Sõbralt sõbrale
Meeleparanduse lift
Kui ma olin 11-aastane, elas mu pere Hongkongis 12-korruselises majas. Iga päev pärast kooli jooksin ma majja ja sõitsin liftiga meie korterisse.
Ühel päeval läksin lifti ja vajutasin kõiki nuppe nii, et nad läksid põlema. Nüüd peatub lift igal korrusel. Uksed hakkasid sulguma, kuid järsku ilmus käsi ja uksed avanesid. See oli üks minu ülemistest naabritest. Ta ei öelnud midagi nuppude kohta, kuid ma olin närvis. Tundus, et koju jõudmisele kulus terve igavik.
Just nii nagu oodata oligi, peatus lift igal korrusel, ootas ja jätkas seejärel. Kohe kui lift peatus minu korrusel, jooksin ma välja. Ma jõudsin koju higisena, sest jooksin nii kiiresti.
Peatselt pärast koju jõudmist helises telefon. Helistajaks oli naaber liftist. Ma olin nii närvis, kui ootasin, et ema kõne lõpetaks.
Pärast kõne lõpetamist ema küsis: „Kas sa vajutasid liftis kõiki nuppe?”
Ma ei saanud emale valetada. „Jah,” vastasin.
Ema naeratas. „Hästi, lähme üles ja räägime naabriga!”
Läksime koos üles. Helistasin uksekella ja mu naaber avas ukse. Mu pea oli norgus, kui vabandasin kõikide nuppude vajutamise pärast. Lubasin, et ei tee seda enam kunagi.
Meie naaber oli lahke. Ta ütles: „Kui sa seda enam kunagi ei tee, siis on kõik hästi.”
Pärast vabandamist tundsin end hästi. Ja ma ei vajutanud kõiki liftinuppe enam mitte kunagi.
See kogemus aitas mul õppida meeleparandusest. Ma teadsin, et tegin midagi valesti. Ma kahetsesin ja palusin andestust. Ja ma ei teinud seda enam kunagi. Siis ma olin õnnelik! Meeleparandus võib ka sulle õnne tuua.
Illustreerinud Alyssa Tallent