Uued Amigod
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.
Brigit ei osanud hispaania keelt. Kuidas võis ta nii sõpru leida?
„Ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu” (Matteuse 25:35).
Kui Brigiti pere Venezuelas mööda kitsaid Caracase tänavaid sõitis, vaatas Brigit aknast välja. Ta nägi erksavärvilisi maju ja suuri mägesid. See oli kaunis paik. Ema ja isa ülesid, et siin elamine on uus seiklus.
Aga Brigit tundis ikka muret. Täna oli esimene kord, kui nad selles uues riigis kirikusse läksid.
Ema pöördus Brigiti poole. „On sinuga kõik korras, kallis?” küsis ta. „Sa näed välja, nagu oleks sul paha olla.”
Brigit väänas käsi. „Ma kardan. Ma ei oska hispaania keelt. Kuidas ma endale sõpru leian?”
Ema sirutas käe ja võttis Brigitil käest kinni. „Ma tean, et sa muretsed. Aga kõik saab korda. Hinga sügavalt sisse.”
Brigit vaatas oma käsi. Need tundusid külmad, kuigi väljas oli palav. Kui auto kiriku parkimisplatsile sisse keeras, lõi tema süda kiiremini ja kõhus oli imelik tunne. Milline on kirik siin? Kas ta üldse millestki aru saab?
Kogudusehoonesse sisenedes tundis Brigit end võõrana. Ta vaatas teisi peresid, kes kõik hispaania keeles rääkisid. Siis nägi ta kahte omavanust tüdrukut.
Kohe kui tüdrukud Brigiti nägid, kiirustasid nad tema juurde. Nad rääkisid kiiresti ja rõõmsalt, suur naeratus näol.
Aga Brigit ei saanud nende jutust aru. Kas nad lähevad ära, kui saavad teada, et ma ei räägi hispaania keelt? muretses ta.
Brigit hingas sügavalt sisse. „No hablo español,” ütles ta pead raputades. „Ma ei oska hispaania keelt.” Tema silmi valgusid pisarad.
Tüdrukud kehitasid õlgu ja naeratasid veelgi rohkem. Üks tüdruk osutas endale ja ütles: „Dayana.” Seejärel osutas ta teisele tüdrukule ja ütles: „Andrea.”
Brigiti mured hakkasid hajuma. Ta naeratas tüdrukutele vastu ja osutas enda peale. „Brigit.”
Dayana ja Andrea istusid Brigiti kõrvale. Nad õpetasid talle, kuidas öelda hispaania keeles „pühakirjad” ja veel mõnda teist sõna. Kui sakramendikoosolek algas, oli Brigiti süda soe ja täis rahu.
Pärast Algühingut istusid Brigit ja tema uued sõbrad kiriku õues murul, samal ajal kui nende vanemad omavahel vestlesid. Dayana ja Andrea õpetasid Brigitile veel hispaaniakeelseid sõnu. Seejärel osutas Dayana puule ja küsis: „¿Inglés?”
Brigit naeratas ja osutas samuti puule. „Tree,” (puu, ingl k) ütles ta. Ta säras ja osutas veel teistele asjadele neid sõnu inglise keeles öeldes. Dayana ja Andrea kordasid sõnu inglise keeles. Seejärel õpetasid nad Brigitile, kuidas neid sõnu hispaania keeles öelda. Brigit õppis kõiksugu kasulikke sõnu, nagu libro (raamat), casa (maja) ja coche (auto). Kõige parem sõna, mida nad talle õpetasid, oli amigos (sõbrad).
Peagi oli aeg koju minna. Brigit lehvitas Dayanale ja Andreale.
„Kuidas oli sinu esimene päev kirikus Venezuelas?” küsis isa.
Brigit naeratas. „See oli tore! Ma leidsin uued sõbrad. Ja nad õpetavad mulle hispaania keelt!”
„See on suurepärane! Mul on hea meel, et sul oli tore päev.”
Brigit mõtles sellele, kuidas Dayana ja Andrea olid teda tervitanud. Ta ei tundnud ennast enam võõrana. Ta teadis, et Taevane Isa aitab tal sõpru leida. Ja ta ei suutnud oodata, mida uut Cracases veedetud aeg tema ellu toob!
Julia Castaño ilustratsioonid