Rahu leidmine
„Palun aita mul end mitte nii üksildasena tunda.”
Molly proovis mitte nutta, kui jättis oma õe Macyga hüvasti. „Ma armastan sind!” ütles Molly. Ta kallistas Macyt kõvasti.
„Ma näen sind paari kuu pärast,” ütles Macy. Macy oli minemas ülikooli. Ka üks Molly vendadest oli juba ära ülikoolis. Ta teine vend oli misjonil. Molly hakkab neist kindlasti kõvasti puudust tundma!
Ema pigistas Molly kätt. Nad vaatasid, kuidas Macy ära sõitis. „Me hakkame temast puudust tundma,” ütles ema. Tema silmis olid pisarad.
Molly läks tagasi majja. Ta läks Macy tühja magamistuppa ning pani ukse kinni. Seejärel istus ta Macy voodile ja hakkas nutma.
Keegi koputas uksele. Ema ja isa tulid sisse. Nad kallistasid Mollyt. Nad kõik istusid Macy voodil koos, kuni Molly pisarad ära kuivasid.
„Ma tean, et sa oled Macy lahkumise pärast kurb,” ütles isa. „Äkki teeksime perepalve? Me saame paluda, et Taevane Isa aitaks meil end paremini tunda. Kas sa palvetaksid Molly?”
„Olgu.” Molly langetas pea. „Taevane Isa, me täname Sind kõikide pereliikmete eest – Willi, Parkeri, Macy, minu ja ema ning isa eest. Me täname, et saame olla igavene perekond. Palun aita meil lohutust tunda. Ja aita mul end mitte nii üksildasena tunda.”
Molly tundis puudust sellest, et sai Macyga õhtul enne magamaminekut rääkida. Kuid ta teadis, et Taevane Isa kuulis ta palveid. Ta teadis, et Ta aitab tal end paremini tunda.
Järgmisel hommikul oli Molly kodus nii vaikne. Ta tundis puudust sellest, et sai koos Macyga kooliks valmistudes naerda. Ta tundis puudust hommikul koos söömisest ja rääkimisest. Mõnikord rääkis Macy talle sellest, mida ta seminaris õppis. Molly tundis alati rahu, kui nad koos evangeeliumist rääkisid.
Just nii! Mollyl tuli idee.
Molly pani end kooliks valmis. Seejärel otsis ta ema üles.
„Tere, kallis!” Ema kallistas teda. „Kas sa oled valmis kooli minema?”
„Kas me võime enne mu lahkumist koos konverentsikõne lugeda?” küsis Molly. „Ma arvan, et see aitab mul end paremini tunda.”
Ema naeratas. „See on suurepärane mõte!”
Nad lugesid kordamööda konverentsikõne lohutusest. Mollyle meeldis emaga aega veeta. Oli hea tunne koos temaga kõnet lugeda.
Kui nad lõpetasid, siis Molly naeratas. „Teeme seda jälle!”
Ta tundis ikka Macyst, Willist ja Parkerist puudust. Kuid ta tundis end natuke vähem üksildasena. Tema palve sai vastuse. Ta võis aega koos ema ja isaga veeta. Ja prohvetite sõnad võisid aidata tal rahu tunda.
Illustreerinud Liz Brizzi