Tõe õpetamine armastuse keeles
S&I iga-aastane koolitusülekanne 2021
Teisipäev, 19. jaanuar 2021. a.
Õed ja vennad! Meil on olnud imeline võimalus kuulata ja õppida! Ma ei tea, kui paljud teist on selle koosolekuga liitunud, kuid lubage mul väljendada sügavat tänu kõigile teile 56 000le, kes on kutsutud seminari ja instituudi õpetajaks, ning rohkem kui 2200 õpetajale, keda KHS on palganud seda väga tähtsat rühma – sirguvat põlvkonda õpetama. Tänu teie pühitsetud teenimisele ja sangarlikele jõupingutustele on paljud meie kallihinnalised noored ja noored täiskasvanud otsustanud olla ustavad ja püsida lepingurajal. Teie vaimne juhatus ja kogemused on nende tunnistuse tugevdamisel murrangulise tähtsusega. Ning erilist tunnustust ja kiitust jagan ma teile, kiituseta jäänud sangarid ehk nende õpetajate abikaasad. Ilma teie alalise emotsionaalse, vaimse ja koduse toeta oleksid need jõupingutused eduta. Seega tänan teid kõiki tohutult südamepõhjast, igast südamesopist ja puhtast südamest!
Selle uhiuue aasta alguses, millelt me kõik möödunud aastaga seoses optimismipuhangut või vähemalt kergendusohet loodame, on hea oma tegemistele värske pilk heita. Loomulikult tahame me kõik oma töös professionaalsed olla, kuid ennekõike igatseme oma õpilaste elu positiivselt muuta.
Sirguva põlvkonnaga töötades tahate te aidata oma õpilastel mõista nende jumalikku päritolu, surelikku eesmärki ja seda, kelleks nad võivad saada. Teie sügavaim soov on aidata neil jumalikku potentsiaali saavutada. Seminari ja instituudi ametlik eesmärk hõlmab õpilaste aitamist, et nad saaksid teada Jeesuse Kristuse õpetustest ja lepitusest ning tugineksid neile, ning nende ettevalmistamist templi preesterluse talituste saamiseks ja igaveseks eluks. Kui tegutsete nende eesmärkide täitmise nimel, relvastate te neid „vastase tulis[te] nool[te]”1 vastu ja annate neile jõudu olla ustavad viimse aja pühad, kes ootavad Päästja tulemist. Te aitate neil valmistuda nende tulevaseks rolliks peres, Kirikus ja kogukonnas õigemeelseks juhiks ja heaks eeskujuks olla.
Kui ma mõtlesin teemadele, millest võiks abi olla, tuli mulle mõttesse see tohutu õnnistus, et seminari õppekava on joondatud programmiga „Tule, järgne mulle” ning milline õnnistus võib see olla noortele ja nende peredele. Mõtlesin kodust eemal elavatele noortele täiskasvanutele ja sellele, kuidas rakendada nende puhul instituudis kodukeskset lähenemist evangeeliumi uurimisele. Ja ma mõtlesin sellele, kuidas seda õpetust noorte ja noorte täiskasvanute jaoks oluliseks muuta. Pärast järelemõtlemist jõudsin järeldusele, et te leiate nende sõnaga „kuidas” alanud küsimuste täitmiseks vajalikud vastused, kui ise ilmutust otsite ning teiste õpetajate ja administraatoritega nõu peate.
Tahaksin selle asemel pöörata tähelepanu paarile põhimõttele. Põhimõtted, mida tahaksin arutada, kuuluvad kategooriasse „mida mina oleksin soovinud teada, kui ma ise seminaris õpetaja olin”. Kuus aastat varahommikuse seminari õpetajana teenimist oli lummav kogemus ja õnnistus. Selles koguduses, kus ma õpetasin, oli suur hulk õpilasi, kes käisid kümnes eri gümnaasiumis. Nad paiknesid hajusalt, kuid olid osaduselt ühtsed. Küll oleks hea, kui ma saaksin öelda, et ma olin silmapaistev õpetaja, kuid ma saan öelda, et ma õppisin nende aastatega nii mõndagi ja tahaksin jagada kahte neist asjadest teiega.
Esimene põhimõte, mille selgeks sain, oli anda õpilastele vaimset „liha”. Selleks et vastata esilekerkivatele rasketele küsimustele ja aidata neil pidada vastu survele, mis võib neid lepingurajalt eemale tõmmata, vajavad selle viimse aja noored ja noored täiskasvanud vaimset evangeeliumi „liha”. Nad tulevad sellega toime. Nad vajavad seda! Me peame võtma aega mitte ainuüksi palvetamiseks ja õppetunni materjali ettevalmistamiseks, vaid ka õpilaste tundmaõppimiseks, et mõista, mida nad vajavad, ja seejärel teada, mida ettevalmistatud materjalist kasutada. Me saame vastata kutsele: „Mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa.”2 Lubage mul tuua mõned näited.
Kui ma teismelisena Ameerika Ühendriikide idarannikul seminaris käisin, olid koguduse liikmed hajali üle suure geograafilise piirkonna. Lisaks mu õdedele oli minu suures keskkoolis vaid kaks õpilast, kes samuti Kiriku liikmed olid. Ühiskonna negatiivne mõju oli ilmekas. Oli tormiliste ja lõhestavate sündmuste aeg, linnas leidsid aset rahutused, mida tekitasid vastuolud mõjuisikutega, ja mida laialt levinud rassirahutused, teisel pool maakera toimuvad sõjad ja kodumaised sõjavastased meeleavaldused vaid süvendasid. „Armastusevabadust” soosiv elustiil ja marihuaana ja meelemürkide rohke tarvitamine tekitas olukorra, kus ülistati individualismi ja pilgati moraalinorme. Poliitmõrvad ja valitsuse tegutsemisega seotud laialdased eriarvamused jagasid inimesed raevukalt võitlevatesse arvamusleeridesse. See tormine ajajärk lõppes lõpuks positiivse noodiga, kui esimene inimene maandus Kuu peal.3 Kas miski sellest tundub sarnanevat meie noorte ja noorte täiskasvanute nüüdisaja sootsiumiga?
Minu jaoks algas keskkooliga aeg, mil hakkasin tegema avastusi ja valikuid laiemas maailmas, kui seda oli mu kodu ja perekond. Puutusin kokku paljude maailma mõtteviisidega ja hakkasin kahtlema kõige selle õigsuses, mida mu ustavad vanemad ja Kiriku õpetajad mulle lapsepõlves õpetanud olid. Minu esimene seminariõpetaja oli õde Thomander, hallijuukseline ja tõsimeelne naine, kellel olid Kirikus laialdased kogemused ja sügav tunnistus evangeeliumi kohta. Ta kutsus meid üles Mormoni Raamatu tol aastal läbi lugema ja olema iga päev valmis loetut tunnis arutama.
Õde Thomanderi läbimõeldud ja inspireeriv õpetus mõjutas tähtsal kombel minu tunnistust. Teadsin ilma kahtluseta, et ta teab, et Kirik on õige, kuna ta oli hästi valmis meie loetud salme selgelt selgitama ja tunnistas nendest tõdedest. Ta oli ilmselgelt veetnud aega, et valmistuda jagama seda, mida ta kõige mõjuvamaks pidas. Mulle ei meenu ühtegi mängu, pidu ega maiustust, kuid mäletan igapäevast vaimset väljakutset, vaimset meeleülendust ja vaimset kõhutäit. Iga tund polnud särav tulevärk, kuid iga päev andis kindlust ja kinnitust, kui ta kannatlikult ja innustavalt õpilaste siirastele küsimustele vastas. Tema vahetud üleskutsed ja kõrged ootused muutsid mu elu mõõtmatul kombel. Õde Thomander on üks neist, keda ma tahan näha ja tänada, kui ma teisele poole eesriiet jõuan!
Toonast aastat vastandan ma aastaga, mil ma vanemas klassis käisin. See seminariõpetaja oli lõbus ja sõbralik, kuid huvitaval kombel ma temaga tegelikult ei suhestunud. Nädalad möödusid, kui ta väga pealiskaudselt materjali õpetas. Oli ilmselge, et õpilased ei võta teda tõsiselt. Vanemad tüdrukud lakkisid tagareas istudes küüsi, poisid tegid üksteise kulul nalja ja ülejäänud meist saatsid edasi-tagasi kirju, et end lõbustada. Olgugi et me olime päris kindlad, et tal on evangeeliumi kohta tunnistus, kuna ta oli käinud misjonil, õppisime me mitte esitama küsimusi põhiõpetuse kohta, kuna ta vastused olid sageli pinnapealsed või ebamäärased ja me polnud kindlad, kas ta oskab või tahab nendele vastata. Seminar teenis olulist sotsiaalset eesmärki, kuid polnud vaimne kogemus.
Teile on teada Pauluse küsimus 1. kirjas korintlastele: „Samuti kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistama sõjaks?”4 Sirguva põlvkonna evangeeliumiõpetajatena peab meie „pasun andma selget häält”. Vana Testamendi ajal oli pasun šofar [šofaar] ehk oinasarv, mille heli on lihtne ja hetkega äratuntav. Selle abil kutsuti Issanda rahvast kummardamiseks kokku kogunema, hoiatati lähenevast ohust ja anti sõja ajal märguandeid. Vana aja lahingutes tekitas lärm ja sõjakisa kaost. Kui juht ei suutnud vägedega selgelt suhelda, sai sõjavägi kindlalt lüüa. Nõnda mõeldi välja „selge pasun”. Iga sõjamees õppis selle häält ära tundma ja nii teadis igaüks ka segaduse hetkel, kas tungida edasi või taganeda, rünnata vasakut või paremat külge.5
Minu pasun oli õde Thomander. Me peame olema selleks pasunaks, selleks igavese tõe usaldusväärseks julgestushääleks maailmas hoogsalt üha muutuvate väärtuste ees. Me peame rääkima oma õpilastele tõde ning aitama neil mõista ühtviisi nii sisu kui ka põhjusi. Me võime teha seda „leebuses ja tasaduses”6, kuid me peame seda tegema. Üks seminariõpetaja ütles selle kohta nii: „Me ei puhu kellelegi pasunat kõrva, kuid ei kuuluta sõnumit ka vaoshoitult. See kutse peaks kõlama pigem meeldivalt, kindlalt ja selgelt.”7 Kui ma ise seminaritunde andsin, sai mulle selgeks, et noortele meeldivad tõepoolest lõbusad õpitegevused ja neil on vaja eakaaslastega sotsiaalselt lävida, kuid nad ihkavad evangeeliumi küsimustele ka tõelisi vastuseid ja praktilisi ideid, kuidas evangeeliumi põhimõtteid ellu rakendada.
Teine põhimõte, mida pean oluliseks, on leida nendega ühine keel neist tõeliselt hoolides. Kuidas leida oma õpilastega ühist keelt sobival ja tähendusrikkal kombel? Kindlasti on abi emakeelest. Näiteks kui ma püüan rääkida kektši keeles õpilastega, kes saavad aru tagalogi keelest, ei saada mind sõnumi edastamisel edu. Tänulikul kombel on kaks rahvusvahelist keelt, mida kõik noored ja noored täiskasvanud mõistavad: Vaimu keel ja armastuse keel.
Esimest ehk Vaimu keelt mõistavad kõik, kes otsivad tõde. Vanem Joseph B. Wirthlin on õpetanud: „Kirikus pole keelebarjääri. On üks võimas vägi, mis ületab ainult sõnade abil edastatud sõnumite väe, ja see on nende sõnumite vägi, mille Vaim kannab meie südamesse. ‥ Keelest või murdest sõltumata. See üleüldine sõnumitooja jõuab iga hääles südameni.”8
Vaim suhtleb südamega. Paulus meenutas Rooma pühadele: „Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.”9 Kui me otsime, kuulame ja järgime Püha Vaimu õhutusi, saame me inspiratsiooni, kuidas rääkida oma õpilastega Vaimu abil nii, et nad mõistavad. Hea ettevalmistatus ja inspireeritud õppekava kirjutajate antud õppematerjalide kasutamine aitab meil püsida põhiõpetuse juures, millel on meile teadaolevalt enim väge, et südant ja elu muuta. Kõige tähtsam on otsida isiklikku ilmutust, et teada, mida jagada ja kuidas jagada oma ettevalmistatud materjali. Vaimu keel edastab tunduvalt enam, kui te öelda suudate.
Teine keel, mis aitab teil õpilastega ühist keelt leida, on armastuse keel. Kuna ka armastus on jumalikku päritolu, räägib ka see südamest südamesse. Apostel Johannes, kes nägi oma silmadega Päästjat, jagas seda tähtsat tõde: „Me armastame, sest tema on meid enne armastanud.”10 Sama kehtib ka inimestevahelistes suhetes. Te olete kuulnud ütlust, et „inimesed ei hooli, kui palju te teate, enne kui nad teavad, kui palju te hoolite”.11 Õpetajatena sõltub meie pikaajaline mõju vahetult Kristuse-sarnasest armastusest, mida me oma õpilaste vastu tunneme.
Te olete ilmselt tuttavad „armastuse keelte”12 kontseptsiooniga. Armastuse keeled on erinevad armastuse väljendamise viisid, mida teised mõistavad ja tunnistavad vastavalt oma iseloomule ja mineviku mõjutustele. Erinevad inimesed reageerivad ühte tüüpi armastuse keelele varmamalt kui teised, kuid kõik õpilased märkavad, et te neist siiralt hoolite, vähemalt ühel viisil kolmest, mida täna teiega jagan.
Üks armastuse keele tüüp on toetussõnad. Need on sellised väljendid, mis innustavad ja on meeltülendavad, näiteks „sa saad hakkama”, „sa teed tõelisi edusamme” või „ma olen uhke, et sa nii tubli oled”. Need sõnad annavad õpilasele teada, et teda hinnatakse ja et ta on pädev. Imeline näide seda tüüpi armastuse keele kohta on Õpetusse ja Lepingutesse kirja pandud Päästja õrn toetusavaldus George Millerile. Öelnud tema kohta, et temas „ei ole kavalust”, lisas Jeesus Kristus, et „teda võib usaldada tema südame ausameelsuse tõttu ja selle armastuse pärast, mis tal on minu tunnistuse vastu; mina, Issand, armastan teda”13. Enamik meist ei mäleta selle algusaja pöördunu nime, kuid ma võin vaid ette kujutada, kuidas need toetussõnad võisid tugevdada George’i tunnistust taastatud evangeeliumist ja tema armastust oma Päästja vastu.
Ühed kõige vägevamad sõnad on „aitäh” ja muud tänuavaldused. Tähelepaneliku ja armastava noorte ja noorte täiskasvanute õpetajana võite te märgata lihtsaid asju, mida õpilane teie või teiste klassikaaslaste heaks teeb, või kuulata, kui räägitakse, mida head nad teevad koolis või kogukonnas, ning oma tänu väljendada. Õpilase saavutustunnet ja enesehinnangut tõstab ka see, kui te saadate õpilaste vanematele kirja millegi positiivse kohta, mida te nende teismelise puhul märganud olete. Kõik sellised toetavad märkused loovad ja tugevdavad suhteid, suurendades õpetaja ja õpilase vahel tõelist hoolimistunnet, mis omakorda tugevdab nende elus Vaimu mõju.
Teine armastuse keel on teenimisteod. Igapäevane valmisolek vaimselt meeltülendavat ja valgustavat materjali jagada on tohutult teeniv ja armastav tegu. Olgugi et noored ei pruugi teie aja ja jõupingutuste näol tehtud annetusi igapäevaselt märgata, siis aja jooksul nende vaimne tundlikkus suureneb ja nad „nimetavad [teid] õnnelikuks”14, nagu mina oma õde Thomanderi.
Lubage mul jagada, kuidas kaks õpetajat teenimistegude kaudu armastust näitavad. Üks seminariõpetaja Zimbabwes kutsuti ametisse just enne üleilmset pandeemiat. Õpilased kohtusid innuga iga päev enne kooli ja harjusid just ajakavaga, kui neil ei lubatud enam kokku koguneda. Õpetajal tekkis dilemma: enamikul õpilastel polnud kodus internetti, mistõttu veebitund polnud võimalik. Selleks, et kindlustada oma õpilasi vaimse toiduga, hakkas ta panema kokku pühakirjakohtadest, mõtlemisainest, meemidest ja videotest koosnevaid tunde, mida ta kõigile oma õpilastele kergesti kättesaadava WhatsAppi-nimelise suhtlusplatvormi kaudu saatis. Tema õpilasi „kosuta[takse] Jumala hea sõnaga”15 ka sel sotsiaalse distantseerumise ajal.16 Nad märkavad neis teenimistegudes tema armastust ja on selle eest tänulikud. Nad saadavad vastuseks omaenda vaimseid muljeid ja ootavad innuga seda igapäevast pühakirjapõhist vaimse juhatuse ja meeleülenduse annust.
Ühe Norra õpetaja väljakutse on sellega vastupidine. Tema tunnid toimuvad ainult internetis, kuna ta õpilased on hajali üle kogu riigi. Ometi on ta valmis õpetama neid varahommikusi õpilasi armastusest ja siirast huvist, ükskõik, kus ta maailmas rändab või mis kell tema asukohas olema juhtub. Vaatamata nendevahelisele geograafilisele kaugusele ja haruharvale silmast silma nägemisele teab ta midagi neist igaühe iseloomu ja huvide kohta. Ükskõik, kas ta näeb nende nägu kaamera vahendusel või mitte, tervitab ta neid ja küsib neilt nende panust. Ta tagab neile sooja ja turvalise koha, kus õpilased saavad kartmatult ja küündimatust tundmata küsimusi esitada. Ta annab neile rikkalikult vaimset toitu ja täiendab seda sageli oma tunnistusega evangeeliumi põhimõtete kohta ning palub neil jagada, mida nad ise vaimselt õpivad.17 Need õpetajad räägivad teiesarnaselt armastuse keelt pühendunud teenimistegude kaudu.
Viimane armastuse keel, millest kõnelen, on kvaliteetaeg. Tunni aja muutmine võimalikult väärtuslikuks, vaimsetele kogemustele keskendunuks, on and, mis muudkui jätkab andmist. Selle asemel, et veeta aega mängudega, mis on lihtsalt seltskonnamängud, või kasutada suurt osa ettevalmistusajast viimistletud käsilehe koostamiseks, mille õpilased võivad lahkudes põrandale jätta, maksab suurimaid dividende see, kui te köidate õpilaste huvi sellega, et õpetate neid Vaimu märkama ja evangeeliumi ellu rakendama. Kui annate küsimustele tähendusrikkaid, läbimõeldud vastuseid, näeb teie jõupingutuste taga ilmselget armastust. Õpilaste panuse hindamine, nende kommentaaride ja küsimuste austav kuulamine ning kinnitava kommentaariga vastamine aitab õpilastel teada, et te hoolite nende muredest ja vajadustest, selle asemel et esitada materjali, mille te peate lihtsalt tol päeval läbi võtma. Kui te olete nõus kõrvale põikama, et vastata uudsest vaatenurgast lähtuvale küsimusele või et korrata seda lihtsat vastust erinevalt, kuni see mõiste on lõpuks arusaadav, näitab see, et soovite siiralt nende vaimset ja isiklikku arengut ehk edastab teisisõnu teie Kristuse-sarnast armastust.
Lisamärkusena oli üks mu suurimaid õnnistusi seminariõpetajana see, et ma sain Kiriku Haridussüsteemi suurepärastest materjalidest evangeeliumi kohta rohkem uurida ja õppida. Kuid selle uurimise mõte on olla täiesti valmis andma õpilastele seda, mida nad vajavad, ja mitte osata vaid innukalt selgitada isiklikke avastusi. Teie võimalus seminaris ja instituudis evangeeliumi õppida ja õpetada on olnud teile õnnistuseks ja on seda jätkuvalt, kuid teie õpilasi õnnistab rohkemalt see, kui te keskendute mitte omaenda, vaid nende õpingutele.
Varahommikuse seminari õpetajana ütlen ma teile kõigile, et ma mõistan, kui raske on žongleerida perevajaduste, töö ja kogukonna kohustuste vahel. Mõistan, kui raske on leida piisavalt ettevalmistusaega – ja uneaega – kõigi oma muude kohustuste kõrval! Tunnistan, et Issand aitab teid, kui te palute, otsite ja koputate. Kui te palvetate, uurite ja tegutsete saadud õhutuste ajel, võite te anda oma kallitele õpilastele evangeeliumi liha – vaimset toidupoolist, mida nad vajavad, et saada juhiks, isaks ja emaks, kelleks nad saada tahavad ja sel viimsel ajal saama peavad. Te oskate edastada tõde Vaimu keeles ja armastuse keeles. Te oskate leida ühist keelt neist tõeliselt hoolides ning näidates neile, kui väga Taevane Isa ja Jeesus Kristus neid armastavad, oma toetussõnade, teenimistegude ja kvaliteetaja kaudu, mil te nende uurivaid küsimusi kuulate ja neile vastate.
Õpetage ka edaspidi tõde ja näidake armastust nii, et see tugevdab sirguva põlvkonna tunnistust Jeesuse Kristuse evangeeliumi kohta. Püüdke valmistada neid nende jumalikku potentsiaali saavutama, kui nad sel viimsel päeval Iisraeli koguvad. See on minu tulihingeline palve ja üleskutse. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.