Püüdlus saada
S&I iga-aastane koolitusülekanne 2020
Teisipäev, 9. juuni 2020. a.
Vanem Ulisses Soares: Mu kallid vennad ja õed, kus iganes te olla võite! Minu naisel ja mul on tõeline au olla täna koos teiega. Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum tervitavad ja armastavad teid kõiki. President Nelson isiklikult soovib teile parimat. Ta palub meil alati öelda kõigile, keda kohtame, et ta mõtleb neist parimat ja armastab neid. Ta hindab tõeliselt, kuidas te Jumala lapsi teenite.
Mu kallid kaaslased, enne kui jätkame, tahan ka mina isiklikult ja sügavalt teid tänada teie märkimisväärse teenimise eest seminaris ja instituudis. Teil on eriline võimalus pealekasvavat põlvkonda õpetada ja aidata neil käia Päästja jälgedes igaviku suunas. Te õpetate osa Jumala kõige üllamatest vaimudest, keda on hoitud varuks selleks, et tulla maa peale selles ajaloofaasis. Meie kallis prohvet, president Nelson, on öelnud, et need üllad vaimud on Jumala parim võistkond, Tema parimad mängijad, kangelased; need, kes saavad võtta osa sellest viimasest suurest kogumissündmusest – Iisraeli kokkukogumisest.1 See suurepärane võistkond suudab saavutada võimatut ja aidata kujundada kogu inimperekonna saatust.2
Minu kallis naine Rosana on tänasel erilisel koosolekul koos minuga. Ta on olnud minu elu valgus viimased 39 aastat. Oma headuse ja imelise eeskujuga on ta aidanud kõigil meie peres saada rohkem Kristuse-sarnaseks. Meie Rosanaga oleme need, kes saavad osa õnnistustest, mis tulid meie ellu, kui rakendasime noorena väga pühendunud seminari- ja instituudiõpetajate õpetusi. Nende ustav teenimine avaldas meie elus tohutut mõju, kui me Jeesuse Kristuse evangeeliumis esimesi samme astusime. Need pühendunud õpetajad aitasid meil kujundada oma elu Jeesuse Kristuse evangeeliumi tõdede järgi ja juhatasid meid, kui püüdsime kõndida mööda Taevase Isa juurde tagasi viivat teerada. Tahaksin paluda oma armsamal jagada tundeid, kuidas seminar ja instituut õnnistasid teda Kiriku uue pöördununa, ning kui ta on püüdnud Kristuse-sarnaseid omadusi arendada. Kallis, kas sa jagaksid nüüd oma märkmeid?
Õde Rosana Soares: Tänan sind, armas, et palusid mul tunnistust jagada.
Kuulsin Kirikust esimest korda umbes üheksa-aastasena. Ja kaheksa aastat palusin isalt luba ristitud saada ja ta ütles alati ei. Ta ütles, et olin sellise tähtsa otsuse langetamiseks liiga noor ja pidin talle tõestama, et see on see, mida tõeliselt tahan.
Kuigi ma polnud Kiriku liige, tegin ma läbi nelja-aastase igapäevase seminariprogrammi. Seminaritundi peeti kogudusehoones iga päev kell kuus hommikul. Isa lubas mull minna vaid sel tingimusel, et õpetaja mulle järele tuleb. Õnneks oli mul imeline õpetaja, kes tuli iga päev pool kuus mind peale võtma. Isa äratas mind igal hommikul kell viis ja ma panin riidesse ning ootasin õpetajat. Ma olin alati väga unine ja mõtlesin endamisi: „Palun ära tule. Palun ära tule,” kuid ta tuli alati. Õnneks tuli ta alati.
Tunnen end tänu oma usinale seminariõpetajale nii õnnistatuna ja olen talle nii tänulik. Tal olnuks kerge minu suhtes alla anda, kuid ta ei teinud seda.
Kolmkümmend aastat hiljem oli mul võimalus õpetada seminari mõnda aega kodus oma tütrele. Oma tunniplaani tõttu ei saanud ta tol aastal kogudusehoones seminaris käia. Ta oli väga energiline tütarlaps ja polnud sellest eriti põnevil, et pidi 45 minutit paigal istuma, eriti veel, kui mina olin ta õpetaja. Otsustasin seega valmistada ette ainulaadseid tunde ja kohelda oma tütart parima seminariõpilasena, olgugi et ta oli ainus õpilane. Õppeaasta lõpus oli ta õnnelik, ta tundis, et meie Taevane Isa armastab teda ja seda tundsin ka mina.
Vennad ja õed, ma tean, nagu mu tütargi, et Jumala sõna võib muuta täielikult meie mõtlemist, meie suhtumist ning seda, mida me iseendast ja teistest arvame.
Tahaksin lõpetada president Henry B. Eyringi kauni tsitaadiga:
„Teie, imelised õpetajad, teete juba suuri jõupingutusi ja ohverdusi, kui valmistute sõna õpetama, kui õpetate ja kui õpilastest hoolite. ‥ Nüüd saate lisada sellele oma usu, et üha enamad õpilased teevad valikuid, mis viivad tõelise pöördumiseni.”3
Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Vanem Soares: Tänan sind, mu kallis, armsate sõnade eest! Kas ta pole mitte imeline?
Ma loodan, et te ei alahinda oma võimekust mõjutada ja veenda meie noori oma elu õigemeelselt elama. Meie kallis juhataja Packeril oli tavaks öelda, et nad kasvavad üles vaenlase territooriumil. Kuna te olete neid õpetades pühendunult teeninud, on neil võimalik tugevdada usku, olla kuulekamad ja vaimselt vastu pidada. Nad õpivad kiusatustega toime tulema ja neist võitu saama.
Mu kallid vennad ja õed! Seminari- ja instituudiprogrammide panus Kiriku stabiilsusesse ja tugevusse on märkimisväärne. Kinnitan teile, et Issand on täitmas oma tööd ja hiilgust – tuua inimesele surematust ja igavest elu – väärt teenimise kaudu, mida teie Tema ja Ta laste heaks osutate.4 Seetõttu peab nii teie kui ka minu põhieesmärk olema alati meie Taevase Isa laste päästmine ja ülendus.
Me leiame sellest usuinstituudi- ning seminariõpetajate ja -juhtide imelisest käsiraamatust „Evangeeliumi õpetamine ja õppimine” järgmise muljet avaldava avalduse: „Meie eesmärk on aidata noortel täiskasvanutel mõista Jeesuse Kristuse õpetust ja lepitust ning leida sellest tuge, saada templiõnnistuste vääriliseks ning valmistada ennast ja oma peret ette igaveseks eluks koos Taevase Isaga.”5
See ülesanne on kooskõlas põhikäsiraamatus „General Handbook: Serving in The Church of Jesus Christ of Latter-day Saints” öelduga: „Seminari ja usuinstituudi (S&I) abil aitavad lapsevanemad ja Kiriku juhid noortel ja noortel täiskasvanutel tugevneda usus Jeesusesse Kristusesse ja Tema taastatud evangeeliumisse.”6
Meie kui selle hingede päästmise imelise tööga hõivatute üks suurimaid väljakutseid on püüdlus kellekski saada ehk kasvada või muutuda Issandale ootuspäraseks jüngriks. Seejärel laseb Issand meil mõjutada nende elu, keda õpetame, kui nad igavese elu teerajal kõnnivad. See kellekski saamise mõiste on täielikus seoses ühega kolmest Tema eesmärgi saavutamiseks vajalikust osast, mida käsiraamatus „Evangeeliumi õpetamine ja õppimine” kirjeldatakse: „Me elame Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi ja püüame saada Vaimu kaasluse. Meie käitumine ja suhted on eeskujulikud nii kodus, klassiruumis kui ka kogukonnas. Me püüame jätkuvalt parendada oma sooritust, teadmisi, hoiakut ja loomust.”7
Apostel Paulus andis meile nõu, kui tähtis on olla Kristusega ühte mõõtu. Ta lausus oma kirjas efeslastele:
„Ja tema on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumi kuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks,
et pühi inimesi täielikult valmistada abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks,
seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda.”8
Meie jaoks võiks olla ülioluline küsida, kuidas saavutada Kristuse täiuse täisea mõõtu teenimise kaudu, kui püüame aidata seda teha ka teistel. Jeesuse Kristuse evangeelium pakub meile seejuures abi. Selleks et seda küsimust käsitleda, mõtisklegem üheskoos mõne põhimõtte üle.
Esimene ja kõige aluseks olev põhimõte on alati järgida Isandat Jeesust Kristust. Kui peegeldame oma suhtumise, sõnade ja tegudega tõsimeelselt Jeesust Kristust, suudame paremini mõjutada ja veenda teisi valmistuma igaveseks elus Taevaisa juures ning olema selle väärilised. Seda tehes aitame oma noortel õppida Issandat armastama, sest see, mida nad armastavad, määrab ära selle, mille poole nad püüdlevad. See, mille poole nad püüdlevad, määrab ära, mida nad mõtlevad ja teevad. See, mida nad mõtlevad ja teevad, määrab ära, kelleks nad saavad.
Meie teiega esindame maailmas Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut. Kõiges, mida teeme ja ütleme, peegeldub Kiriku kuvand, selle tõed ja lõpuks ka Päästja. Kui püüame evangeeliumi paremini mõista ja oma elu sellega kokku sobitada, peaksime olema üha enam meelestatud püüdma saada Jeesuse Kristuse sarnaseks. President Dallin H. Oaks on õpetanud:
Jeesuse Kristuse evangeelium on plaan, mille kaudu me võime saada nendeks, kelleks Jumala lapsed peaksid saama. See määrdumata ja täiustatud seisund tuleneb lepingute, talituste ja tegude vankumatust järgimisest, õigete valikute tegemisest ja pidevast meeleparandusest.”9
Rääkisin hiljuti mõne oma seminari ja instituudi klassikaaslasega Brasiiliast, kus ma üles kasvasin. Minu jaoks oli muljet avaldav, mida nad ütlesid oma õpetajate Kristuse-sarnase mõju kohta ajal, mil neil tuli langetada elus tähtsaid otsuseid. Kuulame, mida mõned neist ütlesid.
Õde Barreto: Okei, minu noorusajast rääkides. Ma arvan – ei arva, ma olen kindel –, et kõigile otsustele ja kõigele, mida lootsin, millest unistasin, pandi kindel alus, kui uurisin evangeeliumi. Eriti meenub mulle väga, väga selgelt seminar. Ma olin väga noor, kui seminari siin Brasiilias pidama hakati, ja ma mäletan ikka veel oma väga häid pühendunud õpetajaid, ning hakkasin Päästjat armastama. Ja ma arvan, et see tunnistus, mille sain seminariõpilasena, on arenenud ja kasvanud, palju kasvanud, ja ma olen just see, kes ma olen, tänu neile aegadele, neile õpetustele, neile õpetajatele ja oma otsustele.
Õde Silva: Mulle oli tookord väga tähtis mu õpetaja, kuna ma olin siis äsja usule pöördunud ning ta aitas mul nii palju mõista neid põhimõtteid ja kuidas neid ellu rakendada ning püüelda selliste Jeesuse Kristuse omaduste poole nagu kannatlikkus, suuremad teadmised, elavatele prohvetitele kuuletumine. Kõik see aitas mul tookord arendada oskust Püha Vaimu, Vaimu sosistusi kuulda. See oli seega minu võti, kuna olin äsja usule pöördunud. See võti oli õpetaja. Tal olid suured teadmised ja ta aitas ka paljudel õpilastel selliseid teadmisi saada. Ta vastas meie küsimustele jne. See aitas mul tunnistust saada ja evangeeliumis tugevaks jääda.
Vanem Gonçalves: Niipea, kui mind ristiti ja ma esimest korda kogudusehoonesse läksin, võtsid noored ja seminariõpetaja mind kohe enda sekka. Õpetaja kutsus mind tundi. Kursus oli juba alanud, seega pidin kiirustama ja mõned programmiosad täitma, et tolle aasta tunnistust saada. Neid osi täites ei õppinud ma midagi peale osalemise ja see osalemine oli oluline. Osalemine oli nii oluline selleks, et minus tekiks soov pühakirjadest rohkem õppida. Ma polnud kunagi varem sellele mõelnud ega mõistnud siis veel seda. Pärast seda algset innustust hakkasin tundma elus osalemisest rõõmu. Sellest sai normaalsus ning mul tekkis soov pühakirjadest rohkem teada saada ning seda kõike rakendada, mis tundus nii õige ja õnnistas nii palju nende noorte elu, mida oli nende tegudest näha. Tagasi vaadates on mul meeles see: nende noorte teod panid mind nägema midagi sellist, mis on õige.
Vanem Soares: Apostel Pauluse kirjas Timoteosele meenutatakse meile tähtsat nõuannet, mida võiksime kuulda võtta, et teistele tõeliselt head mõju avaldada: „Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses.”10
Teise põhimõttena tahaksin mainida vaprat ja selget tõe õpetamist. Meid teiega on kutsutud õpetama Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Me ei tohi õpetada omaenda ideid ja mõtteid isegi siis, kui need on segunenud pühakirjadega. Evangeelium on „Jumala vägi õndsaks saamiseks”11 ning meid päästetakse üksnes Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi kaudu. Me peame õpetama evangeeliumi põhimõtteid Püha Vaimu juhatusel ja abil, nagu need on kirjas Kiriku põhiteostes ning nüüdisaja prohvetite ja apostlite sõnades, nagu neid täna õpetatakse. Me peame olema tõe tööriistad ja õpetama seda nii selgelt, et seda ei aeta segamini maailma filosoofiaga. Ilus on lugeda Alma kirjeldust Jumala sõna väest inimeste südames ja kuidas see nii loomulikult nende usku tugevdab. Lugegem koos salmi Alma 32:42:
„Ja tänu teie usinusele ja teie usule ja teie kannatlikkusele selle sõna eest hoolitsemisel, et see võiks teis juurduda, vaata, peagi korjate te selle vilja, mis on kõige hinnalisem, mis on magusam kõigest magusast ja mis on valgem kõigest valgest; jah, ja puhtam kõigest puhtast, ja te toitute rõõmuga sellest viljast, kuni kõht saab täis, nii et teil ei ole nälga ega ole teil janu.”
Vennad ja õed, see suurepärane pühakirjasalm kirjeldab selle tõe väge, mille meie noored võivad südames vastu võtta ja mis veenab neid elus head tegema. Palun pidage meeles, et tõhus õpetamine on Kiriku juhtimise olemus. Igavene elu saabub vaid siis, kui mehi ja naisi õpetatakse nii tõhusalt, et nad muutuvad ning distsiplineerivad oma elu. Neid ei saa sundida ei õigemeelsusele ega taevasse. Neid tuleb juhatada ja see tähendab tõhusat õpetamist.12
Aprillikuisel üldkonverentsil õpetas president Russell M. Nelson avalikust pöördumisest pealkirjaga „Jeesuse Kristuse evangeeliumi täiuse taastamine: kahesajanda aastapäeva läkitus maailmale”. Oma sõnumi lõpus andis ta kogu Kirikule ülesandeks seda uurida, selle tõdede üle mõtiskleda ja mõelda, milline mõju on neil tõdedel meie elule. Ma arvan, et meie kohustus selle ülesandega ei piirdu. Meie teiega kuulume nende inimeste hulka, kelle ülesanne on kanda selle läkituse inspireeritud tõed meie noorte ja noorte täiskasvanute südamesse. Mingis mõttes on seminari- ja instituudiõpetajad 15 prohveti, nägija ja ilmutaja käepikendused, kui nad täidavad oma osa ja kuulutavad neid tõdesid noortele, valmistades neid ette rännakuks väga segasesse maailma. Meil teiega lasub oluline kohustus muuta selle läkituse õnnistused nende elus reaalsuseks. Igaüks teab, et me elame keerulisel ajal. Maailm on unustamas oma elus Taevase Isa ja Jeesuse Kristuse tähtsust ja rolli ning näeb üha halvemini oma jumalikku olemust. Jeesuse Kristuse evangeeliumi pühade absoluutsete tõdede asemel võtavad oma koha inimeste südames üha enamad maailmatarkused. Meil teiega on suurepärane võimalus olla Issanda käes vahend, et õnnistada meie noori ning kanda selles läkituses selgelt ja vägevalt kuulutatud tõed nende südamesse.
Lubage ma jagan teiega veel teisigi kommentaare, mida mu head sõbrad laususid seoses sellega, kuidas selgelt ja vapralt õpetatud tõde neid tõeliselt Jeesuse Kristuse evangeeliumi külge kinnitas.
Vanem Silva: Mulle meenub esimese asjana õpetajate eeskuju, sest just selle allika poole me vaatame ja me tahame olla nende sarnased. Olin alati mõelnud: „Kas on võimalik, et ühel päeval on ka minul selline pere? Kas on võimalik, et ma ühel päeval tõesti teen seda?” Osalt mõjub õpetus eeskuju kaudu. Nagu öeldakse, peame me õpetuse omaks võtma ja rakendama seda vastavalt oma oludele ja tingimustele. Proovisin seda teha parimal võimalikul kombel, nii nagu suutsin ja oskasin, et oleksin tõesti iga päevaga üha parem ja oskaksin teha parimaid valikuid – nagu olen teinud oma parima valiku puhul, oma naist valides, mis on üks asi, mis on mind samuti aidanud.
Õde Barreto: Minu õpetajad olid mulle alati eeskujuks. Mulle meenub ikka veel eriti üks neist. Ta oli väga noor, polnud veel abielus. Ta oli olnud õdemisjonär ja kui ma talle otsa vaatasin, kui ta meid õpetas, siis ma mõtlesin, et tahan olla nagu tema. Tahan olla rohkem nagu tema, sest tema oli nagu Päästja. Ta armastas meid nii palju ja iga kord, kui ta meid õpetas, tundsin ma tema armastust ja et ta tegi seda, mida ta tegi, pühendunult. Ühe asjana pean ma oma elus tähtsaks seda, et ma polnud küll uskupöördunu, kuid mul oli oma aeg, mil ma usku pöördusin. Sündisin Kirikus ja kui me siis räägime oma lugusid, on minu lugu veidi erinev, sest ma ei mäleta, et oleksin kunagi Kirikus ja evangeeliumis kahelnud või neisse mitte uskunud. Minu jaoks oli kõik väga loomulik. Kuid ma arvan – ma olen kindel, et saabub aeg, mil tuleb ise teada –, ja selleks oli täpselt minu seminari ja instituudi, eriti seminari aeg. Kui ma nüüd seda meenutan, siis see oli oluline aeg, mil ma pidin otsustama, miks ma olen Kirikus – kas Kirik on minu jaoks tõesti õige, kas mul on evangeeliumi kohta tunnistus ja tunnistus Jeesusest Kristusest. Seega ma saan olla praegu mina ise tänu sellele ajale.
Õde Gonçalves: Esiteks, pole see see, nagu oleksid meie õpetajad ja juhid täiuslikud, aga me kujutame ette, et oleme nende sarnased, et meil on samasugune perekond, ja me järgime nende eeskuju, saades sama moodi aru, saades samu teadmisi. Mul olid mõned õpetajad, kes mulle muljet avaldasid ja olid mulle eeskujuks, nii et ma ütlesin: „Tahan olla suureks saades nende sarnane.” See pani mind püüdma langetada elus alati tarku valikuid. Ja ma läksin edasi, sammhaaval. Vanem Bednar on öelnud, et usule pöördumine ei juhtu otskohe. See juhtub sammhaaval, südame muutudes, mõtlemise muutudes, käitumise muutudes ja pöörates alati tähelepanu Jumala tahtele. Seega, kõigepealt Jumala tahe ja seejärel need õpetajad aitasid mul mõista pühakirju, õppida pühakirju armastama. Nõnda sai sellest mu elu osa. Püüdsin teha õigeid valikuid vastavalt Jumala tahtele.
Vanem Soares: Üks põhimõte, mida tahaksin täna mainida, on meie volitus õpetada oma õpilasi Vaimuga. Me täidame teiega Issanda ülesannet. Oleme Tema esindajad ning meid on volitatud ja määratud Teda esindama ja Tema nimel tegutsema. Tema esindajana on meil õigus Tema abile. Loomulikult oodatakse meilt, et valmistuksime hoolega igaks õppetunniks, omandaksime erinevad õpetamismeetodid ja õpiksime, kuidas aidata oma õpilastel õigemeelselt valikuvabadust rakendada. Kuid on ilmselge, et selleks, et Issandalt oma õppetundides Püha Vaimu kaudu abi saada, on vajalik elada selle abi vääriliselt.
Kiriku õpetajatele kõneledes teatas Esimene Presidentkond: „Kõige tähtsam osa teie teenimisel on teie enda igapäevane vaimne ettevalmistus, mille hulgas on palve, pühakirjade uurimine ja käskudele kuuletumine. Me kutsume teid elama evangeeliumi järgi kindlamini kui kunagi varem.”13 Seejärel palume me Issandalt abi ja Tema õnnistab meid oma Vaimuga, et teaksime, mida teha. Palun pidage alati meeles, et Vaimuga õpetamine aitab meil õpetada klassiliikmeid nii, et nad saavad paremini aru evangeeliumi põhimõtetest ja on siis motiveeritud neid ellu rakendama: „Mispärast, see, kes jutlustab, ja see, kes saab, mõistavad teineteist, ja mõlemate arusaamine saab avardatud ja nad rõõmustavad üheskoos.”14 Võib-olla on see ülearune, aga ma kinnitan teile, et igavikuline tõde jõuab Vaimu kaudu meie õpilasteni vaid siis, kui Vaim seda õpetab.
Mulle meeldib, kuidas Nefi seda kaunist mõtet selgitas: „Ja nüüd, mina, Nefi, ei saa kirjutada kõiki asju, mida õpetati mu rahva seas; ega ole ma kirjas nii vägev kui kõnes; sest kui inimene kõneleb Püha Vaimu väel, siis kannab Püha Vaimu vägi selle inimlaste südameni.”15 Vaimul on meie õpetustes tähtis roll kanda tõde inimlaste südameni!
Mu kallid vennad ja õed! Me võime olla väga kõneosavad ja osata avalikkuse ees hästi rääkida, kuid ilma Vaimuta pole meie oskustel mingit vahet. President Russell M. Nelson on hiljuti õpetanud, et „kunagi pole olnud olulisem teada, kuidas Vaim teile kõneleb, kui praegu”. Ta lisas, et „Jumaluse liikmete seas on Püha Vaim sõnumitooja. Ta toob [meie] meelde mõtteid, mida Isa ja Poeg soovivad, et [me] saaksi[me]. Tema on Trööstija. Tema toob [meie] südamesse rahutunde. Tema tunnistab tõest ja kinnitab tõde, kui kuule[me] ja loe[me] Issanda sõnu.”16
Neljanda põhimõttena tahaksin mainida südamest õpetamist. On õpetajaid, kes oskavad meisterdada peeni lihvitud lauseid, mis on muljet avaldavad ja mida on meeldiv kuulda. Kuid õpetajad, kel on veenvad ideed, kes räägivad südamest südamesse, on need, kes suudavad tõeliselt inspireerida meid õpitu ajel tegutsema. Osa neist õpetajaist ei pruugi osata avalikkuse ees nii täiuslikult kõneleda, kuid kui õpilased neid kuulavad, avatakse nende silmad ja nad saavad paremini aru. Need õpetajad oskavad külvata kuulajate südamesse ja meelde soovi, mis õpilasi mõjutab ja veenab, kui nad otsivad headust ja püüdlevad ülenduse poole. Minu elu mõjutasid enim õpetajad, kes õpetasid mind südamest. Nende õpetamismeetodid polnud kõige vilunumad, kuid nad oskasid rääkida südamest südamesse. Nende mõjul polnud suurt pistmist ettekirjutatud õppetunniplaanide või õpetamise teooriate mehaanilise järgimisega, vaid see põhines rohkem tõelisel hoolimisel, siirusel, kirel ja veendumusel. Ameerika kirjanik ja koolitaja Parker Palmer on öelnud: „Head õpetajad oskavad luua seoseid. ‥ Heade õpetajate tekitatud seosed ei peitu nende meetodites, vaid nende südames – südames selle muistses tähenduses kui kohas, kus arukus, tundmus, vaim ja tahe inimolendis koonduvad.”17
Meie Issand Jeesus Kristus näitas selle põhimõtte puhul täiuslikku eeskuju. Tema füüsilised jalajäljed jäid rannaliivale, kuid Ta õpetused jätsid vaimse jälje kõigi nende südamesse ja ellu, keda Ta õpetas. Ta õpetas oma tolleaegseid jüngreid ja lausub samad sõnad ka meile: „Järgi sina mind!”18
Kuulame mu klassikaaslaste ja sõprade viimaseid kommentaare. Ma polegi vist neid teile tutvustanud. Need kolm abielupaari on Glaucia ja Reinaldo Barreto, Lucelia ja Mauro Gonçalves ning Celia Maria ja Ramilfo Silva. Olen tundnud enamikku neist imelistest inimestest lapsepõlvest peale. Olen jälginud nende elu ja olen õppinud nende õigemeelsest eeskujust. Nad on olnud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ustavad, püsivad ja pühendunud liikmed, kes on kasvatanud oma perekonda evangeeliumis ja teeninud kogu südamest kohustustes, kuhu Issand on neid kutsunud.
Vanem Barreto: Seminari ja instituudi õppejõud, õpetajad ning ka seminari ja instituudi koordineerijad ja juhid olid mulle elus väga heaks eeskujuks. Oleme nendega sellest ajast saadik väga head sõbrad. Ma ei saa olla nende ja nende eeskuju eest oma elus piisavalt tänulik. Nad olid ka väga head sõbrad. Ma usaldasin neid, et saan nendega alati ükskõik millest rääkida. Nad juhatasid, nad õpetasid mind, nad õpetasid evangeeliumi, kuid nende eeskuju oli suurepärane. Nad avaldasid mulle suurt mõju.
Õde Gonçalves: Olen nii tänulik, et mul on evangeelium ja et ma olen saanud kasvatada oma pere evangeeliumis ning näha täna kõige selle töö vilja, mida me nooruseast peale teinud oleme. Mulle meenub, kuidas ma olin kord templi ees, kui seda pühitseti, ja mul oli eriline võimalus laulda seal koos president Kimballiga. Dirigeeris õde Lobo. Vähesed said minna selestilisse ruumi ja kuna ma võisin tunda templis, et kõik, mida seal õppisin, kõik, mida olin noorena õppinud, oli seda väärt, tekitas see minus tõelist soovi igavikuni edasi minna. Elus on kõigel eesmärk ja minu eesmärk on naasta Taevase Isa juurde koos oma pere ja sõpradega.
Vanem Silva: Kõigepealt olen ma tänulik nende vaprate õpetajate, nende inimeste eest, kes pühendasid vabatahtlikult aega ja pühendavad jätkuvalt tõeliselt aega, et end õpetamiseks ette valmistada. Ma ei suuda mõõta seda head mõju, mida õpetajad oma õpilastele avaldada võivad ja avaldavad. Vahel avastame seda alles palju aastaid hiljem. Kuid nad otsustavad tõeliselt teha, mis on õige, ja püsida teerajal. Ja ma olen selle eest tõeliselt tänulik. Mul on tunnistus, et Joseph Smith oli Jumala prohvet. Mul on olnud seoses sellega kogemusi, et Joseph Smith on Jumala prohvet, mida ma ei saa eitada. Mormoni Raamat on Jumala sõna. Meil on täna prohvet, kes meid juhatab ja saab ilmutusi, ja ma tean, et Jeesus Kristus juhib aktiivselt Kirikut. Need on minu mõtted Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Vanem Soares: Aitäh, mu kallid sõbrad! Issand õnnistagu teid, kui olete sellega, mida noorena õppisite, jätkuvalt heaks eeskujuks, ja jätkate Jeesuse Kristuse evangeeliumi kinnistamist teiste südames.
Viimane ja väga tähtis põhimõte, millest ma tahan rääkida, on tunnistamine sellest, mille õigsust me teame. Mu kallid evangeeliumikaaslased! Teie tugeva tunnistuse vägi muudab teie õpilaste elu igaveseks. Just nii juhtus kõigi meie või meie esivanematega, kuuldes misjonäre tunnistamas. Püha Vaimu väel saadud tugev tunnistus on eduka elu tugijõud ning annab rahu, tröösti ja kindlust. See tekitab veendumust, et kui Päästja õpetustele järjekindlalt kuuletuda, on elu ilus, tulevik kindel ning me suudame jagu saada oma teedega ristuvatest raskustest. Teie tugev tunnistus toetab teie õpilaste usku ja aitab neil tugevdada nende enda tunnistust evangeeliumi kohta. Nende tunnistus on üks sambaist, mis aitab neil märgata oma elus Kristuse jumaliku lepitusohvri väge. Ma kinnitan teile, et kui nad tegutsevad oma tunnistuse ajel õigemeelselt, võib nende tunnistusest saada kilp vastase püüdluste vastu nende usku nõrgendada ja nende mõtteid elu jooksul uskmatusele suunata. Selline alus annab neile vaprust evangeeliumi tõdesid julgelt maailmale kuulutada.
Algühingulaulus öeldakse: „Mu Isa elab, tean, ja mind Ta armastab. / Nii Vaim mul’ sosistab ja mulle tõde kinnitab. / Ta tõtt mul kinnitab.”19
Tahaksin lõpetada oma tänase kõne samas vaimus ja jagada teiega oma tunnistust. Tunnistust, mis on tugevnenud rida rea peale ja mis jätkab kasvamist siira südamega pideva uurimise kaudu, et mõista Jumala sõna veelgi täielikumalt. Selle tunnistuseseemne külvasid esmalt mu südamesse imetoredad misjonärid, kes mu perekonda minu lapsepõlves õpetasid. Seejärel kosutasid seda mu ustavad vanemad, kes õpetasid mind oma eeskuju ja Issandale pühendumisega. Lõpuks lõi see tunnistuseseeme õide, kui kuulasin oma imeliste seminariõpetajate õpetusi ja tundsin mõjutust oma elus noores eas nende ajel tegutseda.
Ma tean, et Jeesus on Kristus. Ma tean, et Ta elab. Ma tean, et Ta kannatas minu pattude eest ja tõusis üles ning andis mulle võimaluse käitumist muuta. Ma tean, et Ta unustas end minu pärast, pööras selja omaenda soovidele ja tegi täpselt seda, mida Isa Temalt palus. Isegi sel suure kannatuse hetkel salgas Ta end ja tegi seda, mida Isa Temalt soovis.
Ma tean, et meie Taevane Isa elab ja kuulab meie palveid. Ma tunnistan teile, et Ta teab, mis on valu. Tean, et see on Jeesuse Kristuse õige Kirik maa peal. Issand tõesti alustas oma evangeeliumi ja oma preesterluse taastamist prohvet Joseph Smithi kaudu. Ma armastan oma Päästjat ja oma Taevast Isa ning mulle meeldib neid teenida. Olen püüdnud kogu elu oma kallile Issandale Jumala laste teenimisega oma armastust näidata. Mu kallid vennad ja õed! Olen väga tänulik oma seminari- ja instituudiõpetajatele, kes on Issandat pühendunult ja armastavalt teenides mind väsimatult mõjutanud. Kõik sai sel ajal alguse ja ma olen selle eest nii tänulik.
Me armastan teid, vennad ja õed! Mulle meeldis olla täna koos teiega. Tänan teid veel kord kõige eest, mida te teete Issandale ja Tema rahvale maa peal. Ma ütlen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.