enda jaoks teada saada.

Olen tänulik meie edusammude eest. Mõneti tunnen, et oleme koos mäest üles roninud. Me ei oleks jõudnud nii kaugele ilma mineviku kogemuste ja ilmutusteta, kuid me ei tohiks kunagi muutuda rahulolevaks ja lõpetada ülespoole pürgimist. Mulle meenub fraas, mida vanem Jeffrey R. Holland mainis viimasel üldkonverentsil: „Me ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla” (Judith Mahlangu. Mitme vaia konverents Lõuna-Aafrikas, Johannesburgi lähedal, 10. nov 2019. Sydney Walkeri artikkel. Elder Holland Visits Southeast Africa during ‘Remarkable Time of Growth. – Church News, 27. Nov 2019, thechurchnews.com).3 Me oleme juba poolde mäkke roninud ja Issand on valmis meile veel rohkem andma.

Seepärast on vanem Kim B. Clark kutsunud meid kaaluma mitte ainult seda, kuidas me õpetame, vaid kuidas võiksime keskenduda rohkem õppijale ja õppimise protsessile ning tulemustele. Ta palus meil küsida endilt: „Milliseid kogemusi minu õpilased vajavad, et suureneks nende vägi ja võime süviti õppida?” Sidudes meie märkimisväärse ajaloo viimasel ajal antud suunistega, võime küsida: „Mida võiksime teha, et olla veelgi Kristuse-kesksemad ja õppijale keskendunud?”

Vanem David A. Bednar andis meile imelise eeskuju, mida tähendab keskenduda õppijale, hiljutisel ülekandel „Õhtu üldjuhiga”. Oli selge, et tema eesmärk polnud mitte meile midagi rääkida, vaid aidata meil midagi õppida. Ta esitas küsimusi, tegi tähelepanekuid ja kuulas, et olla kindel, et me mõistame. Ta õpetas meile, kuidas tema õpetamisele läheneb, öeldes: „Selle asemel et mõelda „Mida ma neile ütlen?”, koondage tähelepanu sellele, „Mida ma neilt küsin”. Ja mitte ainult, „mida ma neilt küsin, vaid mida ma neid tegema kutsun?””.4

Tuntud professor ja rabi Jacob Neusener ütles kord: „Head õpetajad ei õpeta. Nad aitavad õpilastel õppida.” Efektiivse õpetamise ja õppimise vahel on kindlasti sümbioos. Kuid arvan, et doktor Neuseneri ütlus vihjab sellele, et me peaksime avardama seda, mida arvame efektiivsest õpetamisest, ja keskenduma rohkem mitte jutustamisele, vaid aitama õpilastel saada kogemusi, mis innustavad õppimist. Meie jaoks tähendab see, et aitame õpilastel kogeda, kuidas Püha Vaim tunnistab tõest ja Jumala armastusest nende vastu. See tähendab, et loome õhkkonna, kus õpilased tunnevad end turvaliselt, et küsida küsimusi, avastada tõde, seostada õpetusi, kuulda oma kaaslaste tunnistusi ja hinnata ning sõnastada nende omi mõtteid, tundeid ja muljeid õpitavatest tõdedest. See tähendab, et loome õhkkonna, kus õpilased tunnevad end turvaliselt, et küsida küsimusi, avastada tõde, seostada õpetusi, kuulda oma kaaslaste tunnistusi ja hinnata ning sõnastada nende omi mõtteid, tundeid ja muljeid õpitavatest tõdedest. See on, kuidas nad enda jaoks teada saavad.

Et täielikumalt mõista, milliseid kogemusi meie õpilased vajavad meiega koos olles, leidsime, et parim, mida saame teha, on seda nendelt küsida. Uurimismeeskond rääkis tuhandete noortega neljal mandril. Nad kohtusid nendega, kes klassides osalesid, kui ka paljudega, kes hetkel tundides ei käi. Seda üüratut andmehulka läbi töötades rühmitasime vastused kolme kategooriasse.

Esimese kategooria nimetasime „Pöördumine”. Noored ja noored täiskasvanud rääkisid meile, et nad soovisid ja vajasid kogemusi, mis aitasid neil tunda Jumala armastust ja tugevdasid nende suhet Temaga. Nad soovisid süvendada oma usku ja tunnistust Jeesusesse Kristusesse ja Tema taastatud evangeeliumisse. Muidugi on just see, mida meie nende heaks soovime.

Hea uudis on, et see uuring näitab, et meie klassid aitavad sellele kaasa. Inimesed, kes järjepidevalt kohal käivad ja õppimisvõimalustes osalevad, tugevdavad märkimisväärselt oma tunnistust ja suurendavad oma usku Jeesusesse Kristusesse. See on üks paljudest põhjustest, miks soovime kutsuda rohkem noori osalema. Nende usk ja tunnistus kasvavad, kui nad koos teiega õpivad.

Suur tänu kõige eest, mida te teete, et aidata nende pöördumist süvendada. Oleme teinud palju edusamme, kui oleme süüvinud õpetamise põhimõtetesse, mis aitavad meie õpilastel süviti õppida. Ja ma usun, et on veel enamat, mida Issand on nõus meile õpetama, kui me Tema juhatust otsime. Kui te mõtisklete nende võimaluste üle, siis kaaluge palvemeelselt kogemusi, mida teie õpilased vajavad, et suurendada oma väge ja võimet mõista Taevase Isa plaani ning Jeesuse Kristuse õpetusi ja lepitust. Kaaluge, kuidas võiksite aidata neil otsida ja ära tunda Püha Vaimu mõju ning selle ajel tegutseda ja siis tegutseda usus, meelt parandada ning teha ja pidada pühasid lepinguid. Me loodame, et nende kogemused aitavad neil Jeesust Kristust tunda ja armastada ning püüda saada Tema sarnaseks.

Teine kategooria, mille uurimuses osalejaid kuulates leidsime, on „Seotus isikliku vaimse kasvuga”. Õpilased, keda küsitlesime, väljendasid arvamust, et klassid tunduvad olevat nendega seotud, kui õpetajad mõistavad ja hindavad õpilaste erinevaid olukordi ning taustu ja kohandavad õpikogemust, et see vastaks inimeste isiklikele vajadustele. Nad väljendasid vajadust koha järele, kus nad võiksid küsida siiraid küsimusi õpetuse, Kiriku ajaloo ja neile huvi pakkuvate sotsiaalsete probleemide kohta. Nad ei soovi nende teemade üle vaielda. Neil on siiraid küsimusi ja nad vajavad turvalist, usuga täidetud, avatud keskkonda, et neid arutada. Neil on vaja, et õpetajad vastaksid nende küsimustele mitte ainult usus, vaid ka avameelselt ja kaastundlikult. Nad soovivad samuti õppida, kuidas õppida ja saada rohkem vaimselt endega toimetulevaks. Nad soovivad arendada oskusi, mis aitavad neil mõisteid analüüsida ja neid igavikulises kontekstis vaadelda. Nad soovivad abi, et tunda end enesekindlamalt oma võimetes evangeeliumi põhimõtteid ja Kiriku eeskirju teistele selgitada. Ja nad soovivad arendada võimeid, et kasutada evangeeliumi põhimõtteid igapäevastest katsumustest ülesaamiseks.

See, mida õpilased enda sõnul soovivad ja vajavad, joondub suunaga, mille saime eelmisel aastal vanem Jeffrey R. Hollandilt. Ta tuletas meile meelde: „Õpilane pole anum, mida täita. Õpilane on leek, mis tuleb süüdata”.5

Meie roll õpetajana on aidata õpilastel arendada soovi õppida, saada isiklikku ilmutust ja avastada ning mõista tõdesid, mida nad ise omandavad ning nende tõdede järgi elada. See ei seisne lihtsalt meie enda uurimise ja kogemuse käigus saadud teadmiste jagamises. Ja me peame meeles pidama, et see, mis tundub meie jaoks oluline, et pruugi olla tähendusrikas meie õpilastele, kes on teises elustaadiumis. Seega peame neid tõeliselt kuulama, olema tähelepanelikud ja palvetama eristamise anni saamiseks.

Kahjuks tunnevad paljud noored ja noored täiskasvanud, eriti need, kes tundides ei osale, et meie klassid ei oma piisavalt asjakohased. Nad leiavad, et meid huvitab rohkem ettevalmistatud materjali läbivõtmine kui nende tegelike vajadustega arvestamine. Nad ütlesid, et meie õppetunnid keskenduvad liiga sageli ideaalile ega tunnusta piisavalt nende elu tegelikkust ega puuduta nende küsimusi.

Kujutage näiteks instituudiõpetajat arutamas selestilise abielu õpetust, tundes, et see teema on noorte vallaliste täiskasvanute jaoks väga oluline. Õpilased nende klassis usuvad juba, et templiabielu on oluline, kuid ei mõista hästi, kuidas see õpetus nende ellu rakendub. Mõned kardavad, kuna tulevad lagunenud peredest ega ole kindlad, kas suudavad luua toimiva abielu. Teised klassi õpilased võivad kahelda, kas nende finantsolukord lubab neil abielluda ja lapsi saada. Teised võivad muretseda, kas neile üldse see võimalus osaks saab. Mõned maadlevad samasooveetlusega ega tea, milline on nende koht Kirikus. Õppetund läheb küll plaanipäraselt, kuid ei võimalda õpilastel tähendusrikkalt osaleda. Õpetaja tunneb, et tänu antud teemale on ta õpilastega olulisel viisil ühenduse leidnud. Kuid tõde on, et kuigi õpetust õpetati, tehti seda viisil, mis ei arvestanud õpilaste ebakindluste või vajadustega ega leidnud seoseid nende elu tegelikkusega. Nii lasti mööda võimalus aidata neil näha õpetuse tähtsust nende ainulaadses olukorras.

Õpetaja, kes mõtleb oma õpilaste vaimsele arengule, on nõus kohtuma nendega nende tasemel. Ta annab neile lootust ja aitab neil näha, kuidas evangeeliumi järgi elamine võib neid õnnistada ja aitab neil edeneda nende ülimate eesmärkide poole. Ta aitab neil arendada kindlameelsust, et pühakirjad ja viimse aja prohvetite õpetused tõepoolest vastavad küsimustele nende hinges.

Et aidata meie õpilastel mõista evangeeliumi tähtsust ja asjakohasust nende elus, kaaluge palvemeelselt, kuidas julgustada oma õpilasi küsima siiraid küsimusi ja jagama kaemusi ja vaatenurki. Neil peab olema usaldus, et te neid tunnete ja mõistate ning olete valmis kohanduma vastavalt nende vajadustele. Aidake neil saada kogemusi, mis inspireerivad neid iga päev pühakirju uurima ja pöörduma vastuste leidmiseks pühakirjade ja tänapäeva prohvetite õpetuste poole. Aidake neil õppida oskusi ja mustreid, et omandada vaimseid teadmisi, et nad võiksid end ajaoks teada saada.

Kolmas kategooria, mis tuli ilmsiks meie õpilaste ja eriti mitteosalevate õpilaste kuulamisest, viitab sellele, et nad tahavad ja vajavad, et aitaksime luua ühtekuuluvustunde. Kuuluvustunne luuakse suhete kaudu ja leides ühenduse meie Taevase Isaga, õpetajaga ning teiste õpilastega klassis. Kuuluvustunne tuleb, kui valitseb keskkond, kus kõik tunnevad end teretulnu, toetatu, vajaliku ja väärtuslikuna. Kuuluvustunne suureneb, kui õpilased tunnevad, et nad on osalised tähendusrikkas aates.

Ma soovin teid taas tänada. Ma olen väga tänulik teie reaktsiooni eest „Näe ühteainsat” koolitusele ja teie isiklike püüete eest aidata igal õpilasel tunda, et neid armastatakse ja austatakse. Me peame neid püüdlusi jätkama, sest suur osa nendest, kes praegu tundides ei käi, ei tunne ikka veel, et nad sinna kuuluvad. Paljud neist rääkisid, et seminari ja instituudi klassid on mõeldud nende sõnul vaid täiuslikele viimse aja pühadele, kellel pole kunagi olnud mingeid probleeme ega küsimusi. See väärarusaam paneb neid uskuma, et nad ei kuulu meie klassi. Mõned tunnevad isegi, et kui nad küsivad siira küsimuse või jagavad südamest tulnud arvamust, siis neid mõistetakse hukka või arvatakse, et nad pole ustavad. Nad ütlesid samuti, et nad läheksid tundi tõenäolisemalt siis, kui see oleks koht, kus kõik on teretulnud, vaatamata nende sisemisele usule või välimusele.

Hiljuti nägi vend Linford noort naist seismas ühe meie seminarihoone ees. Vend tutvustas end ja küsis, kas noor naine soovib end klassi kirja panna. Ta vastas, et on Kiriku liige ja on instituudist teadlik, kuid ei osale. Ta lisas: „Kui te mind ja minu minevikku teaksite, siis teaksite, et ma ei kuulu siia. Ma ei sobiks teie hulka.” Õnneks võttis see noor naine vastu vend Linfordi kutse tulla klassi, kus teda soojalt tervitati. Ta pani end kursusele kirja ja hakkas koheselt osalema. Kuid ma muretsen, kui mitmed sajad, isegi tuhanded noored on seisnud meie hoonete ees, vajades just seda, mida meie klassid pakuvad, kuid kardavad, et nad lihtsalt ei sobi meie sekka?

Mitte ainult nemad ei vaja seda, mida me pakume, vaid meie vajame ka neid. Õpetajad, kes loovad ühtekuuluvustunde, mõistavad tõeliselt, et iga õpilane toob tundi midagi, mis teeb õppetunni kogemuse paremaks.

Ma nägin imelist näidet sellest, kui kohtasin noort meest vend Andre tunnis. Michael oli tervislikel põhjustel misjonilt varem koju tulnud. Valmistudes koju naasma, jäi ta auto alla ja pidi mitme luumurruga pikka aega haiglas viibima. Kui ta lõpuks haiglast välja sai, oli ta loobunud oma unistusest misjon lõpuni teha. Ta pühendus ekstreemspordile ja kaldus Kirikust eemale. Ühel päeval oli ta üksinda ja otsustas ronida iseseisvalt ilma turvavarustuseta mööda lõtva trossi üle kanjoni. Kui ta oli üle roninud, tahtis ta hüüda ja juubeldada, kuid vaatas siis alla ning mõistis, et kui ta oleks kukkunud, siis oleks tema elu lõppenud.

Sel hetkel mõtles ta oma emale ja nooremale õele ning kuidas tema surm neid muserdaks. Seejärel mõtles ta Päästjale ja kõigele, mida Ta oli tema heaks teinud, ning Vaim täitis tema südame. Ta ronis kaljult alla ja alustas oma teekonda tagasi Kirikusse. Märkimisväärsel moel õppis ta tundma Päästja halastust, armastust ja väge meid lunastada.

Mõni aeg hiljem oli Michael rannas ja talle meenus, kuidas oli enne misjonile minekut instituudis käinud. Ta läks otse rannast instituudihoonesse vaid mõni minut enne tunni algust. Sel hetkel ei teadnud vend Andre kõike seda, mida ma äsja teiega jagasin. Kuid ta teadis, et Michael peab instituudis olema ning et tal on palju pakkuda. Vend Andre kutsus Michaelit tunnis osalema, kuid Michael tundis, et ta ei meeldiks teistele. Ta oli ujumispükstes ja kandis särki, mis paljastas tema randmetest kuni õlgadeni tätoveeringutega kaetud käed. Ta ütles, et eelistaks enne tundi tulemist riideid vahetada ja pikkade varrukatega särki kanda. Vend Andre vastas, et keegi ei pane tema käsi tähele. Michael jäi tundi. Kuid kui teised õpilased tundi tulid, ei istunud keegi tema kõrvale. Pärast tunni algusosa palus vend Andre Michaelil klassi ette tulla ning tutvustas teda. Ta rääkis teistele õpilastele, et armastab Michaelit ning et Michaelil on nende klassile palju pakkuda ja tal on hea süda. Seejärel palus ta Michaelil tunnistust jagada. Pisarad silmis rääkis Michael Jumala armastusest, Tema lahkusest ja kaastundest ning soovist andestada. Michaeli tunnistus õnnistas kõiki, kes tol päeval kohal viibisid.

Vend Andre nägi Michaelis midagi, mida teised ei oleks märganud. Õpetajana hindab ta erineva tausta ja oludega õpilasi ning mõistab, et kõigil on midagi pakkuda. Seega lõi ta kogemuse, mis võimaldas tema õpilastel ammutada jõudu üksteistelt ja ühisest soovist saada osa Päästja rahust, tervendamisest ja armust. Teine kõrghetk saabus pärast tundi, kui nägin mitut õpilast Michaeli ümber teda tervitamas ja aitamas tal tunda, et teda vajatakse.

Nagu ma varem mainisin, on üks teine viis luua ühtekuuluvustunnet osaleda tähendusrikkas aates. Meie õpilastel on soov osaleda humanitaarprojektides ja aidata teistel saavutada väärikat, võrdset ja võimalusterohket elu. Üldjuhul ei seosta nad õpitavat ega neile antud võimalusi selliste aadetega. Ja kuigi suurim aade maa peal on Kristuse aade ja Iisraeli kokkukogumine mõlemal pool eesriiet, siis enamik neist ei seosta oma kogemusi seminaris ja instituudis selle aatega.

Kas kaaluksite muudatusi, mida võiksite teha oma õpetamisviisis, suhetes ja isegi klassiruumis, et see oleks kutsuvam kõigile Taevase Isa lastele? Mõnikord võiksite isegi sinist särki kanda. Kuid, mis veelgi tähtsam, kas püüaksite palvemeelselt pakkuda kogemusi, mis aitavad õpilastel tunda Taevase Isa armastust ja mõista nende jumalikku identiteeti ja potentsiaali? Aidake neil teada, et te hoolite neist ning näete nende isiklikku väärtust. Aidake neil luua sidemeid klassiliikmetega ning tunda end turvaliselt ja vajalikuna. Innustage neid võtma osa Kristuse aatest, aidates teistel lepingurajal edeneda. Selliste kogemuste kaudu kasvab õpilaste kuuluvustunne.

Ma mõistan, et me ei suuda teha kõiki neid asju iga päev. Kuid võime hoida neid meeles õppetunde ette valmistades, õpetades ja õpilastega suheldes. Sel pole tähtsust, kas te õpetate seminari või instituuti, näost näkku või veebis, varahommikul või õhtul hilja. Nende põhimõtete kasutamine õnnistab teie õpilasi ja aitab luua neile vajalikke kogemusi.

Nii palju head on juba toimumas ja parim on veel ees. Pidage meeles, et me ei tulnud nii kaugele üksnes selleks, et nii kaugele tulla. Ma tean, et kui me siiralt ilmutust otsime, siis aitab Issand meil teada, kuidas Tema lapsi õnnistada. Ta on individuaalselt ja kollektiivselt valmis aitama meil pakkuda kogemusi, mis süvendavad pöördumist, on olulised isikliku vaimse kasvu jaoks ja loovad ühtekuuluvustunde. Ta on valmis meile rohkem andma. Pöördugem jätkuvalt Tema poole usus, et teada, kuidas aidata meie õpilastel tõeliselt enda jaoks teada saada. See on minu palve, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Au olgu mehel”, Kiriku lauluraamat, nr 19

  2. JSA 1:20.

  3. Jeffrey R. Holland. Täiuslik lootuse sära. – 2020. a kevadine üldkonverents.

  4. David A. Bednar. Kõrghetked. – Õhtu üldjuhiga, 7. veebr 2020), ChurchofJesusChrist.org.

  5. Jeffrey R. Holland. Inglid ja hämmastus. – Kiriku Haridussüsteemi koolitusülekanne, 12. juuni 2019, broadcasts.ChurchofJesusChrist.org)