Muutuste pärand KHS-is
S&I iga-aastane koolitusülekanne 2021
Teisipäev, 19. jaanuar 2021. a
Olen teie eest tänulik ja mul on heameel veeta teiega mõned minutid. Olen tänulik Chadi ja tema andeka ning pühendunud meeskonna eest, kes teevad nii palju, et olla abiks selles Issanda töös. On õnnistus, et õde Jean B. Bingham on täna meiega ja ma ootan huviga tema sõnumit. Ta on vägev ja inspireeriv juht ning oleme tänulikud, et ta teenib Kiriku haridusnõukogus.
Kuna oleme kaalunud olulisi muudatusi Seminarides ja Usuinstituutides (SI), olen mõtisklenud ka Kiriku hariduse ajaloos toimunud muutuste üle. Ühel päeval hakkasin kirikuhariduses toimuvat lõimima omaenda pereajalooga. Minu ema vanemad ühinesid Kirikuga Šveitsis, kui nad olid noored täiskasvanud, nii et minu perekonna selles harus oli minu ema põlvkond esimene, kes Kiriku haridussüsteemiga liitus. Mõned mu isa esivanematest olid Kiriku liikmed juba palju varem. Lubage mul mõnda neist esivanematest veidi tutvustada ja mainida ka samal ajal Kiriku hariduses toimunut. Märkate aastate jooksul toimunud muutusi. Mõned neist on suured.
Minu vaarema Sarah Jane Angell elas noore tüdrukuna oma perega Kirtlandis Missouris ja Nauvoos. Ta saabus Salt Lake’i orgu 1848. aastal 14-aastase tüdrukuna ja käis koolis kõikides nendes kohtades asunud külakoolides.
Lõpuks Sarah’ga abiellunud Jarvis Johnson elas Nauvoos noore teismelisena. Tal oli võimalus õppida ühes linna paljudest koolidest. Pärast pühade lahkumist Nauvoost ja läände suundumist astus ta 17-aastaselt mormoonide pataljoni liikmeks. Sarah ja Jarvise nooruspäevil pakkusid haridust nii Kirik kui ka mõned inimesed nende kogukonnas, kuid puudus Kiriku Haridussüsteem, nagu me seda täna teame.
Sarah’ ja Jarvise poeg Rais on minu vanavanaisa. Ta kasvas üles Utah’s ja käis koolis Honeyville’i-nimelises linnas. Hoonet kasutati nii kiriku kui ka kooli jaoks. Lõpuks Raisiga abiellunud Charlotte käis koolis lähedal asuvas Call’s Fortis väikeses kivihoones. Nende teismeliseaeg langes 1870-ndate aastate lõppu ja 1880-ndate aastate algusesse ehk mõni aasta enne seda, kui Kirik avas suurema osa oma keskkoolidest. Kuna 1880-ndatel aastatel sai üha rohkem koole linnades riigikoolideks, ei lubatud neil koolidel usuõpetust õpetada. See põhjustas Kiriku keskkoolide arvu suurenemise pärast seda, kui Rais ja Charlotte olid oma koolitee lõpetanud.
Rais meenutas oma abieluettepanekut Charlotte’ile, keda ta nimetas Lottieks. Ta ütles:
„Kui ma esimest korda Lottiet nägin, juhtis ta kaubavankrit. Tema isa pidas nende kodu ees poodi. Ta nägi välja nagu roosinupp. Hiljem kohtusin temaga tantsupeol ja me kurameerisime vähem kui aasta ning siis palusin ta endale naiseks. Ta ütles: „Ma ei meeldi sulle.” Ma vastasin: „Meeldid küll.” Olime kihlatud kolm kuud.”1
Olen üsna kindel, et Raisist ei saaks armastusfilmide stsenaristi, kuid Charlotte abiellus temaga ja neil oli 12 last.
Üks neist 12 lapsest, Alphalus, keda kutsuti Alphiks, oli minu vanaisa ja ta õppis Brigham Youngi kolledžis Utah’s Loganis. Minu vanaema Blanche käis samuti Brigham Youngi kolledžis, mis oli üks Kiriku koolidest. Tol ajal, kui nemad koolis käisid, oli see nagu gümnaasiumi ja kutsekooli segu. Nendes koolides õpetati nii ilmalikke aineid kui ka usuõpetust ning pakuti laialdast huvitegevust. Mu vanaisa mängis pesapalli- ja korvpallimeeskondades ning vanaema oli teivashüppaja.
1912. aastal said Salt Lake Citys alguse esimesed päevase õppevormi seminaritunnid ja sealt hakkas programm levima teistesse linnadesse. Pärast seda, kui need seminarid tõestasid, et andsid munitsipaalkoolides õppivatele õpilastele head usulised põhiteadmised, otsustas Kirik loobuda enamikust keskkoolidest, sealhulgas Brigham Youngi kolledžist. Seetõttu käis minu pere järgmine põlvkond munitsipaalkoolides ja seminaris.
Alphi ja Blanche’i üks poegadest, Vere, on mu isa. Ta mäletas kogu elu oma seminariõpetajaid. Ka minu ema Winifred käis keskkoolis ja seminaris ning tallegi on tema õpetajad meelde jäänud.
1926. aastal algas Idahos Moscow’s usuinstituudi programm ja 1928. aastaks asutati Utah’s Loganis teine usuinstituut. Mõlemad mu vanemad käisid 1940-ndatel aastatel Loganis praeguses Utah osariigi Ülikoolis. Selleks ajaks oli usuinstituudi programm Loganis hästi välja kujunenud ja minu vanemad kohtusid esmakordselt väljaspool tunde usuinstituudi üritusel. Lõpuks nad abiellusid ja pärast laulatust Logani templis pidasid oma pulmapidu usuinstituudi hoones.
Ma kasvasin üles Loganis ning käisin samas gümnaasiumis ja seminaris nagu mu ema. See gümnaasium oli varem olnud Brigham Youngi kolledž. Osa ühest kooliaastast veetsin ka Monticellos ja olin samas seminaritunnis minust aasta noorema väga toreda tüdrukuga. Tema nimi oli Jill. Tegelikult on ta nimi endiselt Jill ja kuigi ma pole kindel, et ma olin romantilises vestluses parem kui vanavanaisa Rais, ta ikkagi abiellus minuga.
Käisin seminaris 1960-ndate aastate lõpus ja 1970-ndate aastate alguses. See on ajavahemik, mil toimus seminari ja usuinstituutide esimene laienemine maailma erinevatesse paikadesse. Kogemused varahommikuste seminaritundidega ja katsetused koduõppega võimaldasid laienemist üle maailma. Need olid SI jaoks keerulised ajad. Nad püüdsid kohandada koolitundide ajal toimuvaid seminarides ja ülikoolides toimuvaid usuinstituutide programme väga erinevate oludega kogu maailmas. Neil alguspäevil tegelesid nad tohutute tõlke- ja trükiprobleemidega.
Tegelikult selsamal aastal 1970-date aastate alguses, kui ma Norras misjonil teenima asusin, alustati seal seminariprogrammiga. Mäletan, kuidas ma aitasin üht noormeest, Tom Ruid, seminari koduõppetundidega, see oli midagi, mida ma polnud kunagi varem näinud. See oli esimene kord, kui mõistsin, et seminar võib olla midagi muud, kui koolipäeva raames keskkooli kõrval asuvas majas toimuv klass.
Nüüd liigun oma esivanemate juurest meie järeltulijate juurde. Meie lapsed osalesid koolitundide ajal toimunud seminariprogrammides, välja arvatud paar meie last, kes käisid varahommikuses seminaris, kui olime lähetuses Tšiilis. Õppekava oli muutunud pärast seda, kui me Jilliga seminaris käisime. Olin noor seminariõpetaja, kui kasutusele võeti järjestikune pühakirjade õpetamine. See nõudis veidi peamurdmist, et leida moodus, kuidas sel viisil kõige paremini õpetada. See ei olnud automaatne üleminek. Kuid tulemused olid just need, mida õpetatav põlvkond vajas. Nad õppisid pühakirju paremini tundma ja otse loomulikult mõjutasid pühakirjad selle tulemusel neid rohkem ning nad hakkasid pühakirju usaldama. Meil on mõned salvestised oma vanematest mõned aastad enne nende surma. Mu ema rääkis erinevusest, mida ta oli täheldanud.
Kuulake tema tähelepanekuid.
„Tänasel päeval õpetatakse lapsi seminaris palju paremini, kui meie ajal. Meil ei olnud pühakirjalugemise harjumust, nagu praegustel noortel. Minu emal olid väikesed raamatud – pühakirjalood, mida ta luges. Aga ma ei mäleta, et oleksime lugenud pühakirju. Meie laste ja lastelaste tunnistus võib olla veelgi tugevam, sest nad mõistavad evangeeliumi paremini ja hakkavad seda palju nooremas eas lugema. Ja pühakirjade lugemine annab neile suuremat jõudu.”2
Mõned minu lapselapsed on nüüd seminariealised ja vanimad instituudi vanuses. Nad näevad SI-s veel muid muudatusi, näiteks seminaris õpetatava vastavusse viimine sellega, mida kodus käsiraamatust „Tule, järgne mulle” õpitakse. Praeguse pandeemia tõttu oleme pidanud palju õppima distantsõppe korraldamise kohta. Toetan teid kõiki, kui teeme muudatusi, mis sobivad kasvava põlvkonna olukorraga.3 Mu toetus on veelgi suurem, kuna selle kasvava põlvkonna hulka kuuluvad ka meie lapselapsed.
Oluliste muudatuste tegemine on tavaliselt keeruline. Mõnikord on suund selge, kuid asja täideviimine võib olla väga keeruline. Mõelge Moosia poegadele. Neil oli kindel eesmärk, et „päästet kuulutatakse igale loodule”4 ja „et ehk [nad] või[vad] päästa mõned nende hingedest”5. Lihtne on keskenduda ainult nende imelisele edule ja unustada, kui keerulised asjad olid. Nad proovisid kõike. Nad tegid seda 14 aastat ja nende kogemused hõlmasid kõiksugu puuduse kannatamist; õpetamist tänavatel, majades, templites ja sünagoogides; ja väljaviskamist, pilkamist, nende pihta sülitamist, löömist, kividega pildumist, köidikutesse sidumist ja vanglasse heitmist.6 Kuid nad pidasid vastu, jäid pühendunuks ja said Issandalt väge oma missiooni täitmiseks.
Lugesin hiljuti uuesti tollase vanem Russell M. Nelsoni kogemustest Euroopas, eriti Ida-Euroopas, kui ta vastutas selle maailmaosa eest aastatel 1985–1990. Ta teenis tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis. 1985. aastal, kui talle anti vastutus Euroopa ja Aafrika eest, anti talle eriline ülesanne avada Ida-Euroopa riigid (mis olid tollal kommunismi ikke all) evangeeliumi kuulutamiseks.7 See ülesanne anti neli aastat enne Berliini müüri langemist ja kuus aastat enne Nõukogude Liidu ametlikku lõppu.
Vanem Nelsoni eesmärk oli selge, kuid ülesanne väga raske. Ta oli sellele erilisele ülesandele täielikult pühendunud. Ta külastas „endist NSVLi kakskümmend seitse korda ja ‥ teisi idabloki riike mitukümmend korda”8. Sheri Dew kirjeldas oma raamatus „Insights from a Prophet’s Life: Russell M. Nelson” tema tööd järgmiselt:
„Ta polnud kunagi oodatud ja oli harva teretulnud. Paljud valitsusjuhid ei olnud isegi nõus kohtuma inimesega, kes tunnistas usku Jumalasse. Aja jooksul teda nii takistati kui aidati tema jõupingutustes; koheldi mõnikord halvasti ja teinekord armulikult; salapolitsei luuras tema järele ja hiljem tervitasid ametnikud, kes teda tundma olid õppinud, teda sõpradena; ja teda koheldi mõnes paigas kahtlustavalt, samal ajal kui teised otsisid temalt meditsiinilist nõu. Mõned reisid tundusid täiesti asjatud, samal ajal kui teistel puhkudel avanesid uksed, mida ta poleks osanud arvata ega eeldada.”9
Pärast seda, kui vanem Nelsoni ülesanne Euroopas lõppes, läksid nad koos vanem Oaksiga, kes oli tema mantlipärijaks, Kiriku presidendile Ezra Taft Bensonile aru andma, et Kirik on nüüd igas Ida-Euroopa riigis loodud.10 Õde Dew kirjeldas veelgi president Nelsoni kogemust:
Kui temalt hiljem küsiti, mida ta õppis ülesandest avada Ida-Euroopa riigid evangeeliumi kuulutamiseks, pidades eriti silmas mitmeid teel olnud takistusi, ebaõnnestunud koosolekuid ning tõuse ja mõõnu, vastas vanem Nelson lihtsalt: „Issandale meeldib jõupingutus. Ta oleks võinud Moosesele öelda: „Ma kohtun sinuga poolel teel.” Kuid Mooses pidi minema kogu tee Siinai mäe tippu. Ta nõudis jõupingutusi Mooseselt, Joosualt ja Joseph Smithilt ning kõigilt järgnevatelt Kiriku presidentidelt. … Kas olete valmis tegema tõesti raskeid asju? Kui olete näidanud, et olete valmis oma osa andma, aitab Ta teid.”11
Vanem Nelsoni õigemeelsed jõupingutused olid olulised pöördelistes muutustes, mille tulemus oli evangeeliumi kättesaadavaks tegemine miljonitele Jumala lastele.
Imed nõuavad rasket tööd. Imed, mida me igatseme, nõuavad meilt tohutuid jõupingutusi.
Mõnikord kulub selleks aega, et mõista meie raskustega kätte võidetud jõupingutuste täielikke tulemusi. Mõnel juhul ei pruugi me isegi olla tunnistajaks meie ja Issanda väe ühiste jõupingutuste viljade täielikule valmimisele. Kuid meie edusammud on väga olulised ning me saame ja püüame teha muudatusi, mis õnnistavad nende elu, keda teenime. See paneb aluse ka järgmisele põlvkonnale – meie lastelastelastele. Jillil ja mul pole veel ühtegi, kuid varsti hakkavad nad siia maa peale jõudma ja enne, kui me jõuame silmagi pilgutada, on nad teie klassides.
Meie eesmärk SI-s on selge, see ei ole muutunud. Me püüame jätkuvalt neid noori inimesi õnnistada ja aidata neil „mõista Jeesuse Kristuse õpetust ja lepitust ning leida sellest tuge, saada templiõnnistuste vääriliseks ning valmistada ennast ja oma peret ette igaveseks eluks koos Taevase Isaga”12. Kuna me tegutseme selle lõpptulemuse saavutamise nimel, oleme avatud muutustele oma programmides, kättesaadavuse viiside täiustamisele, uuendusmeelsetele usuinstituutidele ja muudele jõupingutustele asja parendamiseks. Kuna me armastame noori inimesi, oleme valmis hoolsalt töötama, proovima uusi asju ning paluma kõigis jõupingutustes Issanda juhendamist ja väge.
Teie püüetes kasvava põlvkonna elu õnnistada, õnnistagu Issand ka teid raskustes, millega te isiklikult silmitsi seisate. Ma armastan teid ja tunnistan meie Taevasest Isast ja Tema Pojast, Jeesusest Kristusest. Nad elavad.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.