Matnogi seminari video

S&I iga-aastane koolitusülekanne, 2020

Richard Manahan: Matnog on Filipiinidel Sorsogoni provintsi üks omavalitsus. See on lähtepunktiks Luzonist Visayase piirkonda sõites. Kui Matnog on miljonite turistide väravaks Luzonist Visayasse ja vastupidi, siis seminar on seminariõpilastele just nagu väravaks parema võimaluse saamiseks elus.

Alex Castidades: Ma olen Matnogi koguduse uus juhataja ja seminariõpetaja Alex Castidades. Sooviksin kõigile teada anda, et alustasime seminariprogrammiga 2012. aastal, kui osales 22 õpilast ja kuni selle aastani on õpilaste arv kasvanud. Osalejate ja samuti lõpetajate arv tõusis iga aastaga.

Richard Manahan: Ja nii see kasvas. Alustades 55 õpilasest kuni tänase 110 õpilaseni. Lühidalt öeldes, osalus on 100%. Neil õnnestus kaasata kõik potentsiaalsed seminariõpilased. Nii juhtus aastatel 2015, 2016, 2017, 2018, 2019 – kõigil aastatel oli osalemine ligi 100%, sest nad usuvad, et seminar võib tõepoolest muuta nende elu.

Edilberto Gabelo: Ma olen Edilberto Gabelo Matnogi kogudusest. Mind kutsuti kuus aastat tagasi kogudusejuhatajaks. Ma vaatasin üle meie LIS-i, meie liikmekaardid. Leidsin nimekirja noori, kes on potentsiaalsed seminariõpilased. Oli palju probleeme, sest keegi ei pööranud seminarile tähelepanu. Ma vestlesin koju naasnud misjonäridega. Esimesena vend Alexiga. Ma sain ta nõusse.

Richard Manahan: Nad olid vend ja õde, keda soovitati seminariõpetajateks. Nad olid vend Alex Castidades ja õde Margie. See pani asjad tõeliselt liikuma, kuna ma nägin, et nad olid selle programmi hingeks.

Alex Castidades: Varem ei olnud noortel võimalik käia seminaris, isegi mitte instituudis. Peamiselt seetõttu, et nende pered ei ole Kiriku liikmed. Teiseks seetõttu, et nad elavad kogudusehoonest kaugel.

Margie Adiong: Uue õpetajana ei teadnud ma seminariõpetaja kutse olemusest mitte midagi. Programmi alustamine oli väga raske, eriti mis puudutas noorte innustamist. Tol ajal hoidsid nad kõik omaette.

Edilberto Gabelo: Mul oli vaja Püha Vaimu mõju. See tähendas, et pidin paluma Jumalalt juhatust, et avada noorte südamed, aga samuti ka vanemate, et nad pühenduksid ja oleksid valmis noori toetama.

Alex Castidades: Tolleaegse seminariõpetajana osalesin ma koguduse juhatuse ja kõigi Kiriku juhtidega nõukogu koosolekutel ning just seal rääkisime, mida peaksime kõigepealt tegema. Üks misjonär tegi ettepaneku, et terve kogudus paastuks, et aidata neid, kes on kaduma läinud.

Richard Manahan: Me olime kohe kõik sellega nõus. Meil oli sama eesmärk – jõuda nendeni, sest Kiriku prioriteet on kutsuda siiralt kõiki potentsiaalseid seminariõpilasi. Ja seda me tegimegi. Me läksime tõepoolest välja ja külastasime neid. Värbasime, värbasime, värbasime ja seejärel me rakendasime samuti aktiivseid seminariõpilasi, et aidata meil värvata.

Stephanie Pantone: Pärast tunde ootame üksteist kooli värava juures ja seal me kohtume, et koos seminari minna.

Alex Castidades: Ma õpetan selles koguduses varahommikust seminari. Ma tõusen hommikul kell 3, et valmistuda selleks, et minna kell 5 kogudusehoones algavasse seminaritundi. Pean olema kogudusehoones enne õpilasi, et saaksin valmistada ette materjalid, mida tunnis kasutame. Pärast seminari lähen otse tööle. Mul võtab kogudusehoonest töökohta jõudmine aega 2 tundi. Alguses oli mul väga raske. Ja õhtupoole pean olema kell 17 tagasi Matnogi kogudusehoones, et taas seminari õpetada. Kui ma kell 15 Matnogi jõuan ja mul on veel aega, siis pean külastama oma seminariõpilasi ja nende vanemaid. Ehk teisisõnu, ma käin ringi ja külastan peaaegu iga päev oma seminariõpilasi nende kodus.

Margie Adiong: Tema kutsuti igapäevaseks seminariõpetajaks ja siis sai minust koduõppe õpetaja. Oli raske noortele keskenduda, eriti nendele, kes elavad kaugel, mitte meetrite, vaid kilomeetrite kaugusel kogudusehoonest. Sa pead neid nende kodudes külastama, et nad saaksid seminariprogrammis osaleda. Nüüd on mul 23 koduõppe õpilast ja ma külastan neid kõiki igal nädalal.

Richard Manahan: Me ei saa alahinnata inimese potentsiaali. Ma näen neid tõepoolest väga hinnaliste Jumala poegade ja tütardena. Ma olen sügavalt veendunud, et see programm võib tõepoolest muuta nende elu. Seepärast tegeleme selle programmiga nii kirglikult. Praegu on neil 12 misjonäri, kes läksid sel aastal teenima, ja neile tuleb lisa.

Margie Adiong: Juhid teevad palju, näiteks korraldavad noortele üritusi, et neil tekiks omavahel side, ja samal ajal saavad nad tutvustada neile seminariprogrammi.

Erica Villareal: Seminar on mind palju õnnistanud, sest see tugevdas minu usku ja aitas mul olla tugev ning toetuda Issanda jõule.

Arnold Cariso: Valmistun seminaris käies misjonile minekuks.

Margie Adiong: Ma olen väga rõõmus! Kui keegi noortest vajab hoolt, soovin emana, et nad tunneksid end armastatuna. Mil iganes ei ole õpilasel võimalik tundi tulla, olen ma kurb, sest tean, et on mingi probleem, mispärast tahan nendega ühendust võtta ja teada saada, mis juhtus. Seepärast isegi kui nad elavad kaugel, annan endast parima, et neid külastada, et näidata neile, et nad on olulised ja erilised.

Richard Manahan: Nagu ma ütlesin, ma ei imestaks, kui ühel päeval saavad paljud neist noortest inimestest Kiriku juhtideks selle piirkonnas ja võib-olla isegi ringkonnas.

Osalejad:

Richard ManahanSeminari ja instituudi koordineerija

Alex CastidadesSeminariõpetaja

Edilberto GabeloEndine kogudusejuhtaja

Margie AdiongKoduõppe seminariõpetaja

Stephanie PantoneSeminariõpilane

Erica VillarealSeminariõpilane

Arnold CarisoSeminariõpilane