Vestlusring
SI iga-aastane koolitusülekanne 2020
9. juuni 2020. a.
Vend Jason Willard: Tere tulemast kõigile, kus te ka olete, sellesse vestlusringi! Minu nimi on Jason Willard ja ma teenin Seminari ja Usuinstituudi kaasadministraatorina. Me oleme nii rõõmsad, et meiega on täna ühinenud järgmised erilised külalised: teine nõuandja Abiühingu üldjuhatuses, õde Reyna Aburto; esimene nõuandja Noorte Naiste üldjuhatuses, õde Michelle Craig; meie voliniku, vanem Paul V. Johnsoni naine Jill Johnson, ning samuti SI kaasadministraatoritena teenivad vennad Chad Wilkinson ja Bert Whimpey. Tänan teid kõiki, et olete täna meiega!
Selle vestlusringi eesmärk on arutleda küsimuste üle, millest on loodetavasti abi paljudes erinevates olukordades, kui püüate õnnistada noori ja noori täiskasvanuid kogu maailmas veelgi vägevamalt. Tänaseks diskussiooniks valmistudes oleme otsinud abi taevast ja palume ka teil sama teha.
Kuna see on nüüd öeldud, alustagem esimesest küsimusest. Meil näib olevat üha enam õpetajaid, õpilasi ja peresid, keda vaevab stress, ärevus, depressioon ja muud emotsionaalsed pinged. Mida saame teha, et neid aidata?
Õde Reyna I. Aburto: Minu arvates on tegelikult meil kõigil vaja millestki terveneda, kuid arvan, et meil on oluline aidata oma õpilastel mõista, et kui neil on tegemist või raskusi emotsioonidega, siis nad ei ole katki, nad pole puudulikud – emotsioonid on osa jumalikust loomusest. Kuid kui me oleme kogu aeg kurvad, peame ilmselt abi paluma. Seega soovitaksin järgida Päästja eeskuju. Ta esitas küsimusi, mis võimaldasid inimestel tundeid väljendada. Ta lasi inimestel oma valu väljendada, nagu siis, kui Ta esitas Maarjale ja Martale küsimusi, kui Laatsarus suri. Samuti kõneles Ta teel Emmausse oma jüngritega ja esitas neile küsimusi, et nad saaksid väljendada oma muresid ja vaeva, kuna nad olid oma Päästja kaotanud. Sama juhtus Maarja Magdaleenaga haua ääres ja kui Ta esitas küsimusi erinevatele inimestele, et nad saaksid oma tundeid väljendada.
Arvan, et kui loome õhustiku, kus õpilased tunnevad end turvaliselt, et oma tundeid väljendada – ja see ei pea tingimata olema klassiruum ja nad ei pea tingimata väljendama tundeid üksteisele –, vaid et neil oleks turvaline väljendada oma tundeid võib-olla kirjalikult, võib-olla pereliikmele, võib-olla mõnele sõbrale ja eriti Taevasele Isale. Võime esitada küsimusi, mis võimaldavad neil mingil viisil oma tundeid väljendada. „Mille üle te muretsete seoses oma sõprade, oma perega?” „Kuidas saame üksteist aidata?”
Olen märganud, et kui me palume, et inimesed jagaksid meiega oma mõtteid, ilmutusi või inspiratsiooni, kuidas teisi aidata, siis nad saavad seda inspiratsiooni, kui nad selle üle palvetavad, ning nad saavadki appi minna. Seega kui loome õhustiku, kus keegi ei tunne, et tema üle kohut mõistetakse, siis oleme neile seejuures abiks ning aitame neil mõista, et valesid vastuseid pole, et nad võivad esitada avameelseid küsimusi ning saavad vabalt ja turvaliselt oma tundeid jagada. Ja eriti siis, kui miski neid vaevab, ei pea nad tegelema sellega üksinda. Nad saavad sirutada käe oma Taevase Isa, oma Päästja ja üksteise poole. Ja et mis tahes, ükskõik mis tahes ka nende elus toimub, siis igaüks meist on Jumala laps ja me saame pöörduda oma Taevase Isa poole. Me oleme kõik vennad ja õed ning saame pöörduda üksteise poole. Igaüks meist on ka Kristuse jünger ning me saame pöörduda Tema poole.
Vend Bert Whimpey: Ma hindan vanem Hollandit. Ehk on teil meeles tema 2013. aasta sügisene üldkonverentsikõne. Ta rääkis omaenda raskustest, mis tal kunagi seoses depressiooniga olnud olid. Ja ta ütles seda: „Me ei peaks [vaimseid terviseprobleeme] häbenema, nagu me ei häbene ka kõrget vererõhku ega pahaloomulist kasvajat.”1 Ta ütles, et sellest võib rääkida, seda väljendada, neid asju võib jagada. Ja ma olen tõeliselt tänulik nende kolme asja eest, mida ta jagas, mis on „uskuge Taevasesse Isasse, ‥ otsige nende nõu, kes hoiavad teie hingelise heaolu võtmeid”, ning seejärel, kui see peaks olema vajalik, „otsige abi tunnustatud spetsialistilt, kes on läbinud vastava koolituse ja kellel on kõrged väärtushinnangud.”2
Ma arvan, et mitte ainult meie õpilased, vaid ka meie õpetajad peavad teadma, et on okei seda kõike väljendada ja sellest rääkida, et vajalikku abi saada. Meie ameti juures on suurepärane ka see, et me saame pöörduda personaliosakonna esindaja poole, et näha, mis abi on saadaval ja kuhu võib abi saamiseks pöörduda. Lisaks sellele on suurepärane koht abimaterjalide leidmiseks ka Kiriku veebileht.
Vend Willard: Vend Whimpey, aitäh selle eest! Järgmine küsimus on seotud meie noorte ja noorte täiskasvanutega ning kuidas saame aidata neil mõista, miks on Kirik nende elus oluline, miks neil on vaja Kirikut ja miks on Kirikul neid vaja.
Õde Michelle Craig: Minu arvates on see nii tähtis küsimus ja ma tõesti usun, et meie noored ja noored vallalised täiskasvanud peavad tundma, et Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks olemine on midagi enamat kui rida reegleid või ruudud, mida märgistada. See on midagi enamat kui klubi. Neil on vaja mõista, et Jeesuse Kristuse evangeeliumi tuum on armastus. See on armastus Jumala ja armastus teiste vastu. Ning evangeeliumi õppides ja selle järgi elades saavad nad tõeliselt teada, kes nad on ja mis on nende eesmärk.
Meie tänased noored kuuletuvad sellistele põhimõtetele nagu teiste armastamine ning ühiskonna äärekihtidele abikäe ulatamine ja nende armastamine. Nad tahavad põhjust ja nad tahavad muuta maailma. Ma loodan, et nad hakkavad mõistma, et kui nad on Kiriku organisatsiooni sees ustavad, on neil suurem võimalus maailma paremaks muuta kui ühegi teise organisatsiooni kaudu.
President Nelsoni ja selle suuna juures, kuhu Kirik on minemas, meeldib mulle ühe asjana see, et noortele ja noortele vallalistele täiskasvanutele pannakse minu mäletamist mööda rohkem rõhku, kui seda on pandud mingil muul ajal. Ja täiskasvanutena tuleb meil sammuke tagasi astuda ja anda oma noortele võimalus juhtida, planeerida, ilmutust otsida ja selle ilmutuse ajel tegutseda. Meil tuleb austada nende arukust ja meil tuleb saada selgeks õppetunnid, mida neil on meile õpetada. Me ei vaja neid selleks, et oma liikmeskonda suurendada, vaid seepärast, et maailm vajab meeleheitlikult seda, mida neil on pakkuda. Ja Kiriku ülesehitus tagab vahendid, et neid vajadusi ühe inimese kaupa rahuldada. Ma loodan, et kõik see, mida meie noored ja noored vallalised täiskasvanud oma kodus, kirikus, seminaris ja instituudis õpivad, inspireerib neid aitama ja armastama südamest ja oma kätega teisi inimesi ning teenima neid, kellega nad kokku satuvad. Sest see on Jeesuse Kristuse ja teiste armastamise loomulik jätk.
Minu arvates jõuab kõik tagasi Jeesuse Kristuse juurde. Kõik, mida me teeme ja õpetame õpetajate ja nendena, kes noori, noori vallalisi täiskasvanuid ja lapsi armastavad ja nendega suhtlevad, peaks tugevdama tunnistust Jeesuse Kristuse elu, missiooni ja lepituse kohta. Ja see ongi kõige selle tõeline mõte. Ma arvan, et kui me seda teeme, et nad saavad siis loodetavasti teada, et see on Jeesuse Kristuse evangeelium, et see on Tema evangeelium, ja selle evangeeliumi liikmeks olemise õnnistused on nii suured, ning et selleks, et see töö saaks tehtud, vajatakse meid kõiki. See on tõesti Tema töö.
Vend Willard: Nii hästi öeldud! Aitäh! Vend Wilkinson, mida sa tahtsid sellele lisada?
Vend Chad Wilkinson: Ma olen sellega täiesti nõus, mida õde Craig just ütles. Kui ta rääkis, mõtlesin ma ühele oma instituudiklassile, kus enamik oli käinud misjonil. Ja nad rääkisid, et koju tulles oli neil raske kohaneda sellega, et 18 kuud või kaks aastat oli olnud nende tähelepanu keskmes keegi teine, ning kui nad koju jõudsid, näis kõik keerlevat nende ümber. Me saame esitada evangeeliumis ja oma tunnis kutseid, mis panevad neid sellele mõtlema või uurima, kuidas nad saaksid seda teha ja mitte mõelda ainult iseendale.
Vend Willard: Õde Johnson, mida sina sellele lisaksid?
Õde Jill Johnson: Selle küsimuse üle mõeldes tuli mulle mõttesse lepingute vägi, millest saame osa vaid kirikus, kus on Jumala volitus ja vägi. Ja tänapäeva maailmas, kus noori inimesi nii palju survestatakse ja Kirikust eemale tõmmatakse, on oluline nad lepingute pidamise väega taas ühendada. Me võime tunda siin maailmas, et oleme üksinda ega suuda sellega, mis meid tabab, ehk oma katsumuste ja kiusatustega toime tulla. Kuid need lepingud, mida leiame vaid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikust ja pühapaikadest, on kõigist neist jõududest tunduvalt vägevamad. Ja ma tõesti arvan, et see on midagi sellist, mida saab Kirikust. Ja me saame sellest oma õpilastele teada anda ning tunnistada ja näidata neile oma eluga, et Kirik on midagi enamat kui vaid heategemine. Lepingutes peitub vägi.
Vend Whimpey: Õde Johnson, ma olen selle kommentaari eest tänulik. Ma olen rääkinud noorte täiskasvanutega, kes on öelnud mulle midagi sellist: „Ma tunnen Taevase Isa lähedust ka siis, kui ma ei käi kirikus.” Ja ma olen vastanud: „Ma olen nõus. Kuid minu eesmärk pole lihtsalt olla Taevase Isa lähedal. Mina tahan saada Taevase Isa sarnaseks. Minu eesmärk on saada ülendatud.” Minu arvates peame aitama kõigil meie noortel ja noortel täiskasvanutel meeles pidada, et surelikkuse eesmärk on saada Taevase Isa sarnaseks. Kirikust leiavad nad preesterluse võtmed ja talitused ning lepingud, nagu õde Johnson ütles. See on Jumala kuningriik siin maa peal ja nad saavad siit midagi, mis aitab neil saada Taevase Isa sarnaseks, mida nad ei saa kusagilt mujalt ega mingil muul viisil.
Vend Willard: See on täiesti õige. Mitte lihtsalt osaleda mingis aates, vaid järgneda „Kristuse aatele”, mida mainiti minu arvates meie viimasel üldkonverentsil. Ja just seda meie lepingud meile pakuvad. Suur tänu selle eest! Mis on mõned väikesed ja lihtsad asjad, mida saame teha, et suurendada võimekust oma õpilasi õnnistada, et õpetada suurema väega ja et meie õpetus oleks tõeliselt hämmastav?
Vend Wilkinson: Mulle meeldib see küsimus. Me oleme rääkinud ja õpetanud ja koolitanud palju oskuste ja meetodite ning paljude erinevate asjade kohta ning kõik see on tähtis. Kuid kui me määrame endale õpetaja – mis tähendab, et Püha Vaim on õpetaja –, kui määrame Püha Vaimu oma õpetajaks ja kutsume Ta oma tundi, just siis leiabki see vägi, see hämmastav õpetus aset.
Vanem Johnson õpetas mulle kunagi, et Saatanal ei pruugi õnnestuda panna eriti paljusid SI töötajaid või rahvast abielu rikkuma või Tarkuse Sõna murdma või midagi väga halba või ränka või tõsist tegema. Kuid ta saab teha väikeseid asju, mis lähevad meile maksma meie väe. Võib-olla keelitab ta meid kurtma või istuma laua ümber ja rääkima kellestki halba või heitma nalja mõne õpilase üle või selle peale naerma või tegema midagi imepisikest, ja kui me sellele järele anname, kaotame Püha Vaimu või Püha Vaim ei saa olla meiega nii palju, kui Ta võiks olla või peaks olema.
Mulle meenub Vana Testamendi Aakan, kui nad said Jeeriko vastu lahingusse minnes käsu, et nad ei võtaks Jeerikost midagi neetut, ei ühtegi jumalat, ei ühtegi aaret. Kuid Aakan võttis ja keegi teine ei teadnud. Ja järgmises lahingus Ai linna vastu, mis näis olevat kindel võit, nad kaotasid ja 36 meest kaotas elu.
Selles peitub põhimõte, et see, mida teeme, omab tähtsust. See pisiasi, mida me öelda võime, või see kaebus või nurin või ükskõik mis, mis võiks mõjutada Püha Vaimu väe jõulisust meie elus, omab tähtsust. Ja see läheb kogu süsteemile väe maksma. See on miski, mis omab tähtsust. Ma tahan kutsuda meid üles neid pisiasju tegema. Pöörake tähelepanu väikestele ja lihtsatele asjadele, mis kutsuvad kohale Püha Vaimu või aitavad meil saada nii palju kui võimalik Õpetaja mõju.
Vend Willard: Vend Whimpey, kas sa tahtsid midagi öelda?
Vend Whimpey: Tõeline Päästjale keskendumine tähendab seda, et oleme oma mõtetes, kui istume ja mõtleme oma õpilastele ja mõtleme oma õppetundidele, tõeliselt Kristusele keskendunud. Ma tahan, et mu õpilased tunneksid Tema iseloomujooni ja omadusi. Seega saab see alguse sellest, kui mina Päästjale keskendun.
Ja teiseks keskendun ma oma õpilastele. Ma olin väga tänulik, et vanem Bednar rääkis juhtimise täiustamise sarjas ühest oma pojaga seotud kogemusest, kui ta poeg vajas abi, et teada, mida preestrite ja loorberite ürituseks planeerida. Seega luges vanem Bednar talle pühakirjakohta Jaakobi 1:5: „Sest usu ja suure ärevuse tõttu oli meile tõepoolest meie rahva kohta ilmsiks tehtud, mis peab neile sündima.” Kui te mäletate seda lugu, siis läks paar korda, enne kui vanem Bednari poeg lõpuks mõistis, et vanem Bednar ütles: „Mis peab sündima? Enne kui mingit üritust planeerite, mõelge kõigepealt sellele, millist kogemust meie õpilased vajavad.” Lähtugem oma ettevalmistustes sellest: „Mida on õpilasel vaja kogeda?”
Ja kolmanda asjana, nagu vend Wilkinson mainis, tuleb minu arvates teadlikult lasta Pühal Vaimul oma rolli ja ülesannet täita siis, kui me tunnis oleme. See on nii oluline. Minu arvates on suurepärane vaadata üle „Evangeeliumi õpetamise ja õppimise” käsiraamatu osa 2.1, kuna me mõtleme tõesti selle üle, mis siis on Püha Vaimu roll ja ülesanne. Ja pelgalt selle mõistmine ning Pühal Vaimul tunnis oma rolli ja ülesande täita laskmine on ülimalt tähendusrikas.
Õde Craig: Üks lihtne asi, mida olen avastanud, on see, et kui ma õpetan ja tunnen, et Vaimu ei ole, tunnistan ma siiralt Jeesusest Kristusest ja Taevasest Isast ning Püha Vaim tuleb. Püha Vaimu missioon on tunnistada Jeesuse Kristuse ja Taevase Isa jumalikkusest. Seega, kui ma jagan tunnistust, lihtsat tunnistust, tuleb Vaim.
Vend Willard: Me rääkisime vägevamast õpetamisest, rohkem Kristusele keskendumisest. Kuid kui püüame rohkem õppijale keskenduda, siis mida saavad õpetajad teha, et nende ettevalmistused oleksid õpilaste jaoks olulised ja arvestaksid nendega?
Õde Johnson: Kui ma esmalt seda küsimust lugesin, mõtisklesin ma selle üle, mis tähendab teenida õpilasi ükshaaval? Kas see tähendab neid konkreetselt tundma õppida? Kas meil on võimalik neid isiklikult tunda? Veeta nendega nõnda aega, et õpime neid paremini tundma? Ja siis ma mõtlesin, et see küsimus on midagi erinevat õpetaja jaoks, kes on Oremi linnas ja kellel on üle saja õpilase. Püüdlus kõigi nende õpilaste elus isiklikult osaleda on heidutav ülesanne võrreldes õpetajaga Saksamaal Frankfurdis, kellel on kuus õpilast, kellega koos käiakse kirikus ja kus mõne õpilase perega ollakse väga lähedane. Seega tundub see õpetaja kohustus heidutavana, et iga õpilasega tuleb lävida nii isiklikult, et külastada nende peresid ja osaleda nende sündmustel. Neil on nii palju sündmusi ja see võib teid lihtsalt enda alla matta.
Siit mõned ideed, mis mul on, et nende vajadustega arvestada. Mõtlesin, et me peame küsima. Me peame küsima õpilastelt endalt, mida nad vajavad. Me peame küsima teistelt õpetajatelt, mida nad on samaealiste, samast vanuserühmast ja samast kultuuriruumist pärit õpilaste juures täheldanud, sest see Kirik on üleilmne ja kultuurilisi erinevusi on väga palju. Kuid kõige tähtsam on küsida oma Taevaisalt ja loota Vaimule ning meile antud lubadustele, et kui me teeme kõik, mida suudame, õnnistatakse meid vajaliku inspiratsiooniga, et neid õpilasi tunda ja teada, mis see on, mida meil on vaja neile õpetada. Ja selles keerulises maailmas, kus noortel on kõik need uued väljakutsed, on see üha tähtsam, et meie Taevane Isa meid nende õpetamisel juhatab.
Õde Aburto: Ma arvan, et kui me nendega nõu peame ja nende kohta teada saame, õpime me neid paremini tundma. Tähtis on ka neid jälgida ja kuulata vihjeid või jälgida neid vihjeid, mida nad meile annavad. Nende kommentaarid või kommentaaride puudumine või küsimused, mida nad esitavad, võimaldavad meil neid paremini tundma õppida. Ehk peaks isegi laskma neil anonüümselt küsimusi esitada. Vahel tundub neile turvalisem rääkida sellest, mis südamel, kui me ei tea nende nime. Lisaks tehke kindlaks, et õpitavad põhimõtted ja õpetused oleksid seotud sellega, mis nende elus just praegu sünnib, mitte tingimata tulevikus, vaid just praegu, et nad näeksid end pühakirjades, et nad näeksid end Iisraeli kogumas, et nad näeksid end päästmise ja ülenduse töös. Ja nad võiksid heita samuti pilgu elatud elule ning näeksid aegu, mil Issand on nende elu õnnistanud, et neil oleks meeles, kes nad on ja et Ta on alati valmis neid õnnistama. Aidake neil leida üles see oluline. Ja selleks, et seda teha, peate te teadma, mis nende elus sünnib.
Vend Wilkinson: Minu arvates on mõlemad kommentaarid täiesti vapustavad. Ma olen avastanud, et võiks lasta lausa esimeses tunnis õpilastel mulle kiri kirjutada. Ma ei taha, et nad räägivad mulle oma pattudest või muust sarnasest, vaid et nad räägiksid mulle endast. Mida mul on vaja sinu kohta teada, mis aitaks mul kõige paremini sinu õpetajana sind sel semestril või sel aastal teenida? Räägi mulle oma perest, räägi mulle oma tööst, räägi mulle, millega sa tegeled. Räägi mulle, mida sa sellelt tunnilt ootad. Või ütle kasvõi: „Mul on raskusi usuga” või „Ma võitlen millegagi”. Seejärel ma teen igast õpilasest pildi ja klammerdan selle paberi külge. Ja kui ma seda kirja loen, saan ma selle õpilasega tuttavaks ja pean seda kõike meeles, kui teen ettevalmistusi. Need on mõned praktilised võimalused jõuda selleni, mida õde Johnson ja õde Aburto meile õpetavad.
Vend Willard: Järgmine küsimus on meie õpetajate aitamiseks. Kuidas tasakaalustada oma kohustust õpetada selget ja tõest õpetust ning samas innustada õpilasi, kes tulevad erinevatest oludest, kellel on erinev kultuuriline taust, sobival kombel oma mõtteid ja tundeid jagama? Mida ütleksite õpetajale, kes püüab veenduda, et õpilased tunneksid, et neil on tunnis hääleõigus, et nad saavad rääkida, et nad saavad jagada mõtteid ja tundeid, mis võivad tunnis toimuvast erineda, ja ikkagi õpetust edastada?
Vend Whimpey: Selline tasakaal on vahel tunnis keeruline. Minu arvates peame meeles pidama, et meie kohustus on õpetada tõde, mitte arvamust. Meie õpilastel on vaja teada, et kui nad tulevad tundi, kuulevad nad tõde. Just seetõttu peame keskenduma pühakirjadele ja prohvetite sõnadele, et kui õpilased tulevad, oleme just selles punktis ja leiame oma vastused just sealt. Pidage samuti meeles sihti, et meie eesmärk on aidata noortel ja noortel täiskasvanutel mõista Jeesuse Kristuse õpetust ja lepitust ning nende peale loota. Mul on vaja aidata oma õpilastel mõista.
Kuid ma arvan, et me peame meeles pidama ka seda, et vastutus lasub seejärel meie õpilastel. Mäletate, et Õpetuse ja Lepingute 50. osas jutlustame tõesõna, siis aga peavad meie õpilased selle tõesõna vastu võtma. Nad peavad tundi tulles uskuma. Seega, kui meie tunnist võiks saada midagi laboratooriumi sarnast, kuhu meie õpilased tulevad, ja nad tunnevad, et see on keskkond, kus õpetatakse tõde, kuid tunnevad siis, et saavad ikkagi turvaliselt oma küsimusi, kogemusi või muresid jagada. Meie õpetajatena oleme seal tõesti selleks, et aidata oma õpilastel õppida õppima, õppida, kuidas tunda Vaimu, kuidas iseenda jaoks selles keskkonnas teadmisi omandada, oma arvamust avaldada. Ja võib-olla ajendab see vestlema, juhatab meid pühakirjade ja prohvetite sõnadeni, mis aitavad meil leida tõde, mitte pelgalt arvamust või mida nüüdisaja maailmas räägitakse.
Keskendugem sellele, mis on tõsi. Mõelge vaimsete teadmiste omandamise kavandile. Kui saaksime tõeliselt sellele kavandile keskenduda ning aidata oma õpilastel õppida, kuidas tegutseda usu ajel ja näha igavikulisest vaatenurgast ning otsida siis vastuseid jumalikult määratud allikatest, siis tulevad nad tundi selleks, et õppida tõde, et saada oma Taevase Isa sarnaseks.
Üks meie piirkonnajuhtidest rääkis mulle ühest oma kogemusest. Ta istus tunnis ja üks noor täiskasvanu avaldas arvamust, mis ei läinud tegelikult päris kokku Kiriku õpetustega. Seejärel vastas õpetaja sellele nii: „Kuidas sinu enda tunnistus ja arusaamine päästmisplaanist sinu arvamust propageerib? Alustame usust, sellest, mida sa tead või mida sa oled tundnud, ja räägime sellest vaatenurgast lähtudes.” Ja siis ta ütles, et kui nad püüdsid tegutseda usu ajel ja vaadata sellele igavikulisest vaatenurgast, nägi ta, kuidas see noor täiskasvanu kohe sealsamas ka tegelikult ilmutuse sai. Nad rääkisid sellest, mida nad teavad, mida nad ikka veel ei tea ja miks nad tahavad püüda jätkuvalt seda välja nuputada. Seega polnud neil kõiki vastuseid, kuid selles õhustikus tulid nad kokku, et tõde teada, ning tegutsesid usu ajel ja olid uskumisele meelestatud ning vaatasid siis seda asja olemasolevate teadmiste vaatenurgast.
Kuidas ma saan aidata teil õppida, kuidas õppida, ja kuidas vastuseid leida, kui te sel tasandil edasi liigute? Minu arvates peame olema mõnikord ettevaatlikud, et kui me ei lase vahel evangeeliumi põhimõtetel ja õpetustel end muuta, püüame muuta evangeeliumi põhimõtteid ja õpetusi, et need sobituksid meie olude ja olukorraga. Kui me saame tõeliselt öelda: „Taevane Isa, ma tahan saada Sinu-sarnaseks. Aita mul õppida, kuidas evangeeliumi õpetused ja põhimõtted mind aitavad.” Ja samas vaimus: „Mul on ikka veel küsimusi ja muresid, kuid ma tahan tõesti teada, mis on tõsi.” Ma arvan, et õpetajatena saame tõesti luua sellist õhustikku seeläbi, kuidas me reageerime. Aidates oma õpilastel pöörduda tõe õppimiseks pühakirjade ja prohvetite poole ning aidates neid, kui nad näevad vaeva, et tõeliselt tõde teada. Ma tahaksin lisada, et ärge alahinnake tunnistuse ja tunnistaja väge. „Vaid kogu tõde kinnitatakse kahe või enama tunnistaja suu läbi.”3 Niisiis pühakirjades, prohvetite sõnade ja nende enda tunnistusega tõe kohta. Ja kui siis vaim tunnistab, jõuavad meie noored lahenduseni ja õpivad, kuidas iseenda jaoks õppida ja tõde iseenda jaoks teada saada.
Vend Willard: Mulle meeldib Nefi kommentaar, kui ta ütleb: „Ma tean, et ta armastab oma lapsi; ometi ma ei tea kõikide asjade tähendust.”4 Nefi tunnistas sellest, mida teadis ja milline õnnistus see meile kõigile on.
Vend Wilkinson: Mulle meenus ühe mõttena näide abielurikkumiselt tabatud naisest ja Päästjast. Päästja ei häbenenud tõde õpetada. Ta õpetas naisele õpetust, et selline asi ei sobi. Kuid Ta tegi seda naist kaitstes, aitas naisel turvaliselt kogemust saada.
Õde Johnson: Ma läksin selle mõttega kaasa, et kui õpilased võiksid tunda, et see Päästja armastus ja lepituse vägi on rohkem nagu jõud kui see, et me õpetame neile käske ja tagajärgi, kui neile mitte kuuletuda. Kui nad lahkuvad klassist ja tunnist tundega, et keegi neid nii palju armastab ning et neil on juurdepääs lepituse väele, et kui oleme teinud vigu, ja vigu teevad kõik, ja on asju, milleks meil on lihtsalt vaja lepitust. Kõige selle positiivne külg on just see, mille õpilane tunnist kaasa võtab. Nad tunnevad, et neil on lootust. Ja minu arvates on neil seda tõesti siin maailmas vaja.
Vend Willard: Tänan nende kommentaaride eest! Tegelikult puutub ka see viimane küsimus sellesse: kuidas saame aidata noortel tunda, et neid tõesti märgatakse, et nende küsimused on tõepoolest olulised? Õde Craig, mida sa lisaksid?
Õde Craig: Mulle meenus pühakirjakoht Markuse evangeeliumist, mida te kõik teate. Rikas noor valitseja on pöördunud Päästja poole ja mõtiskleb, mida ta peab tegema, et saada igavest elu. Ja Päästja loeb ette mõned käsud, millele ta juba kuuletub. Ja mulle meeldib 21. salmis see, et enne, kui Ta palub sel noorel mehel teha midagi üliväga rasket – ja meil kõigil on raskeid asju –, „ja Jeesus vaatas tema peale” ehk märkas teda „ja tundis armastust ta vastu”.5 Minu arvates on tähtsaim, mida me noortega lävides alati teha saame, see, et me aitame neil tunda, et neid armastatakse. Ma mõistan, et see pole alati kerge ning et vahel nõuab see meilt suuri jõupingutusi ja palveid, et meie silmad näeksid, nagu näeb Päästja.
Veel tekkis mul selle üle mõeldes mõte, et me peame rakendama küsimuste väge. Sellest on siin täna juba räägitud, kuid selleks, et küsida häid küsimusi – selliseid, mis võimaldavad meil hinnata, kuidas nad end tunnevad ja kus nad omadega asuvad, ning seejärel innustada neid esitama oma tõelisi küsimusi –, peame olema oma õpilaste ja nendega, keda õpetame, ühel lainepikkusel. Et nad ei esitaks üksnes selliseid küsimusi, mida meie nende arvates neilt ootame. Tõelised küsimused on vahel ebamugavad ja neile ei ole kergeid vastuseid ning sellest pole midagi. Neid ei saa kõrvale heita, sest minu arvates näitab juba see tõsiasi, et neil sellised keerulised küsimused on, nende huvitatust. Ja otse loomulikult ei taha me seda, et nad oleksid passiivsed osalejad. Me tahame, et nad küsiksid. Meie töö on juhatada neid õigete allikateni, eriti Issandani, et nad saaksid isiklikku ilmutust ja selle ajel tegutseksid. Ja peaksime tegema sama, kui loome usaldusväärset õhkkonda, kus nad tunnevad end turvaliselt, et oma tõekspidamisi ja vahel oma kahtlusi väljendada. Ma arvan, et kui me loome selliseid turvalisi õhkkondi, kui me austame tõeliselt neid, nende arukust, nende võimeid, seda, mida neil on meile õpetada ja mida neil on pakkuda, kui anname neile võimalusi vastata prohveti ja Jeesuse Kristuse kutsele ning osaleda päästmise ja ülenduse töös, siis on loomulik, et nad tunnevad selle tulemusel, et neid märgatakse, kuuldakse ja vajatakse.
Õde Aburto: Lisaks peaksime panema tähele õpilasi, kelle eluolu ja perekondlik olukord on erinevad. Peaksime veenduma, et nad ei tunneks end väljajäetuna, et nad tunneksid, et kuuluvad siia Kirikusse ja Kristuse ihu juurde, kes me kõik oleme. Samuti peaksime jälgima hoolikalt oma sõnakasutust. Näiteks ei ela mõni võib-olla oma vanematega ja selle asemel, et öelda „vanemad”, võime öelda lihtsalt „sinu pere” või „sulle armsad inimesed”. Ma arvan ka, et kui oleme haavatavad, aitab see neil näha, et meil kõigil on millegagi raskusi, et meil kõigil on omad nõrkused. Seega arvan, et kui aitame õpilastel tunda, et nad on samal rännakul koos meiega ja et keegi pole täiuslik, siis nad tunnevad, et nad on olulised. Ja loomulikult nende kuulamine, nende kommentaaride kuulamine, nende esitatud küsimuste kuulamine. Kui nad esitavad küsimuse, peame peatama oma tegevuse ja aitama neid endal vastust leida. Neile vastuse andmine pole tingimata vajalik, vaid et nad leiaksid vastuse ise pühakirjadest palve ja elavate prohvetite sõnade kaudu.
Õde Johnson: Tahan lihtsalt öelda, et neile küsimustele mõtlemine pani mind meenutama minu elus olnud õpetajaid, ja see on lausa hämmastav, kui suur tähtsus on neil minu elus olnud. Ma olen olnud need mõned viimased päevad selleks ülekandeks valmistudes nii tänulik, et olen saanud mõelda oma õpetajatele ja nende armastusele, Päästjale pühendumisele ja selle tohutule mõjule. Ma tundsin end nende ja nende armastuse tõttu Päästja ja minu vastu nii tähtsa ja nii olulisena. Ma olen igavesti tänulik kõikidele headele õpetajatele, kes meil siin Kirikus on. Imeline on taas seda headust meenutada.
Vend Willard: Mis sellesse puutub, siis suurepärase õpetaja eeskuju räägib iseenda eest. See eeskuju on kõnekam kui see vestlusring või terve igaviku kestvad kõned õpetamisest. Tuleb vaid mõelda mõnele õpetajale, kes teie elu õnnistas, kellelegi, kes ulatas teile sõbrakäe ja õnnistas oma teenimisega teie elu. Ja ma tean, et selline jutlus kestab palju kauem kui see, mida meie täna selle ajaga teha võime. Niisiis tänan selle meeldetuletuse eest!
Lubage mul lihtsalt tänada tänase koosveedetud aja lõpetuseks kõiki selles arutlusringis osalejaid, et te õpetasite meid nii tänase vestluse käigus lausutud sõnadega kui ka oma eeskujuga Kristuse-sarnase elu elamisel, mis on sellest veelgi tähtsam. Te olete Jeesuse Kristuse jüngrid ning mul on olnud täna eriline võimalus koos kõigi teiega olla ja teilt õppida. Ma ütlen kõigi selles vestluses osalejate nimel kogu meie kuulajaskonnale kõikjal maailmas, et me armastame teid. Me täname teid nende paljude mooduste eest, kuidas te püüate Jumala lapsi õnnistada. Ma tunnistan, et Ta elab. See on Tema töö. Ja ma palvetan, et Ta rikkalikemaid õnnistusi valataks kõigi teie ellu kõikjal, kus te olete. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.