Seminar õnnistas mu elu
2022 S&I iga-aastane koolitusülekanne juhataja Ballardiga
Reede, 21. jaanuar 2022. a.
Tere hommikust! Teid on täna hommikul väga hästi õpetatud ja ma toetan kahtlemata kõike, mida olete seni kuulnud, ja palvetan, et Issand aitaks mul täiendada seda imelist kohtumist, mis meil on teiega, kel lasub nii suur vastutus. On rõõm olla koos teiega! Tahan väljendada oma armastust teie kõigi vastu ja loodan, et jagate seda armastust oma pereliikmetega. Ma toon Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi armastusavalduse. Oleme tänulikud teie erakordse eeskuju ja ustavate pingutuste eest elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi ning õnnistada meie Kiriku noorte liikmete elusid ja tugevdada nende tunnistusi.
Ma tahan alustada sellest, et räägin, kuidas seminar õnnistas minu elu. See istutas evangeeliumi tunnistuse seemned ja aitas mul valmistuda misjoni ning juhtimise võimaluste jaoks.
Nagu te ehk teate, olen prohvet Joseph Smith juuniori vanema venna Hyrum Smithi lapselapselapselaps. Minu ema on Smith ja ma olen Kiriku kuuenda presidendi, Joseph F. Smithi lapselapselaps. Olen samuti kahe apostli, vanem Hyrum Mack Smithi, minu ema isa, ja Melvin J. Ballardi, minu isa isa, lapselaps.
Kuna need mehed on minu esivanemad, siis võiksite ehk arvata, et teismelisena oli evangeelium sügaval minu südames. Kuid nii see ei olnud. Lubage, ma jagan teiega natuke rohkem oma vanematest ja oma elust enne, kui teenisin misjonil.
Minu isal oli automüügiäri. 1929. aastal, kui olin 10 kuu vanune, algas suur majanduslangus. Majanduslangusest tulenevad majanduslikud väljakutsed viisid minu vanemate ja pere elus kahetsusväärse pöördeni ja seda eriti minu isa elus. Kuna minu isa oli sellel raskel perioodil nii süvenenud pere rahalisse toetamisse, tõmbas see teda eemale aktiivsusest Kirikus.
Hiljem, kui olin vanem ja meie finantsolukord oli stabiliseerunud, ostis mu isa krundi Salt Lake Cityst ida suunas olevates mägedes. Ta veetis pühapäevad majakest ehitades ja me kõik töötasime koos temaga. Me ei käinud pühapäeviti perena Kirikus.
Minu vanemate eemaldumine Kiriku tegevustest ei takistanud mul käimast jumalateenistustel koos heade sõpradega, kui pere oli kodus, ega koos oma armsa emaga palvetamast. Kuid ma ei osalenud seminaris.
Kui olin keskkooli eelviimases klassis, küsis mu hea sõber Nedra Mortensen, miks ma ei käinud varahommikuses seminaris. Järgmisel päeval hakkasin sellest ajast alates iga päev kohal käima. Varahommikune seminar algas hommikul kell 6.30. See oli keskkooli õpilase jaoks vara – vähemalt minu jaoks. Ma mäletan osalemist külmadel, lumistel talvehommikutel. Ja keskkooli viimase klassi alguses valiti mind East keskkooli seminari juhatajaks.
Seminaris osalemine oli üks asi, mis suunas mind elus õigele teele. Seminaris tundsin inspiratsiooni ja minu hinge istutati tunnistuse seemned. Ma ei mäleta kõike, mida õpetati, kuid mäletan, kuidas seal olles end tundsin. Samuti mäletan, et tundsin, nagu kuuluksin sinna.
Olen tänulik seminariõpetajate eest, kes nagu teie pühendasid nii palju aega, et valmistada ette tähendusrikkaid tunde, mis kutsusid Vaimu.
Ma olen samuti tänulik iga õpetaja eest, kes õpetas mu lapsi. Kui nad kasvasid, uurisime perena evangeeliumi, kuid seminaris saadud lisaõpetused õnnistasid nende elu siis ja jätkuvalt ka praegu. Vanaisa ja vanavanaisana – saime hiljuti endale 100-da lapselapselapse – tänan teid, õpetajaid, kes on õpetanud ja kes õpetavad mu lapselapsi. Kõikide maailma vanemate ja vanavanemate eest kogu Kirikus tänan teid nende ohverduste eest, mida teete, et valmistada ette, õpetada, tervitada, armastada ja kutsuda igat Taevase Isa last tulema Tema Poja, Issanda Jeesuse Kristuse juurde.
Vennad ja õed, te olete Issanda ja Tema plaani jaoks tähtsad. Igaühel teist on roll nende väärtuslike noorte inimeste südamete puudutamises. Teie töö ning püüdlused on äärmiselt tähtsad pealekasvava põlvkonna tugevdamisel ja Jumala kuningriigi ülesehitamisel. Palun teadke, kui tohutult me hindame teie valmidust teenida ning teie ustavaid püüdlusi õpetada ja hallata seminari- ja usuinstituudiprogrammi kogu maailmas.
Avaldan tänu vanem Hollandile ja täidesaatvale kogule, vanem Clark Gilbertile kui volinikule ja vend Chad Webbile kui direktorile. Ja kõikidele osakonnajuhtidele, töötajatele ja igale õpetajale – me armastame teid, hindame teid ja oleme tänulikud kõigi pühendunud jõupingutuste eest usuõpetuse korraldamisel.
Nagu varem mainisin, aitas seminarist osavõtt mul tunnistust saada ning liikuda edasi lepinguteel. Seetõttu sain aidata ka oma vanematel Kirikus aktiivseks saada. Ma teenisin misjonil, mida ilmselt poleks juhtunud, kui poleks olnud häid sõpru, keda ma seminaris teadsin ja kellega tuttavaks sain ning kes soovitasid mul samuti misjonil teenida.
Kui enne misjonile minekut sakramendikoosolekul kõnelesin, siis mu isa tuli, et kuulda mind kõnelemas. See oli esimene kord minu elus, kui mäletan, et isa käis minuga kirikus. Kui naasin misjonilt, siis rääkisin vanematega Kiriku koosolekutel osalemise tähtsusest. Mu vanemad otsustasid hakata Kirikus käima ja võtsid ülejäänud elu jooksul vastu erinevaid kutseid ning ülesandeid.
Hiljuti tegi Kirik Utah’ noorte kohta analüüsi. Üks indikaatorite kombinatsioon, mis näitas noorte osalemist Kirikus viie aasta pärast „väga tõenäolisena”, oli seminaris osalemine ja templisoovituse omamine. 1
Kiriku korrelatsiooni uurimise osakond uuris ka seminari, usuinstituudi ja Kiriku ülikoolide mõju. Nende uuring näitas, et seminar oli tähtsaim eluaegse Kirikus aktiivsena püsimise, tunnistuse, kuulumise tunnete, Vaimu tundmise, isikliku pühendumuse ja pere pühendumuse tegur. 2
Vennad ja õed, teie panus on oluline. Teist kui Issanda Jeesuse Kristuse jüngritest kiirgab võimas pühendumuse vägi. Aitäh, et kannate seda Vaimu omaenda elus ja võtate selle Vaimu oma klassiruumi. Aitäh, et puudutate meie noorte ja noorte täiskasvanute südameid.
Kui ma mõtlen teie vastutusele õpetada ja õpilaste südamesse jõuda, siis meenub mulle aastaid tagasi Salt Lake City templis kogetu. Salt Lake’i templi neljandal korrusel tunnistuste koosolekul tunnistas president Gordon B. Hinckley evangeeliumi põhimõtete ellurakendamise ja sellega seotuks jäämise tähtsusest. Ta ütles, et ellurakendamiseks on vaja rohkem kui vaid mõttelist pöördumist, vaja on vaimset pöördumist. Ta ütles, et me peame saama evangeeliumi väärtustamise oma mõtetest oma südamesse. Täname teid, et aitate oma õpilastel seda teha.
25. juunil 2015, vaid mõned nädalad enne, kui minust sai Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja ja sel ajal, kui teenisin misjonäride täitevkomitee esimehena, kõneles juhataja Russell M. Nelson 2015. aasta misjonijuhatajate seminaril. Ta õpetas sellest, kuidas misjonärid saavad Issanda kirjadeks. Ta ütles: „Meil kui Issanda esindajatel on eesõigus jutlustada Tema evangeeliumi. Apostel Paulus õpetas imelist ideed. Ta kuulutas, et iga esindaja, iga jünger, jah, iga misjonär, võib saada elavaks „Kristuse kir[jaks], ‥ kirjutatud mitte tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ‥ lihastele südamelauakestele” [2Kr 3:3].” 3 Ma tunnistan, et seminaris käies võib evangeelium puudutada iga õpilase südant ja evangeelium võib olla kirjutatud nende südamelauakestele.
Aitäh teie isikliku ettevalmistuse eest teha seda, mida teete nii hästi – õpetada Jeesuse Kristuse evangeeliumi nii, et Vaim võib puudutada meie Taevase Isa laste südameid.
Tänapäeva konfliktses maailmas vajavad need noored inimesed rõõmu ja rahu, mida pakub Päästja Jeesus Kristus oma evangeeliumi kaudu. Neil on vaja oma südames tunda seda armastust, mis meie Päästjal on neist igaühe vastu.
Lubage mul kõneleda tulevaste juhtide ehitamisest. Te teate, et tänased noored ja noored täiskasvanud on tulevased juhid. Nad hakkavad juhtima – ja juba juhivad – oma perekondi. Nad hakkavad mõjutama oma naabreid ja kogukondi. Kõikidest saavad juhid, kui nad õpetavad nii Kirikus, kodus, koolis kui ka kogukonnas. Mõned teenivad Algühingus, Noortes Naistes või Abiühingus – ja isegi juhatustes. Osa hakkab teenima piiskopkondades, vaia juhatajate või misjoni juhtidena. Mõned juhivad 20 või 30 aasta pärast ülemaailmset Kirikut. Te õpetate noori, kellel on tulevik, mida te praegu ei tea ega mõista. Üks õpilane teie klassis võib olla tulevane Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige. Te ei tea seda, aga Issand õnnistagu teid, et õpetaksite nii, nagu te seda teaksite.
Et saada headeks Kiriku juhtideks, peavad nad esiteks juhtima hästi omaenda kodudes. Õpetage neid, eriti noori mehi, et „ükski võim ega mõjujõud ei saa ega tohi põhineda lihtsalt preesterlusel kui sellisel, vaid üksnes veenmisel, pikameelsusel, lahkusel ja tasadusel ning teesklematul armastusel” ja „heldusel ja puhtal teadmisel, mis avardavad suuresti hinge ilma silmakirjalikkuse ja pettuseta” 4 .
Õpetajatena olge palun teie õpetatavate noorte eludele keskendunud ja neile abiks. Te ei valmista neid ette vaid misjonil teenimiseks või ülikooli minekuks. Valmistate neid ette saama headeks vanemateks. Te valmistate neid ette saama headeks Kiriku liikmeteks ja juhtideks. Valmistate neid ette, et nad oleksid edukad kõigis tulevastes ettevõtmistes. Kui te vaatate igaühte oma õpilastest, siis kujutage ette, mida nad teevad 5, 10 või 20 aasta pärast ja seejärel otsige taevast inspiratsiooni, et teada, kuidas saate aidata neil selleks ajaks valmistuda.
Andke neile võimalusi juhtida. Nagu ma varem mainisin, siis olin oma viimasel keskkooliaastal East keskkooli seminari juhataja. Minu õpetajate jaoks oli see risk lubada mul olla juhataja. Ma ei käinud seminaris enne keskkooli eelviimast aastat. Ma ei olnud seminariõpilane, kellel oli ette näidata aastaid korralikku kohalkäimist. Ma loodan, et te vaatate noore mehe või noore naise potentsiaali ja annate neile võimaluse. Aidake igal õpilasel natuke pingutada. Ärge jätke neid juhendamiseta, eeldades, et nad juhivad. Selle asemel õpetage neile, kuidas juhtida, seejärel lubage neil juhtida ja õpetage neid jätkuvalt, kuidas seda veel paremini teha.
Näiteks kui kutsutakse uued üldjuhtidest seitsmekümned, siis anname neile võimalusi õpetada ja juhendada enne, kui saadame nad oma individuaalseid ülesandeid täitma. Me võtame nad endaga kaasa ülesandeid täitma. Nendel meestel on arvestatav Kiriku juhtimise kogemus, kuid me jätkame nende õpetamist enne, kui saadame nad oma teed. Mitu korda igal aastal osalevad Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmed koosolekutel seitsmekümnetega, et juhendada, et aidata neil tugevdada nende tunnistusi ja olla tõhusamad juhid. Lisaksin isegi, et kasutame võimalust üksteist Kaheteistkümne Kvoorumis õpetada, üksteisega reisida ja üksteiselt õppida. Võiks arvata, et kui oleme pikka aega oma ülesannetes teeninud, siis teame kõike. Ei, maailm muutub ja inimeste vajadused on erinevad – eriti erinevates maailma paikades. Seega ootame meie, Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetena, üksteiste õpetusi, kuidas paremini täita oma kohustust apostlitena Issanda Jeesuse Kristuse ees.
Ma kutsun teid aitama meie tulevasi juhte, paljud neist on innukad õppima teie juhikogemustest. Aeg, mille veedate nende kui seminari ja instituudi õpilastega on lühike, kuid otsige neid hetki, mil saate neist igaühte mõjutada.
Lubage mul mainida vajadust vastata küsimustele täpselt. Me kõik teame, et küsimuste esitamine on suurepärane moodus õppida. Enamik küsimusi näitab soovi õppida. Palun julgustage õpilasi esitama küsimusi ja seejärel aidake neil õppida, kuidas leida vastuseid õppimise ning palve kaudu. Evangeelium annab vastuseid enamikule elu küsimustele. Kuid võib juhtuda, et osale ei ole vastust, sest meil puudub kohase vastuse andmiseks piisav informatsioon. Nendes olukordades ärge spekuleerige. Selles pole midagi halba, kui öelda „ma ei tea” või „me ei tea”. Oleme alati kaitstud, kui õpetame tõde, kui õpetame asju, mida teame. Ärge uidake eemale tõest ja spekuleerige asjade üle, mida me veel ei mõista. Enamikul juhtudel saate esitada usaldusväärset, läbimõeldud ja täpset pühakirjade, evangeeliumi õpetuse, Kiriku ajaloo või teiste mõistetud teemade tõlgendust. Ma julgustan teid püsima võimalikult palju teile antud õppekava raames ja kasutama usaldusväärseid vahendeid.
Tehke asju lihtsalt. Olen seda väljendit elu jooksul nii palju kasutanud, et mu lapsed panid selle väite kivile haual, kus lamab mu kallis naine, ja kunagi leban ma seal tema kõrval. Ja sellel hauakivil on kiri „Tehke asju lihtsalt”. Kui ma siit ilmast lahkun, siis loodan, et kõik mõistavad, et see oli midagi, mida ma pidasin oluliseks. Hoidke evangeelium lihtsana. See on lihtsalt ilus ja selge ja imeline. Kui õpetate evangeeliumi, siis hoidke see lihtsana ja tunnistage tihti meie Päästja, Issanda Jeesuse Kristuse teenimistööst.
Pidage meeles, et Nefi rõõmutses selguse üle. 5 Ta õpetas: „Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele.” 6 Ma tunnistan, et kui õpetate, jutlustate ja tunnistate Kristusest, siis teie õpilased tunnevad teie tunnistust ja rõõmustavad Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi headuses.
Olen vanem Melvin J. Ballardi lapselaps. Tema teenis apostlina 20 aastat. Olin 11aastane, kui ta meie seast lahkus. Kuid oli palju inimesi – kui sain piisavalt küpseks, et seda mõista – keda mu vanaisa oli apostlina teeninud, kes olid kuulnud teda jutlustamas, kuulnud teda õpetamas. Tabasin end ikka ja jälle küsimast – erinevatelt inimestelt erinevates kohtades üle maailma, kes olid kuulnud teda evangeeliumi õpetamas ja jutlustamas. Ja peaaegu alati sain vastuseks: „Ma ei mäleta täpselt, mida ta ütles,” ütlesid inimesed mulle, „aga ma ei unusta kunagi, mida ma tundsin.” Ma loodan, et need, keda me õpetame – nad ei mäleta võib-olla meie sõnu, kuid ärgu nad iial unustagu, mida nad tundsid, kui me õpetasime Jeesuse Kristuse lihtsaid ja ilusaid õpetusi.
Vennad ja õed! Olen rääkinud, kui tähtsad on teie kohustused õpetajate ja juhatajatena. Need kohustused on tähtsad ja vajalikud. Kuid teie kohustused teie omas perekonnas on veel tähtsamad. Me oleme siin maa peal, et saada osaks laiendatud perekonnast, võimega luua ja moodustada meie oma osa nendes perekondades. Meie kõigi pereolukorrad on erinevad. Ükskõik mis teie olukord on, palun toitke ja ehitage oma peresuhteid. Kui olete abielus, siis veetke aega oma abikaasaga. Otsige oma abikaasa nõuandeid ja järgige neid. Ma olin parem isa, abikaasa ja Kiriku juht oma kalli abikaasa Barbara lahke ja armastava nõu tõttu. Kui te ei ole abielus, siis otsige oma vanemate, teiste pereliikmete või mõne teise usaldusväärse isiku nõu. Me peaksime kõik ehitama oma peresuhteid, sest need kestavad kauem kui see elu. Teie kohustused või kutse õpetajana selles programmis saavad otsa, kuid teie peresuhted on igavesed.
Lõpetades oma armastavat sõnumit mõtlen, milline rõõm on olla osa sellest tähtsast tööst koos teiega. Ma tunnen sama rõõmu, mida Ammon tundis, kui ta ütles oma vendadele ja kaaslastele:
„Kui suur põhjus on meil rõõmustamiseks. ‥
Meid on tehtud tööriistadeks Jumala käes selle suure töö täideviimisel. ‥
Õnnistatud olgu meie Jumala nimi; laulgem tema ülistuseks; jah, tänagem tema püha nime, sest tema teeb õigemeelsuse tegusid igavesti. ‥
Mu rõõm on täielik, jah, mu süda on ääreni täis rõõmu ja ma rõõmustan oma Jumala üle.” 7
Mu armsad vennad, õed ja kaasõpetajad – ja ma ütlen kaasõpetajad, sest Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmete peamine kohustus on õpetada. Ma tunnistan, et Taevase Isa lastena võime kogeda evangeeliumi rõõmu ja rahu, kui selle järgi elame ja seda õpetame, kui järgime Issanda käske ning käime tões.
Jeesuse Kristuse elu, teenimistöö ja evangeelium annavad seda rõõmu. Jeesus ütles Uues Testamendis oma jüngritele: „Seda ma olen teile rääkinud, et minu rõõm oleks teie sees ja teie rõõm saaks täielikuks.” 8
Prohvet Lehhi koges evangeeliumi vilja rõõmu ja soovis, et ka tema pere naudiks seda. Ta ütles: „Ja kui ma sõin selle puu vilja, täitis see mu hinge ülimalt suure rõõmuga; mispärast, mul tekkis soov, et ka mu pere sööks seda, sest ma teadsin, et see on kõikidest teistest viljadest ihaldusväärsem.” 9
Ma olen kindel, et igaüks meist tunneb nagu apostel Johannes, kui ta ütles: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.” 10
Tänapäeva maailm on segadusse viidud pettumuste, rahulolematuse, diskrimineerimise, lugupidamatuse, heidutuse ja ahastusega. Jeesuse Kristuse evangeelium võib kanda meid nendest rasketest aegadest läbi. Prohvet Lehhi õpetas Issanda avaldatud lihtsa põhimõtte. Ta ütles: „Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.” 11
Issanda nimel ja püha apostliameti kaudu ma palun, et Issand õnnistaks teid, et leiaksite rõõmu oma perekonnast, rõõmu evangeeliumist ja rõõmu oma kohustustest õpetaja või juhatajana Kiriku suures seminari ja instituudi programmis. Väljendan taas oma armastust kõigi teie ja teie õpilaste vastu.
Ma jagan ja jätan oma tunnistuse, et Jeesus Kristus elab – ja see on Tema Kirik ja see on Tema evangeelium. Issand õnnistagu teid, mu armsad kaasõpetajad, et me võiksime kogu oma südame energiaga sirutada käe, et puudutada mitte ainult mõistust, vaid ka rohkemate meie Isa laste südant, kes peavad teadma, et Jeesus on Kristus, Ta on äratanud prohveti, nimelt Josephi, ja taastanud igavese evangeeliumi täiuse. Ja kõik, mis on vajalik selles elus rahu ja rõõmu leidmiseks, on taas ilmutatud ja seda võib leida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Ma palun Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi nimel õnnistust teile ja teie peredele. Teen seda alandlikult Issanda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.