37:2

Vestlusring

S&I iga-aastane koolitusülekanne 2021

Teisipäev, 19. jaanuar 2021. a

Vend Chad H Webb: Tänan teid, et te olete koos minuga. See on vend Rory Bigelow. Tema on meie asedirektor ja vastutab tegevuste eest, mis on seotud Kiriku kontorihoone personali, rahanduse ja füüsiliste vahenditega. See on Adam Smith, meie asedirektor koolituse valdkonnas. Ta töötab selliste osakondadega nagu koolitus ja õppekavad ning õpilasteenused ja teised.

Alustuseks võtaksin minuti, et rääkida selle kontekstist ja visioonist, kuhu loodame välja jõuda. Praegu teeme Seminarides ja Instituutides (SI) imelist tööd, et rahuldada paljude meie praeguste õpilaste vajadusi. Kuid tegelikkus on see, et kohal käivad tavaliselt need, kes osalevad aktiivselt ja on pühendunud Kiriku liikmed. Teisi see tavaliselt ei mõjuta ja tõsiasi on, et ülemaailmne registreerimine SI programmidesse väheneb.

Meie suurim lootus on seda muuta. Me loodame, et SI võib mängida olulisemat rolli kiireloomulises vajaduses koguda kokku terve noorte ja noorte täiskasvanute põlvkond. Mäletate, et president Nelson õpetas, et Iisraeli kokkukogumine on kõige olulisem töö maailmas. Muidugi hõlmab see misjonitööd ja templitööd, kuid president Nelson ütles, et see hõlmab ka usu ja tunnistuse viimist nende inimeste südamesse, keda teenime. Ta ütles, et iga kord, kui teeme midagi, mis aitab kellelgi sõlmida ja pidada kinni oma lepingutest Jumalaga, kogume Iisraeli.

Oleme mures, et kaotame osa oma noortest ja noortest täiskasvanutest. Selle asemel, et rääkida eksimisest või ülesleidmisest, nimetavad pühakirjad seda sagedamini hajutamiseks ja kokkukogumiseks. Leidub neid, kellel on usuga raskusi. Kuid me teame, kus nemad on. Nemad pole meie jaoks kadunud. Kuid maailma mõjud hajutavad neid ja nad on ehk eemaldunud osadusest meiega. Meil on märkimisväärne võimalus ja tungiv vajadus aidata seda osa Iisraelist „kokku koguda”.

Teeme seda, luues kogemusi, mis viivad pöördumise, asjakohasuse ja kuuluvuseni, ning muutes need kogemused kättesaadavaks võimalikult paljudele. Ja me teeme seda, jäädes truuks oma algupärale. Me ei taha muutuda ainult muutumise pärast. Jätkame evangeeliumi õpetamist pühakirjadest ja Püha Vaimu väega. Kuid nende kogemuste loomiseks peame mõningaid kohandusi tegema.

Me peame muutuma.

Peame minema rääkimiselt ja jutustamiselt üle kaasamisele ja kutsumisele.
Selle asemel, et öelda õpilastele, kus nemad olema peavad, kohtuma nendega nende tasemel.
Mitte ainult kiitma ideaali, vaid samuti näitama austust katsumuste vastu.
Sotsiaalsetelt üritustelt peaksime minema üle sisuka sotsiaalse suhtluseni.
Ainepunktidele ja lõpetamisele keskendumise asemel peaksime keskenduma vaimsele kasvule ja muutumisele.
Passiivsetest õppijatest, keda mõjutatakse, peavad saama aktiivsed osalejad, kes on Püha Vaimu tööriistad.

Kohtume meie programmijuhtide, seminari direktorite, instituudi direktorite ja koordinaatoritega, et aidata selgemini määratleda õpetamis- ja õppimiskogemusi ning ootusi, pakkuda koolitust ja juhendamist ning mõõdikuid, mis aitaksid meil teada, kuidas me edeneme.

Koolitused ja vahendid, mida saate, ning muudatused tehakse kõik selleks, et koguda kokku Iisraeli – luues kõigi noorte ja noorte täiskasvanute vajadustele vastavaid kogemusi ning muutes need laiemalt kättesaadavaks. Keskendume sellele eesmärgile vähemalt järgmised kolm aastat. Siis hindame oma edusamme ja teeme veel kohandusi.

Minu kutse teile kõigile on ühineda president Nelsoniga selles suurimas töös maa peal, milleks on pakiline vajadus ja võimalus koguda kokku Iisraeli, koguda neid, kes lasevad Jumalal oma elus valitseda. Leiab aset märkimisväärseid asju, isegi imesid. Milline õnnistus on selles osaleda.

Seega, enne kui ma küsin teilt mõne seminari ja instituudi muudatuse kohta, kas tohib küsida, mis kunagi ei muutu?

Vend Rory Bigelow: Ühe asjana jääb minu arvates samaks meie üldeesmärk. Me oleme olemas selleks, et aidata meie noortel ja noortel täiskasvanutel mõista Jeesuse Kristuse õpetusi ja lepitust ning neile tugineda. Me tahame aidata neil olla neid ootavate õnnistuste väärilised ja nendeks valmistuda. Ja see ei muutu iial. Meie üleüldine tähelepanu on neil ja me armastame neid jätkuvalt. Nad on olulised. Ja me tahame aidata igaühel neist saada seminaris ja instituudis õige kogemuse.

Vend Adam Smith: Lisaksin, et meie tähelepanu jääb alati õpilaste vajadustele, millele sa viitasid. Me peame olema tõeliselt teadlikud, milliseid kogemusi meie õpilased tunnis vajavad ning et pühakirjadel on selles keskne koht; ka seda, mida me selle vajaduse rahuldamiseks teeme ja et Päästjal on keskne koht kogu selles kogemuses.

Lisaks arvan, et on veel kaks asja, mis iial ei muutu. Me jääme alati ustavaks prohvetlikele prioriteetidele ning prohvetitelt ja apostlitelt saadud juhistele. Ja me püüdleme alati selle poole, et Püha Vaim oleks meie isiklikus elus meiega, kui me valmistume, ja eriti siis, kui me õpilastega tunnis oleme.

Vend Webb: Tänan teid, et te seda ütlesite. Ma arvan, et see on väga oluline. Kõige tähtsam ei muutu iial. Meie põhiolemus ei muutu iial.

Kui rääkida muutustest, siis see ülekanne on teistsugune. Selle asemel, et pidada sel ajal aastas õhtut üldjuhiga, toimub meil see üleilmne koolitusülekanne. Kas kumbki teist tahab rääkida, millest selline muudatus?

Vend Bigelow: Selleks on palju põhjuseid, kuid ma arvan, et oluline on teada neist kahte. Esimene on see, et me alustasime Granite’i seminariga 1912. aastal ja enamik meie koolitustsüklist on olnud pikka aega keskendunud Ameerika Ühendriikide kesksele akadeemilisele kalendrile. 1991. aastal asjalood muutusid. 1991. aastal oli meil tegelikult rohkem instituudiõpilasi väljaspool Ameerika Ühendriike kui Ühendriikides.

Ja kuna meie rahvusvaheline kasv jätkub, pole arukas jätkata Ameerika Ühendriikide akadeemilisel kalendril põhineva kalendriga. Ja seega on üks põhjuseid soov minna üle põhjapoolkera akadeemiliselt kalendrilt pigem aastakalendrile.

Lisaksin, et teine asi on meie nägemuse muutumine ja see, kuidas me koolitusele läheneme. Me oleme pikka aega otsekui teatejooksu jooksnud. Peakontor valmistab ette koolituse ja prioriteedid ning seejärel anname me piirkonnajuhtide koosolekul teatepulga piirkonnajuhtidele. Nemad annavad selle omakorda piirkonna koolitusel oma piirkondadele.

Ja nüüd on meie vaatenurk selline, et piirkonnajuhtide koosolek või koolitus oleks üks ühine nõupidamine ja suunise loomine. Ja kui me nüüd viime piirkonnajuhtide koosoleku üle aprillist oktoobrisse, võimaldab see meil nendega oktoobris kohtuda ja olla seejärel valmis, just nagu nüüd, jaanuaris, kogu maailma koolitusülekandeks.

Vend Webb: See räägib veel ühest muudatusest. Meil on tegelikult varasemaga võrreldes alles ainult pooled piirkonnajuhid. Ja seega kaasatakse neid meie nõukogudes palju rohkem kui varem. See võimaldab iga piirkonna vajadustel kogu maailmas neis nõukogudes paremini esile tulla ja suhtlusel nõupidamise vaimus takistamatult voolata. Minu arvates on see oluline.

Niisiis järgmine muudatus, mille kohta paljud on küsinud. Me oleme tõeliselt tänulikud, et kõik on nõus selle muudatusega kohanema, kui me läheme oma õppekavas akadeemilise kalendri asemel edasi programmi „Tule, järgne mulle” järgiva uue aastakalendriga. Adam, kas sa tahaksid sellest muudatusest rääkida?

Vend Smith: Jah, hea meelega. Me otsustasime alustada umbes 2019. aasta märtsi paiku seminari ja instituudi õppekava joondamist programmis „Tule, järgne mulle” ette nähtud pühakirjaraamatuga. Tahan ühe vanem Clarki tsitaadi sõna-sõnalt ette lugeda, sest see on minu arvates nii mõjus.

Kui sellest maailma teavitati, ütles vanem Clark: „Issanda prohvet tõusis üldkonverentsil püsti ja ütles, et meil on vaja õppekava, „mis on kodukeskne ja mida toetatakse Kiriku tegevustega, et õppida evangeeliumi”.¹ „Ja see, et ta seda ütles, muutis kõik.”

Kui te mäletate, siis me alustasime 2019. aasta sügisel Uue Testamendiga ja otsustasime 2020. aasta jaanuaris üle minna Mormoni Raamatule. 2019. aasta sügise paiku pöörduti meie poole koolivälisel ajal toimuvate seminariprogrammidega ja küsiti, kas nad võivad midagi katsetada. Nad tahtsid proovida joondada seminari õppekava tihedamalt „Tule, järgne mulle” lugemiskavaga. Ja me mõtlesime, et õpime kindlasti midagi huvitavat, ning palusime neil seda teha.

Me kutsusime kokku uurimisrühma, kes läheks räägiks õpilaste, lapsevanemate, seminariõpetajate ja administraatoritega ning kõrvutaks nende tulemusi ja kogemusi meie tavapärasemate üheksakuiste õppekavaprogrammidega, nii et järgitakse sama pühakirjaraamatut, kuid õpetatakse seminariõppekava ikkagi üheksakuise kalendri järgi.

See, mida me nende uurimistulemuste põhjal õppisime, oli minu arvates väga inspireeriv. Ja samas ka veidi üllatav. Me saime teada, et õpilasi kordamine tegelikult ei häiri. Avastasime ka, et õpilased mõistavad pühakirju mõlemal juhul samamoodi.

Meile tegi muret, et „Tule, järgne mulle” kalendrit järgides jäävad õpilased suve-, kevad- või sügisvaheaja tõttu osast materjalist seminaritunnis ilma. Kuid õpilased tõestasid, et mõistavad pühakirjaraamatut ka siis ühtviisi.

Meile jäid siiski silma erinevused. Nende õpilaste arv, kes olid tolle päeva õppetunniks valmistunud, kasvas statistilises mõttes oluliselt. Neid õpilasi oli oluliselt rohkem, kelle märkused olid tähendusrikkad ja kes tunnis tähendusrikkalt osalesid.

Ja kõige innustavam oli minu arvates see, et oluliselt suurenes nende õpilaste arv, kes kodus, väljaspool seminari, pühakirju lugesid. Kui me nägime neid uuringu- ja võrdlustulemusi, hakkasime tõeliselt mõistma, et õnnistame seda muudatust tehes õpilasi ja perekondi. Lisaks tõmbas see joone alla millelegi muule, mida vanem Clark meile volinikuna sageli õpetas.

Ta õpetas meid, et me aitaksime õpilastel saada meiega koos olles sügava õppimise ja usulepöördumise kogemuse osaliseks. Ja kui me joondume programmiga „Tule, järgne mulle”, aitab see meil leevendada veidi meie koormaid seoses läbivõetava materjaliga. Loomulikult jääme me alati ustavaks pühakirjadele. Need on alati kesksel kohal. Ja programm „Tule, järgne mulle” võimaldab meil pühakirjaraamatu algusest lõpuni läbi võtta. Kuid me teame, et me ei suuda kogu materjali hõlmata ning võime seega keskenduda õppijate vajadustele, ühendada neid Päästjaga ja teha seda Püha Vaimu abil.

Kuid me ei tahtnud eirata seda probleemi, et seoses koolikalendriga on kogu maailmas alati vaheaeg, kui koolis ei käida, mis kestab tüüpiliselt kaks-kolm kuud. See tähendab kahe-kolme kuu ulatuses pühakirjasisu, mis jääb õpilastel seminaris saamata. Ja pühakirjade õpetajatena annab see meile põhjust muretsemiseks.

Kuna kuldõpetus on olnud algusest peale tähtis, heidab see minu arvates sellele veelgi enam valgust ja tõstab selle tähtsust. Kui õpetajad keskenduvad üleilmsele koolikalendrile vaatamata iganädalase kuldõpetuse tunni õpetamisele, saavad õpilased osa sellest, mis on tähtsaim ja olulisim. Kuna õpetajad on nii head ja tahavad võtta läbi terve pühakirjaploki, jääb kuldõpetus sageli lõppu, kui selleks on aega, ja meil pole iial aega. Õpetada on nii palju.

Vahel nähakse kuldõpetust seminaride tegevuses peaaegu millegi teisejärgulisena. Kuid tegelikult on kuldõpetus meie tegevuse alus. See aitab meil jõuda meie eesmärgini ja selleni, mida prohvetid on meilt palunud. Keskendudes kuldõpetusele, saame pöörata tähelepanu lõhele, mis tekib sellest, mida koolikalendris ei kaeta, ning saame joonduda programmiga „Tule, järgne mulle” nii, et see õnnistab õpilasi ja perekondi.

Vend Webb: Mäletan, kui näitasime uuringutulemusi vanem Johnsonile ja rääkisime sellest võimalusest. Tema eelistas algusest peale programmiga „Tule, järgne mulle” joonduda, kuna see õnnistab peresid ja ühildub nende koduse pühakirjauurimisega. Kuid ka temale tegid muret lõhed, mis mõnes maailmaosas teatud teemal tekivad, sest tuleb koolivaheaeg. Nii jääks Päästja viimane elunädal või esimene nägemus või mõni väga tähtis evangeeliumipõhimõte või -sündmus seminaris õpetamata.

Seega, kui me arutasime kuldõpetuse tundidele keskendumise ja nende kaasamise võimalust, isegi kui need vaheaja tõttu vahele jäävad, ning ka mõne kokkuvõtva tunni koostamist, mis oleks abistav sild ja aitaks neil vaheajalt naastes aru saada, kui nad kohe „Tule, järgne mulle” kalendrit järgima ei hakka, vaid alustaksid tundidega, mis vahele jäänud materjali hõlmavad ja siis „Tule, järgne mulle” lugemiskavaga ühinevad, tooks „Tule, järgne mulle” kalendriga joondumine meile kasu ja kustutaks mured seoses sellega, millest nad võiksid ilma jääda. Seejärel peame ka usaldama peresid ja liikmeid, kes neid osi siis, kui nad meiega pole, uurivad, et nad õpivad Püha Vaimu abil seda, mida neil on vaja õppida. See on suurepärane selgitus. Aitäh teile!

Üks asi, mille kohta paljud küsivad, on muudatused lugemisnõuetes. Alates kursuse teksti lugemise nõudest ja lõpetades igapäevase pühakirjade lugemise harjumusega. Mida te meile selle otsuse kohta räägite?

Vend Smith: Igaüks meist teab seminari lõpetamiseks ja diplomi saamiseks vajalikke nõudeid. Me jälgime osalemist ja palume neil lugeda kursuse teksti. Ja me hindame õpitut. Ja me teeme lugemisnõudes veidi mugandusi seoses nelja põhiteose läbilugemisega seminaris veedetud aja jooksul, et aidata neil harjuda iga päev pühakirju lugema.

Me veetsime palju aega piirkonnajuhtide ja ka suure hulga regioonijuhtidega kogu maailmas, et arutada, mis võiks õpilaste elus, peas ja südames toimuda nii seminaris kui ka instituudis saadud kogemuste tõttu.

Ja rääkides seminarikogemusest ning meie lootustest seoses õpilase elus toimuvaga, rääkisime me seminaris pühakirjalugemise nõude juurde naasmisest. Kuid me mõistsime, et tahame pöörata enim rõhku kõige olulisemale, milleks on aidata õpilastel kujundada igapäevast harjumust, mis jääks nendega kogu eluks.

Mul on taas üks tsitaat. See pärineb evangeeliumi õpetamise ja õppimise käsiraamatust, kuid võtab selle väga hästi kokku. Tsitaat on järgmine: „On vähe asju, mida õpetajad saavad teha, millel on õpilaste elus suurem ja kauakestvam hea mõju kui see, et aitate neil õppida pühakirju armastama ja neid iga päev uurima.”³ Kui me soovime, et seminaridiplom sümboliseeriks nelja-aastast tähendusrikast, sügavat ja usulepööravat kogemust, peab pühakirjauurimine selle juurde kuuluma.

Õpilaste seotust pühakirjadega saab mõõta mitmeti, kuid meie tahtsime keskenduda kõige olulisema mõõtmisele ja selleks on aidata õpilastel kujundada igapäevast iseseisva pühakirjauurimise harjumust. Seetõttu oleme lisanud selle väga headele juhiameti materjalidele, mida õpetajad ja juhid loodetavasti kasutavad. Need on sellele nõudele hea täiendus, kuna aitavad õpilastel oskusi omandada, eesmärke seada ning õppida, kuidas pühakirjades Püha Vaimu kaudu tõeliselt oma Taevaisa ja Päästjaga ühenduses olla. Me tõesti arvame, et see nõue jõuab kõige olulisemani ja selleni, mida üks diplom võiks tõeliselt sümboliseerida.

Vend Webb: Niisiis innustame me endiselt kursuse teksti lugema. Tegelikult peaks õppekursus sisaldama igapäevast lugemisnõuet või selle selgitust.

Me loodame, et kõik seminariõpilased endiselt õppekursust loevad. Me loodame, et nad seavad ikkagi eesmärke, et see oleks, nagu sa mainisid, tähendusrikas. Kuid hinde saamiseks on neil vaja sel semestril 75 protsendil päevadest osaleda. Me ei hakka määratlema, mida „igapäevane lugemine” tähendab. Kuid kuna nad 75 protsendi ulatuses iga päev igal juhul kursuse jaoks pühakirju uurivad, on see stiimul, mis ajendab neid seminari ajal seda kogemust saama.

Vend Bigelow: Mul on hea meel, et sa mainisid, et eesmärk võib erineda ja et meie loodetud tulemus on see, et nad on iga ainsamgi päev pühakirjades. Mõnes maailmaosas, kus seminar toimub, polegi neil pühakirju lugemiseks trükitud kujul. Ja see võimaldab meil luua kogu maailmale sobivat normi. Meil on võimalik öelda: „Me tahame, et te oma suhet Taevase Isaga sõna kaudu parandate.” Ja see juhtub igapäevase Jumala sõna uurimise harjumuse kaudu.

Vend Webb: Leidke iga päev võimalus Tema häält kuulda.

Vend Bigelow: Täpselt.

Vend Webb: Ja see paneb vastutuse ka õpetajatele, eks ole? Et nad töötaksid õpilastega individuaalselt, et voolida nende kogemust vastavalt nende vajadustele ja võimetele. Ja me usaldame teid. Ja seetõttu me ei määratlegi rohkem, mida see tähendab.

Vend Bigelow: Täpselt.

Vend Webb: Aitäh! Nendest kursuse muudatustest on juba teavitatud ja neid on hakatud rakendama ning me oleme tänulikud kõigi teie jõupingutuste eest, et neid parimal võimalikul viisil õpilaste õnnistamiseks kasutada. Üks muudatus, võib-olla lausa elevant portselanipoes, on pandeemia, mis on toimunud viimaste kuude jooksul meie tundides paljude katkestuste ja muudatuste tõttu veebiõppes ning veel muudegi muudatuste tõttu, mida pandeemia tõttu tehtud on. Rory, mida sa ütleksid selle kohta, mida me oleme pandeemiast õppinud ja mis meie edasises tegevuses seetõttu muutub?

Vend Bigelow: Nagu sa täna kohe alguses mainisid, oleme me ennekõike mõistnud, et meiega töötavad ja teenivad suurepärased inimesed. Ja kui kõik Kiriku koolid, misjonärid, kutsutud õpetajad ning täiskoha ja osalise tööajaga töötajad kokku liita, teeb see üle 60 000 inimese kogu maailmas. Ja nad on üliväga head. Kuid pandeemia on olnud meile mõningane äratus oskuste suhtes, mida meil polnud.

Ma riskin ja jagan teiega isiklikku kogemust sellest, kui mul ja mu naisel paluti umbes seitse aastat tagasi ühte Brasiilia misjonit juhatada. Me olime sinna minnes portugali keelt õppinud. Ma teenisin noore mehena hispaania keelt kõneleva misjonärina. Seega oli see meie jaoks uus keel ja me arvasime, et oskame portugali keelt vähemalt teatud tasemel rääkida.

Mul on meeles, kuidas me esimesel päeval misjonile saabusime ja lahkuv misjonijuhataja meid misjonikoju viis. Seal oli kinnistuhaldur, kes ütles, kui me kööki läksime: „Vaadake, teil on vaja vett tellida.” Ta pani käe sealsele veeanumale ja ütles: „Teil on vaja siia uut veepudelit.” Ja mina sattusin paanikasse, kuna mõistsin, et ei tea, kuidas öelda portugali keeles veepudel. Ma olin õppinud hoopis muid asju. Me õppisime ja arvasime, et saame aru. Ma ütlesin talle: „Kas sa saaksid selle minu eest ära teha? Kas sa teeksid seda?” Ja ta vastas: „Muidugi.”

Kui ta parasjagu helistas, ei näinud ta, kuidas ma talle selja pöörasin ja tüki paberit võtsin ning sinna sõna-sõnalt kirja panin, kuidas vett tellida. Ja teate, ma arvasin, et me sureme perega kahe nädalaga välja, kuna ma ei oska vett muretseda.

See kogemus oli minu jaoks selgusehetk, mis näitas mulle, et ma arvasin teadvat midagi, mida ma tegelikult ei teadnud. Ja ma arvan, et pandeemia on meile sama teinud. Meie asjatundlikkus, kuidas veebis usuharidust pakkuda, pole õigel tasemel. Mõned on kiiresti kohanenud, vajalikud oskused olid neile kaasasündinud ja omased ning nad on sellega toime tulnud. Teised võib-olla mitte nii hästi.

Ja ma arvan, et ühe asjana, mida me oleme õppinud ja mida jätkama peaksime, on oskuste täiendamine. Me peame leidma viise oma võimekuse parandamiseks.

Sa mainisid midagi sellist sissejuhatuses. Ja ma muudkui viitan sellele, kuid see on minu arvates väga oluline. Vanem Clark on öelnud: „Olgu meil mistahes määral kuulekust, lootust või ligimesearmastust või mistahes tasemel kutseoskusi või võimeid, pole need eesseisvaks tööks piisavad.”⁴

Ja minul isiklikult on tekkinud pandeemiast lähtuvalt sügav soov paremaks saada, veenduda, et ma vastan ootustele, Issanda üha kõrgenevatele ootustele selles praeguses hoopis erinevas maailmas. Ja mis saab siis veebist? Ma ei tea. Adam, mis meie veebiõpet ees ootab? Ma arvan, et sa oskad sellele paremini vastata.

Vend Smith: Ma kordan, mida sa ütlesid. Ma arvan, et pandeemia on teinud meile selgeks kaks väga tähtsat asja, mida edasi minnes kasutame. Ühe asjana sa juba mainisid, et me töötame parimatega. Meie täiskohaga õpetajad ja vabatahtlikud on nii teenistusvalmid, imelised ja pühitsetud. Olukord oli raske, aga nad said suurepäraselt hakkama.

Lisaks saime me teada arenguvõimalustest. Ja meile on saanud selgemaks, mis küsimusi peame esitama, et vajalikud vastused ära õppida.

Ühe asjana oleme moodustanud Kiriku kontorihoones digiõppe haldusosakonna. See on osakond, kus asjatundjad aitavad meil kõiges, mida veebiseminar ja -instituut pakuvad, edusamme teha. Me kutsume seda digiõppe halduseks, sest sõna veeb võib tähendada paljusid erinevaid asju. Ja me peame silmas igasugust kaugülekannet tehnika vahendusel, olgu selleks siis hübriid-, video- või asünkroonkoosoleku pidamine. Seda saab vaadelda mitmest erinevast nurgast.

Kuid ma arvan, et oleme saanud selgeks, mis küsimusi peame esitama. Ja me hakkame esitama neid küsimusi, et luua abimaterjale, taristut ja programmi, mis aitaks toetada seda, mida seminari- ja instituuditunnid üha laiemalt digitaalselt pakuvad.

COVIDi möödudes, mis juhtub loodetavasti pigem varem kui hiljem, pole nõudlus selle järele loomulikult nii kõrge, kuid see on ikkagi varasemast kõrgem, kuna me oleme tegelikult jõudnud õpilasteni, kelleni meil pole varem jõuda õnnestunud. Meil on õnnestunud õnnistada elusid ja perekondi, keda me pole varem õnnistanud, kuna selline õpetuse andmise viis on meile omal moel peale sunnitud ja me näeme nüüd, milline kasu sellega kaasneb. Nüüd teame, milliseid küsimusi esitada, et saada üha paremaks, ja teeme vastuste saamiseks kooskõlastatud jõupingutusi. Ja ma arvan seega, et tulemas on midagi põnevat.

Vend Webb: Mõned inimesed on küsinud: „Kas me jõuame kunagi ka nii kaugele, et meil on pühendunud veebipõhine töötajaskond?” Ma olen öelnud, et me ikka veel maadleme nende küsimustega. On täiesti võimalik, et ühel päeval on meil täiskohaga seminariõpetajad, kes ainult veebis õpetavad. Kuid tõsi on ka see, et igaüks meist vajab algteadmisi, kuidas veebis tõhusalt õpetada. Meid kõiki võidakse mingil hetkel seda tegema kutsuda. Ja sellisel juhul tahame seda loomulikult võimalikult hästi teha. Oleme näinud õpetajaid, kes on sellega silmapaistvalt toime tulnud. Oleme näinud õpetajaid, kes on neljakordistanud instituudiprogrammis osalejate arvu, kuna nad on nii tõhusad veebiõpetajad. Seega on organisatsioonilisest ülesehitusest tähtsam see, kas me suudame veebihariduse andmise oskused selgeks saada ja sellise õpetamismeetodi kaudu inimesi tõeliselt õnnistada.

Ja kui me selle kohta rohkem teada saame, jagame sellest rohkem oma koolitustel, et inimesed saaksid kõige paremini tõhusat usuhariduskogemust anda. Need on suurepärased märkused. Aitäh teile!

Vend Bigelow: Ma arvan, et need veebiõpetusega seotud kohandused ei tähenda minevikus tehtu massilist hülgamist. Kuid kohandused on vajalikud. Ehk tuleb isegi palgata rohkem osalise tööajaga instituudi- ja seminariõpetajaid. Veebiõpe võimaldab inimestel õpetada ilma, et nad teeksid seda täie koormusega.

Vend Webb: Kuid kedagi ei sunnita neid muudatusi tegema. Me lihtsalt teeme neid kohandusi edasi minnes ja uute võimaluste tekkides. Mainin lühidalt ühte põhjust. Naiste arv meie töötajaskonnas üha suureneb. Ja me oleme nende panuse eest nii tänulikud. Ja osa neist eelistab perekondliku olukorra tõttu või mistahes põhjusel osalise tööajaga või veebipõhist õpetamist.

Tõsi on ka see, et seoses naiste suurema arvuga meie töötajaskonnas on neil ka rohkem juhtimisvõimalusi. Lihtsalt mainin, et kümnest osakonnajuhatajast Kiriku kontorihoones on kolm naised. Ja neid ei määratud ega palgatud neile ametikohtadele, kuna nad on naised. Nad olid nendele ametikohtadele kandideerinute seas kõige kompetentsemad ja nende panus meie töösse on uskumatu.

Kuid see on vaid üks näide. Meie organisatsiooni kasvades leiab see aset ka regioonijuhtide seas, osakondades ja programmiadministraatorite hulgas. Mainin ka, et selliste muudatuste tõttu meie töötajaskonnas peame olema sellest teadlikud. Ja programmiadministraatorid peavad olema teadlikud erinevatest väljavaadetest, pidama üheskoos nõu, kasutama ära inimeste kogemusi ning nende vaatenurkadest kasu saama.

Minu arvates peame me lihtsalt teadlikumad olema, et mitmekesisemast töötajaskonnast kasu saada. Ma tean, et see on nii töötajate puhul, kuid sama kehtib ka maailmas, mis on täis mees- ja naisõpetajaid, kelle taust on igati erinev, keda kutsutakse õpetajaks ja kellel on nii palju anda, et me peame neid kuulama ja nende vaatenurka ja nende kogemusi mõistma, et oma organisatsioonis oma õpilasi õnnistada.

Vend Bigelow: Paljud ei pruugi olla sellest teadlikud, kuid me hakkame moodustama piirkonnapõhiseid töörühmi. See võimaldab seda, et meil on kogu maailma erinevais paigus õppekava kirjutajaid, koolitajaid ja koolitusrühmi. Ja see võimaldab meil saada kitsa vaatenurga asemel palju parema ülevaate maailmas toimuvast.

Vend Webb: Aitäh! Adam, anname taas sõna sulle. Palju on toimumas seoses uuendusliku instituudiga. Paljud inimesed tunnevad selle vastu huvi ja on sellele kaasa aidanud. Milliseid uudiseid on sul seoses uuendusliku instituudiga?

Vend Smith: Me oleme pühendanud paljude imeliste instituudijuhtide ja -õpetajatega palju aega ja vahendeid sellistele asjadele, nagu füüsilise keskkonna muutmine, uus kursuste sisu või kasvõi lihtsalt kursuse nimetuse kohandamine. Ja see kõik on suurepärane. Tähtsaim on vast see, et me kuulame instituudiõpilasi, pöörates eriti tähelepanu nende õpilaste kuulamisele, kes võiksid olla meiega, kuid ei ole. Võib-olla on nad ükskord kohal käinud ja pole tagasi tulnud või pole veel üldse instituuti tulnud. Seetõttu pöörame me tõeliselt tähelepanu nende kuulamisele.

Kuid tähtsaim uuendus, mida me minu arvates teha saame, on veidi oma õpetamist kohandada. Nagu sa, Rory, ütlesid, pole see täieulatuslik kapitaalremont. Tegemist on vaid väikeste kohandustega, väikeste muudatustega milleski, mida me sageli teeme. Ja su möödunud juunikuine kõne, vend Webb, kus sa pöörasid rõhku selliste klassiruumide loomisele, mis soosiksid usulepöördumist, asjakohasust ja kuuluvustunnet, on just see, kuidas me instituuti uuendame.

Tahaksin tegelikult jagada ühte lugu, mille rääkis mulle ühe instituudiõpetaja piirkonnajuht. Õpetaja tegi ettevalmistusi oma esimeseks „Igavese pere” kursuse tunniks Zoomi keskkonnas. Ja ettevalmistusi tehes palus ta, et kõik õpilased teeksid enda kohta väikese videotutvustuse.

Üks ta õpilasi otsustas öelda end instituudi klassile tutvustades, et on gei ja et tal on mõningasi probleeme Kiriku seisukohaga pere ja abielu suhtes. See õpetaja teadis, et ta peab hakkama kohe perekonnaga seotud õpetust ja põhimõtteid õpetama. Seega otsustas ta teha seda väga läbimõeldult, hoolikalt ja palvemeelselt. Ta pöördus täiesti siiralt selle noore mehe poole ja andis talle teada, et tahab, et instituuditund oleks koht, kus ta saab selgelt õpetust ning prohvetite ja apostlite õpetusi edastada, kuid et see oleks sellele lisaks ka paik, kus õpilased võiksid end turvaliselt tunda ja kus nende üle kohut ei mõistetaks, nii et nad saaksid oma muresid, probleeme ja küsimusi jagada.

Kui õpetaja tema poole pöördus, ütles see noor mees, et ta oli plaaninud kogu õppetunni jooksul vait olla, kuna see on see, mida ta tavaliselt teinud oli. Kui keegi Kirikus mistahes olukorras perekonnast õpetab, logib ta end nii-öelda välja ja vaikib. Kuid kuna see õpetaja sellisel viisil tema poole pöördus, otsustas see õpilane tundi tulla ja seal osaleda. Ja see oli klassi jaoks tõeliselt imeline kogemus, kuna selle noore mehe panus oli suurepärane ning ta mured ja küsimused aitasid kaasa tähendusrikkale arutelule. See võis leida aset tänu usupõhisele õhkkonnale, kus sai õpetada tõde ning esitada õigeid, ausaid ja siiraid küsimusi.

Pärast tunnis kogetut kirjutas see õpilane õpetajale kirja, mida ka minuga jagati. Ja minu arvates räägib see kõnekalt sellest, mida me instituudi uuendamiseks tõeliselt teha tahame. Ta ütles:

„Tahan lihtsalt tänada teid selle eest, kuidas see õppetund läks. Olin selle pärast veidi närvis ega tahtnud midagi öelda, kuid lõpuks oleksin ma äärepealt valjusti „aitäh” hüüdnud. See õppetund oli imeline. Võrdlen seda tunniga, mille üks seminariõpetaja gümnaasiumis andis, kui ma olin end geina esitlenud. Kui rääkisin talle, mis minuga ühes teises tunnis juhtus, oli ta väga toetav. Tema ja teie tunnid olid täis armastust ja tuge ning muutsid omal moel kogu mu elu. Tunnen taas tahet evangeeliumi juurde jääda ja uut jõudu selle mustri järgi parimal viisil elada püüda. See on elu muutev. Aitäh teile! Ja ma tänan teid, et te vastasite mu küsimustele, tahtsite mind tundma õppida ja olite nii toetav. Ma panin kõik oma tunded kirja, kuna tundsin väga palju vaimu. Kirjutasin oma pühakirjapäevikusse, et olen nii tänulik ja nii rõõmus. Olen hetkel rõõmupisarais. Aitäh teile! Teie vend ja Jumala poeg.”

Näeme, et see õpetaja saavutas õpilasega tähendusrikka sideme, mis andis neile lootust ja julgust Päästja juurde tulla ja Tema lepingurajale jääda. Ja seda seetõttu, kuna selle õpetaja klassiruum soosib nüüd usulepöördumist, asjakohasust ja kuuluvustunnet.

Vend Webb: Mulle meeldib, kuidas sa sellele küsimusele vastasid. Me hakkame tegema tööd keskkonnamuudatuste, kursuseplaanide ja kõiksugu asjadega. Ja te leiate instituudi uuendamiseks uusi praktilisi viise kuni selleni välja, et kutsute kohale rohkem õpilasi, kes praegu ei osale. Ja kui nad siis tulevad ja saavad sellise kogemuse osaliseks, hoiab see neid alles ja ühendab Taevase Isaga ning see on täpselt kogu selle algatuse eesmärk. Seega, aitäh teile!

Lubage mul esitada veel üks küsimus, millele te mõlemad saate vastata. Me oleme rääkinud paljudest asjadest, millest inimesed on juba teadlikud, kuid nad ei pruugi olla teadlikud osast õpetamise ja õppimise käsiraamatusse tulevatest muudatustest. Ning teistest koolitusega seotud asjadest, mis meie uute käsiraamatutega liidetakse. Mida te ütleksite neile uute asjade kohta seoses meie koolitusega?

Vend Smith: Me püüame üha rohkem keskenduda, lihtsustada ja ühtlustada. Ja me oleme tõeliselt innustunud, et saame teha preesterluse ja perekonna osakonnas koostööd Pühapäevakooli üldjuhatusega, et Kiriku õpetajatel oleks üks käsiraamat Käsiraamatutest „Päästja viisil õpetamine” ning „Evangeeliumi õpetamine ja õppimine” saab üks lihtsustatud, selge ja ühtlustatud raamat, milles määratletakse selgelt, mis on õpetamine, millise kogemuse peaks tund andma ja mida õppija peaks meiega olles kogema. See saab olema kutsutud õpetajate ning seminari ja instituudi õpetajate puhul üks ja seesama.

Selle toetuseks hakkame koostama koolitusvahendite raamatukogu. Nii et kui õpetaja loeb mõne oskuse määratlust, siis ta teab, et tema jaoks on olemas koht, kus seda oskust näitlikustatakse ja selgitatakse, kus ta saab selle kohta koolitust ning kus tal palutakse seda harjutada ja rakendada. Me tõeliselt loodame, et saame aidata oma õpetajatel leida oskusi, mida nad tahavad täiendada, ning et neil on vahendid nende täiendamiseks. Ja koos sellega tahame me leida meetodeid, et mõõta, kas me ikka teeme seda, mida me saavutada loodame. Kas me täidame noorte elus oma eesmärki?

Ja me uurime ka tõhusaid ja tähendusrikkaid meetodeid, kuidas õpetaja saab iseennast mõõta ja hinnata, ning et täiustada seda, kuidas ülevaataja saab õpetajat aidata, nii et ta saaks tulla ja aidata õpetajatel kasvada, areneda ja paremaks saada ning meie õpilastelt nende kogemuste ja nende elus aset leidva kohta küsida. Ja me loodame, et kõike seda tehakse innustuse, arengu ja kasvu vaimus, võimaldades meil kasutada kõiki olemasolevaid vahendeid, et paremad õpetajad olla.

Kõik me teame, et me elame Päästja teisele tulemisele eelneval ajal ja need noored, kes meie tundi tulevad, kuuluvad parimate noorte hulka, keda see maailm eales näinud on. Ja kuna nemad on nii head, peame ka meie head olema. Ja seega tahame me lihtsalt paremaks saada.

Vend Bigelow: Mulle pakub see Adami välja toodud idee huvi, et kas me oskame määratleda, mis võiks meie lootuste kohaselt juhtuda? Kas me oskame selleks koolitada, et seda ootust täita? Ja mõõtmine on oluline. Me oleme isegi püüdnud arutada, kuidas püüda seda mõõtu välja tuua ning seada siis eesmärke selle põhjal, kus nad on ja kus nad olla tahaksid.

Vend Webb: Kui rääkida jõudlusarvestusest või millestki taolisest ja sellest saab oskussõna, hakkavad inimesed mõtlema: „Ma õpetan evangeeliumi ja selline asi paneb mind närveerima.” Kõik te armastate oma õpilasi, kõik te tahate neid õnnistada. Seega võiks teie kõrval olla keegi, kes aitaks teil areneda, sooviks õpilasi õnnistada, peegeldaks klassiruumis toimuvat ning oleks teile abiks, kui te soovite areneda ja õpilasi õnnistada. Mitte seetõttu, et te kõik tahate täiuslikud õpetajad olla, vaid kuna te tahate anda oma õpilastele parima kogemuse.

Seega pean seda tõeliselt põnevaks ja arvan, et te mõistate seda, kui näete, mis käsiraamatu, koolitusvahendite raamatukogu ja isegi mõõtmisega seoses on tulemas. Kõik see on tõeliselt positiivne ja abistav, mida teil on kindlasti põnev näha. Me vähemalt loodame nii, on ju?

Vend Smith: Jah.

Vend Webb: Kas te tahate midagi öelda, enne kui ma lõpetan?

Vend Bigelow: Ma pean oluliseks veel ühte aspekti, milleks on see. Me keskendume sageli õpetamisele ja õpetamise täiustamisele ning ei pööra tähelepanu juhtimisele või haldamisele, seminari direktoriks või koordineerijaks või regiooni- või piirkonnajuhiks olemisele, ükskõik mis selleks ametiks ka ei ole. Ja me püüame seda praegu mitte tähelepanuta jätta. Nüüd kui me oleme selle sihikule võtnud, siis võiksime anda direktorile dokumendi, et ta teaks, mida temalt oodatakse. Nii et kui me räägime mõõtmisest, pole see pelgalt õpetamisega seotud mõõtmine. See on ka juhtimise mõõtmine. Kui mul paluti mõned aastad tagasi direktor olla, oleks see, millest me räägime, mulle heameelt teinud.

Kui saaksin anda oma töötajatele, osakonna inimestele, haldusassistentidele standardi, kuidas aidata neil teada, kuidas neil läheb ja kuidas nad saavad end täiustada. Ma tahan olla parim juht, kes ma olla suudan, ja ainus viis selleks on teada, kus ma olen, kus ma olema pean ja mida ma saan teha, et sinna jõuda. Aidakem seega üha enamatel noortel ja noortel täiskasvanutel saada suurepärast kogemust ning sama käib ka mu juhtimise kohta.

Vend Webb: Tähtis on märkida, et osa neist kohandustest leiavad aset päris kiiresti järgmistel kuudel ja teiste puhul läheb rohkem aega.

Aitäh teile! Enne kui me selle ülekande osaga lõpetame, soovin ma muudatuste kohta veel midagi üldist lisada. Me võime luua maailmas kõiksugu uusi programme ja vahendeid. Kuid miski neist pole tõeliselt tähtis ega saavuta ka edu, kui me pole ühtsed ega joondu Taevase Isa tahtega. Selleks on vaja endast parim anda. Selleks on vaja lasta Jumalal oma elus valitseda. Selleks on vaja olla nõus muudatusi vastu võtma ja neisse rõõmsalt suhtuda. Selleks, et meil oleks vägi elu muuta, peame me õppima ja tunnistama muutunud südamega.

Olgu meil üks süda, kui me oleme täiel määral hõivatud Kristuse aatega. Ja tuginegem üha enam Temale. Seda tehes tuleme me toime kõigi muudatustega. Püha Vaim aitab meil näha ja muuta asju, mida oma elus ja õpetades muutma peame. Ja me saame ise kogeda, et meie Jumal on imede Jumal. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.