Empaatia
SI iga-aastane koolitusülekanne 2021
26. jaanuar 2021. a.
Ma hindan seda, mida vend Wilkinson ütles nende kohta, kes on kaotanud lähedasi ja kes on selle aja jooksul muul viisil kannatanud ja soovin, et teaksite, et me tunneme teile kaasa.
Alustuseks tahaksin samuti tänada teid jõupingutuste eest nende suurte muutuste ajal. Teie suur töö, et interneti vahendusel tõhusalt õpetada, on olnud märkimisväärne. Ma tean, et mõned päevad on olnud heidutavad, kui püüate aidata oma õpilaste huvi üleval hoida, samas kui neid ümbritseb nii palju segajaid. Nii et tänan teid püsivate pingutuste eest. Samuti hindame teie valmisolekut kohaneda uute märkimisväärsete muutustega nagu uue õppekava kalendri ja lugemisnõuetega. Olen väga tänulik teie tohutu võimekuse ja valmisoleku eest sellele kõigele nii suure usuga vastu astuda.
Muutuste aeg kutsub esile võimekuse, võib-olla isegi Vaimu anni, mis on minu arvates meie kõigi jaoks oluline. See kasvab välja usust Jeesusesse Kristusesse. See on võime usaldada mineviku kordaminekuid, oodates samal ajal lisavalgust, mida Issand soovib anda. Vanem Jeffrey R. Holland ütles selle kohta järgmist:
„Minevikust tuleb õppust võtta, kuid mitte minevikus elada. ‥ Ja kui oleme õppinud, mida õppima pidime, ja võtnud kogemustest parima, vaatame ettepoole ja peame meeles, et usk on suunatud alati tulevikku. ‥
Usk rajaneb minevikule, kuid ei igatse sinna jääda. Usk loodab, et Jumalal on varuks suuri asju.”1
Hoides kinni kõigest mineviku heast, peaksime püüdma nendele pingutustele toetudes teada, mida Issand soovib, et me järgmisena teeksime. Peaksime olema valmis küsima endalt: „Mis puudub mul veel?”2 ja püüdma parandada oma teadmisi, hoiakut, karakterit ja õpetamist. Ka see on üks viis usu väljendamiseks.
Võib-olla mäletate, et enam kui viis aastat tagasi ütles vanem Kim B. Clark meile:
„Olgu meie elus praegu nii palju vaimsust kui tahes; olgu meie usk Jeesusesse Kristusesse kui kindel tahes; olgu meie pühendumine, kuulekus, lootus ja ligimesearmastus kui tugevad tahes; olgu meie professionaalsed võimed kui suured tahes, sellest kõigest jääb eelseisva töö tegemiseks väheseks. ‥
Issandal Jeesusel Kristusel on meie jaoks varuks suur töö kasvava põlvkonnaga. See töö on suurem kui ükski, mida me varem teinud oleme.”3
Olen tänulik teie vastuse eest tema üleskutsele. Olen näinud, et paljud teist on süvendanud oma vaimsust ja pühendumust ning oma oskusi ja võimeid. Oleme näinud palju põhjuseid, miks see nii tähtis oli ja miks on vajalik neid omadusi ka edaspidi süvendada.
Lubage mul jagada teiega üht näidet. Oleme viimasel ajal rääkinud vajadusest olla rohkem Kristuse-kesksed ja õppijale keskendunud. See ei ole lihtsalt märksõna või õpetamistehnika. Kristuse-keskne ja õppijale keskendunud olemine on viis, kuidas rakendada kahte suurt käsku.4 See peaks kujundama meie püüdlusi kutsuda osalema rohkem noori ja noori täiskasvanuid. Ja see peaks kujundama meie püüdlusi õpetamise väe suurendamiseks.
Kui me tõesti püüame oma õpetuses esimest suurt käsku rakendada, ei räägi me Päästjast vaid tunni lõpus. Me kasutame igat võimalust, et Temast tunnistada ja Tema eest tänu väljendada. Me mitte lihtsalt ei räägi Temast vaid kõneleme Temast kui meie isiklikust Lunastajast, keda oleme tundma, armastama ja usaldama õppinud.
Kui me tõepoolest püüame oma õpetuses rakendada teist suurt käsku, ei keskendu me ainult materjali kajastamisele või konkreetsete õppemeetodite kasutamisele, et õpilased tunnis kaasa teeksid. Me keskendume üksikisikutele ja nende vajadustele ning püüame aidata neil liikuda igavese elu poole. Me ei näe enam ainuüksi klassitäit õpilasi vaid igat õppijat, kui jumaliku potentsiaaliga armastatud Jumala last.
Need ei ole uued ideed. Oleme seda alati teha tahtnud. Nii et minu küsimus on, kuidas saaksime toetuda mineviku kordaminekutele, et seda tulevikus veelgi tõhusamalt teha?
Ehkki olen nendel teemadel varem rääkinud, siis lootuses jätkata tehtavale heale ülesehitamist, soovin jagada vaid üht lisamõtet selle avalduse mõlema poole kohta, alustades suuremast Kristuse-kesksusest. Olen püüdnud paremini mõista, mida see tähendab ja mismoodi võiks see meie kodudes ja klassiruumides välja näha. Kindlasti peaksime jätkama jõupingutusi, et aidata õpilastel keskenduda Jeesuse Kristuse tiitlitele, omadustele ja eeskujule.5 Kas ma võiksin soovitada veel täiendavat viisi? Issanda prohvet, president Russell M. Nelson, on meile kõigile meelde tuletanud, et „oma õnnistuste loetlemine on palju parem kui probleemide kokkulugemine”6. Olen õppinud temalt Iisraeli lepinguga kaasnevatest õnnistustest ja sellest, et kui laseme Jumalal valitseda, kogeme tervenemist, leiame vastuseid, saame julgust kiusatusele vastu astuda ja jõudu oma katsumustega võitlemiseks. President Nelson ütles samuti, et kogeme „omast käest, et meie Jumal on imede Jumal [Mr 9:11].”7 Nii et teine viis Päästjale keskendumiseks on aidata meie õpilastel tunda ära, kuidas Ta toob armastuse ja halastuse kõigi Taevase Isa lasteni.
Osalesin hiljuti virtuaalses tunnis. Tunniks valmistudes lugesid õpilased kirjakohta Eteri 2:25: „Ja vaata, ma valmistan teid ette nendeks asjadeks; sest te ei saa ületada seda suurt sügavust, kui ma ei valmista teid ette merelainete vastu.”8 Klassi liikmed arutasid seda salmi ja kuidas Issand valmistas jeredlasi ette nende teekonnaks. Üks õpilane jagas, et koges parajasti katsumust, mida kirjeldas kui kõige laastavamat asja, mida oli kunagi kogenud.
Siis esitati küsimus, mis minu arvates oli inspireeritud Pühast Vaimust. Mida on Issand juba teinud, et teid selleks katsumuseks ette valmistada – veel enne seda, kui see juhtus? Milliseid kogemusi on ta teile juba andnud ja milliseid õppetunde on ta teile juba andnud, millest te nüüd võite jõudu ammutada? Milline suurepärane küsimus, mis paneb meid mõtlema sellele, kuidas Päästja oma armastusega meie poole küündib isegi selleks, et meie vajadusi ennetada. Seda katsumust kogenud inimene rääkis paljudest viisidest, kuidas Issand oli teda ette valmistanud. Ta mõistis, et tal on olnud kogemusi, millest võib jõudu ammutada, ning sügav arusaamine ja tunnistus põhimõtetest, mida peab teadma, et sellele katsumusele suure usuga reageerida. Ka mitu teist klassi liiget jagas, kuidas Issand oli neid katsumustes toetanud ja kuidas nad said teada, et Ta armastab neid ja soovib neid õnnistada.
Kui aitate oma õpilastel näha Issanda kätt pühakirjades tuttavaks saanud inimeste õnnistamisel, saate aidata neil ära tunda ka rolli, mida Ta hetkel õpilaste elus mängib. Nagu Mormoni Raamat meid õpetab, võime aidata neil pidada „meeles, kui halastav on Issand olnud inimlaste vastu”9.
Nüüd üks mõte selle avalduse teise poole kohta: vajadus keskenduda meie õpilastele. Elame ajal, mil paljud noored ja noored täiskasvanud võitlevad lahendamata küsimustega ja tunnevad maailma paljude häälte tõttu segadust. Selle müra ületamiseks peavad nad mõistma tõelist õpetust. Nii nagu alati, vajavad nad, et meil oleks moraalset julgust õpetada ja tunnistada igavesest tõest. Kuidas saame siis jätkata sellega – ja sellele ehitades edasi minna –, et nende vajadusi silmas pidada? Kuidas saaksime paremini keskenduda mitte ainult tõe õpetamisele, vaid ka sellele, et aidata oma õpilastel tõde õppida?
Üks võimalus selleks on Kristusele omase empaatiavõime kaudu. Empaatia on võime mõista ja tunda, kuidas teised inimesed end tunnevad. Tõeline empaatia ühendab inimesi; see tekitab seotust ja aitab inimestel tunda, et nad pole üksi. See on kriitiline osa kuuluvustunde loomisel. See omadus on võti, et tõhusalt vastata õpilasele, kellel on küsimus, ja tõhusalt juhtida rühmaarutelu, kus paljud õpilased kuulavad tähelepanelikult ilma oma küsimusi välja ütlemata.
Uuringud näitavad, et need, kellel on probleeme oma usuga, ei jää tavaliselt kõrvale õpetuse tõttu. Nad jäävad eemale, sest esitavad küsimusi seoses isiklike kogemustega, mis panevad neid nägema neid probleeme teatud vaatenurgast – sageli mitte kuulumise, südamevalu või täitumata ootuste vaatenurgast. Kui vastame nende küsimustele ilma empaatiata, konteksti mõistmata, ei pruugi me neile anda vajalikku abi. Veelgi hullem, kui neid eirame, arvustame või kaitsepositsioonile asume, siis kaotame nende usalduse ja võimaluse olla positiivne mõju nende elus.
Päästja oli täiuslik eeskuju sellest, kuidas rääkida tõde armastuses.10 Tema läbikäimised olid täis empaatiat, mis oli alati kohandatud individuaalsetele vajadustele ja mõistmisele. Selle tulemusena tundsid inimesed, kes arvasid, et ei ole küllalt tublid või ei anna ideaalse jüngri mõõtu välja, endiselt Tema armastust ja hoidsid Tema ligi. Nad mõistsid, et vajavad Teda.
Üks teine suurepärane näide pärineb tänavusest Õpetuse ja Lepingute raamatu uurimisest. 88. osas on kirjas Issanda juhised prohvetite koolile. Õpetaja pidi saabuma enne õpilasi ning valmistama ette ennast ja klassiruumi. Samuti paluti tal tervitada õpilasi järgmiste sõnadega:
„Ma tervitan sind Issanda Jeesuse Kristuse nimel, igavikulise lepingu ehk selle meelespidamise märgiks, millises lepingus ma võtan sind osadusse otsusega, mis on kindel, vankumatu ja muutumatu – olla Jumala armu läbi armastuse sidemetes sinu sõber ja vend.”11
Ehkki ei oleks kohane alustada igat seminari või instituudi tundi nende sõnadega, on see tervitus äärmiselt õpetlik ja sisukas. Nagu küsis õde Virginia Pearce: „Kas suudate ette kujutada õpikeskkonda, mis on üles ehitatud sellisele armastuse ja pühendumise kinnitusele kaasõpilaste poolt ja nende vastu? Kas kujutate ette isiklikku turvalisust, mida nad tundsid – ja energiat, mida muidu oleks kasutatud enda õigustamiseks ja kaitsmiseks, aga oli neile õppimiseks, kasvamiseks ja muutumiseks? Kas kujutate ette Püha Vaimu väge ruumis, kus iga osaleja oli Jumala armu kaudu armastuse sidemetes lubanud olla sõber ja vend?”12
Mõtelge vaid, kuidas see muudaks meie klassi ja kuidas see õnnistaks õpilasi isiklikult. Kujutage näiteks ette, et üks noormees nimega Alex küsib: „Mida ma pean tegema, kui ma ei nõustu Kiriku iga eeskirjaga?” Kuidas võiksite reageerida viisil, mis näitab armastust ja empaatiat? Muidugi peab ta mõistma prohvetite rolli ja kuulekuse tähtsust. Kuid see ei pruugi olla hetkel kõige parem vastus ja see ei pruugi olla piisav inimese jaoks, kes nende küsimustega maadleb. Enne kui küsimusele vastame või arutelu juhime, oleks hea, kui püüaksime kõigepealt mõista inimest, kes küsib, või rühma, kes arutelus osaleb. Nii et kui teil oleks võimalik Alexiga päriselt rääkida, siis mida peaksite veel teadma ja mida tema veel teilt vajaks?
Alustuseks võime kuulata ja püüda näha olukorda tema vaatenurgast ja proovida ette kujutada, mida ta tunneb. Tõenäoliselt ei küsi Alex seda küsimust lihtsalt küsimise pärast ega lihtsalt selleks, et õpetust mõista. Alexil on taust. Tal on kogemusi ja suhteid, millest mõned on olnud positiivsed ja teised mitte. Tegelikult tunneb Alex end kirikus ja instituudis käies pisut kõrvalejäetuna. Evangeeliumiarutelude ajal ei ole ta samal arvamusel kui paljud teised inimesed, kes sõna võtavad. Ta ei tea, kas keegi teine tunneb sama, mis tema, kuid keegi ei paista kunagi küsivat tema konkreetseid küsimusi. Nende kogemuste tõttu tunneb ta end Kirikus üksildasena. Kui ta proovis oma vaatenurka jagada, tundis ta, et teda ei kuulatud ega mõistetud. Ühel teisel korral tegi õpetaja märkuse tema habeme kohta. Hiljem suhtus kaasõpilane kergemeelselt teemasse, mida Alex oluliseks pidas. Ta tundis, et teda arvustatakse, ja mõnikord isegi vihastas.
Kuid peaksite Alexi kohta veel midagi teadma. Ta on ikka veel siin. Ta tuli klassi. Ta käib kohal, sest armastab evangeeliumi ja Kirikut. Ta püüab oma usust kinni hoida ja teha seda, mis on õige. Ta püüab samuti selgust saada, mis kõigest kirikus kuuldust ja kogetust on tõeline õpetus ja mis on kultuurinormid või isegi valeõpetused, mida heatahtlikud liikmed on edasi andnud. Ta seisab keset emotsionaalset võitlust ja otsib Issanda tahet. Kuidas võiksite seda kõike Alexi kohta teada, kui te ei kuulaks ega otsiks empaatiat? Nüüd, kui tunnete Alexit veidi paremini, mõistate, et tema küsimus ei puuduta ainult Kiriku eeskirja. Ta ei küsi lihtsalt: „Kas Kirik on õige?” Ta soovib teada: „Kas Kirik on hea?” „Kas siin on koht minu jaoks?” ja „Kuidas mina siia sobin, kui paistab, et olen ainus, kellel on kahtlusi ja küsimusi?”
Te saate aidata Alexil tema küsimustele mõelda ja neid igavesest vaatenurgast näha. Mõnikord on õige küsimuse esitamine oluline osa meie Taevaselt Isalt vastuste saamisel. Kuid kui meil on piisavalt armastust ja empaatiat tema mõistmiseks ja tema küsimuse konteksti teadvustamiseks, siis aitab see teil pakkuda talle vajalikku tuge ja juhatust. See pole lihtne ja võib isegi veidi hirmutav tunduda. Kuid ma ei palu teil juhtida iga arutelu ega vastata igale küsimusele täiuslikult. Ma palun, et te kuulaksite, tunneksite kaasa ja aitaksite neil tunda Taevase Isa armastust nende vastu. Kas kujutate ette isiklikku turvalisust, mida Alex ja tema klassikaaslased tunneksid – ja energiat, mida varem oleks kasutatud enda õigustamiseks ja kaitsmiseks, mis kulus neil õppimiseks, kasvamiseks ja muutumiseks? Kas kujutate ette Püha Vaimu väge klassiruumis, mis on täis sõpruse ja armastuse sidemeid?
Kas mäletate vanem Dale G. Renlundi nõuandeid viimaselt üldkonverentsilt? Ta rääkis patsiendist, kes oli varem korduvalt alkoholiga seotud haiguste tõttu haiglaravil viibinud. Üks arstiks õppiv naine väitis, et tema arvates oli ebaaus, et ta pidi tundide kaupa selle patsiendi eest hoolitsema, kuigi patsient oli ise oma olukorras süüdi.
Vanem Renlund kuulis, kuidas üks teine arst naisele vastas: „Sinust sai arst, et inimeste eest hoolitseda ja nende ravimise nimel tööd teha. Sa ei saanud arstiks, et neid hukka mõista. Kui sa seda erinevust ei mõista, pole sul mingit õigust selles asutuses väljaõpet saada.”13
Teist ja minust ei saanud Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetajaid, et oma õpilaste üle kohut mõista. Meist said õpetajad, sest tahtsime suunata neid Meistertervendaja poole. Ainult Jeesusel Kristusel on õigus kohut mõista ja ainult Tema oskab tervendada. Ainult iga päev Temale keskendudes – Tema eeskujule, Tema õpetustele ja lubadustele – saame aidata neil leida vajalikku tervendust ja suunda. Ükskõik, mis muutub meie lähenemisviisis õpetamisele ja õpilastega suhtlemisele, üks asi ei muutu kunagi. Üks kõige tähtsam viis, kuidas saame pealekasvava põlvkonna usku suurendada, on asetada Jeesus Kristus täielikumalt meie õpetamise ja õppimise keskmesse, aidates meie õpilastel Teda tundma õppida, Tema käest õppida ja püüda teadlikult Tema-sarnaseks saada. Kui ühendada teie tunnistuse leek sügava armastusega teie õpilaste vastu, siis olete parimal võimalikul positsioonil, et aidata neil mõista Tema õpetusi ja Tema lepitust ning toetuda neile ja saada osa Tema lubatud õnnistustest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.
Nüüd tahaksin minna ja liituda vend Bigelow ja vend Smithiga.