Sõbralt sõbrale
Rahutunne
Intervjuust Lucy Stevenson Ewelliga.
Ühel hommikul, kui ma olin 11-aastane, ärkasin elutoast kostvate häälte peale. Keegi polnud mind kooli minekuks äratanud nagu tavaliselt. Kui läksin vaatama, mis on lahti, sain teada, et minu isa on surnud.
Kui mu pere elutoas rääkis, läksin ma aeda. Meie aed oli suur ja ma olin selle eest koos isaga töötades hoolt kandnud. Istusin puude alla pingile ja nutsin. Tundsin suurt kurbust ja segadust.
Mõne minuti pärast nägin oma Algühingu õpetajat aiaväravat avamas. Ta tuli ja istus minu kõrvale pingile ning ütles: „Joni, kas sa mäletad meie pühapäevast õppetundi päästmisplaanist?” Õpetaja selgitas mulle uuesti, et hing koosneb kehast ja vaimust. Ta ütles, et minu isa vaim on heas paigas ja tõuseb ühel päeval üles. Kunagi näen ma teda taas.
Kuigi olin ikka veel kurb, tundsin rahu. Kui sellele kogemusele mõtlen, tuleb see rahul mulle iga kord meelde. Minu Algühingu õpetaja teenis mind ja Püha Vaim trööstis mind. See aitas mul suurendada tunnistust Taevase Isa armastusest ja päästmisplaanist.
Vaatamata sellele, mida te läbi elate, hoolib Jumal teist. Te ei pea olema täiskasvanu, et tunda Vaimu tunnistamas, et kõik saab korda. Te võite suurendada tunnistust Taevase Isa plaanist. Te võite tunda rahu.
Arthur Lini illustratsioonid