Teerajajad igal maal
Ludovici klaver
Ludovicil oli hea meel Taevast Isa teenida.
Ludovic tõstis üles mõned kokkupandavad toolid ja kandis need üle tänava. Oli pühapäev ja kirik oli peatselt algamas. Majas, kus neil Togos kiriku liikmed kogunesid, ei olnud piisavalt toole. Seega Ludovic tõi alati toole oma vanaisa majast.
„Miks sa lahkud ilusast kirikust ja lähed väikesesse uberikku?” hüüdis keegi talle. „Sinu kirikus pole isegi pinke!“ hüüdis keegi teine naerdes.
Ludovic teeskles, et ta ei kuule. Ma pean jätkama õige tegemist, mõtles ta.
Ludovic sai kirikust teada, kui oli 10-aastane. Nüüd oli ta 12-aastane. Tema ja ta perekond said hiljuti ristitud. Tal oli preesterlus ja ta aitas sakramenti jagada. Ta isegi säästis osa oma lõunasöögirahast, et osta igal nädalal leiba sakramendi jaoks. Ludovicil oli hea meel Taevast Isa teenida.
Kui saabus kiriku algusaeg, siis oli väike ruum täis. Mõned inimesed istusid nendel toolidel, mille Ludovic oli toonud. Teised inimesed seisid.
Koosolek algas lauluga. „Iisrael, Iisrael, Looja kutsub,“ laulis Ludovic. Talle meeldis kirikus laulda.
Pärast kirikut Ludovic ümises, kui pani toole ära. Ta ümises koju kõndides. Siis tekkis tal mõte! Ta võttis välja oma mänguklaveri. Äkki suudaks ta välja nuputada, kuidas mängida „Iisrael, Iisrael, Looja kutsub”.
Ludovic ümises noote ja proovis erinevaid klahve, kuni see õnnestus. Peatselt tegi ta endale selgeks, kuidas tervet laulu mängida.
Siis tuli talle meelde, et ta perel olid mõned Kiriku laulude salvestised. Ta kuulas neid ja õppis ka teiste laulude mängimise selgeks. Ludovic harjutas ja harjutas.
„Miks sa kirikus laulmise ajal ei mängi?” küsis Ludovici isa ühel päeval.
Ludovic tundis, kuidas ta kõhus keerama hakkas. „Ma olen liiga häbelik,” ütles ta. „Mis siis saab, kui ma midagi segi ajan?”
„Siis sa jätkad,” ütles isa. „Sa oled parem klaverimängija, kui sa arvad.”
Järgmisel pühapäeval ei tassinud Ludovic mitte ainult toole. Ta kandis ka oma mänguklaveri kirikusse. Kui saabus alguslaulu aeg, siis asetas ta närviliselt oma näpud klahvidele. Seejärel hakkas ta mängima. Kõik laulsid kaasa. Ja see kõlas nii hästi!
Pärast seda mängis Ludovic kirikus igal pühapäeval. Mõnikord läks sassi. Kuid ta ei andnud alla. Kui laul oli mängimiseks liiga raske, siis laulsid nad ilma klaverita ja Ludovic juhatas muusikat.
Ludovic naeratas. Ta ei hoolinud sellest, et tema kirik oli kellegi kodus. Ta ei hoolinud isegi sellest, et inimesed tema üle nalja heitsid. Oli hoopis oluline, et Ludovic kasutas Jumala teenimiseks oma andeid.
Togo on väike riik Lääne-Aafrikas.
Praegu on seal 21 suuremat ja väiksemat kogudust.
Togo ametlik keel on prantsuse keel.
Üks misjonär õpetas Ludovicile muusika lugemist, et ta võiks klaverit veel paremini mängida.
Ludovic on nüüd täiskasvanu. Nii tema kui ka tema abikaasa Benedict armastavad muusikat.
Ludovicil on kodus nüüd päris klaver ja ta mängib kirikus orelit.
Illustreerinud Caroline Garcia