Vemp jalgratastega
Tema sõbrad ütlesid, et see oleks naljakas. Kuid see ei tundunud õige.
Sam väntas oma jalgrattaga mäest üles nii kiiresti, kui jaksas. Ta kummardus ettepoole. Tuul puhus läbi tema juuste. Tema kõrval väntas tema sõber Liam.
„Kas hakkad väsima?” küsis Liam.
„Mitte mingil juhul!” ütles Sam.
Nende sõber Eric oli juba mäe otsas oleval mänguväljakul.
„Komm schon! Tulge juba!” karjus ta.
Sam ja Liam jõudsid mäe otsa. Poisid parkisid jalgrattad ning istusid puu alla.
Liam korjas kivi ja viskas selle eemale. „Mul on igav!” Nende väikeses külas Šveitsis ei olnud väga palju kohti, kuhu minna.
„Mul ka,” ütles Eric. Ta sorkis maapinda pulgaga.
„Me võiksime edasi sõita,” ütles Sam.
Liam krimpsutas nägu. „Me muud ei teegi.”
„Teeme midagi naljakat!” ütles Eric. Ta hüppas üles ja kõndis jalgrattahoidja juurde, kuhu oli pargitud palju rattaid. Sam ja Liam järgnesid talle.
Sam tundis, kuidas ta kõhus keerama hakkas. Mõnikord juhtus, et asjad, mis Ericu ja Liami arvates olid naljakad, ei olnud seda tema arvates. Ericule ja Liamile meeldis teisi lapsi narrida ja klassis ebaviisakaid asju öelda. Aga äkki seekord on teistmoodi.
Lisaks polnud Sami klassis väga palju poisse. Kui ta poleks sõber Ericu ja Liamiga, siis kes oleksid ta sõbrad?
„Võtame ventiilid maha kõikidelt ratastelt,” sosistas Eric. „Võime need puu juurde peita.” Ta põlvitas sädeleva punase jalgratta kõrvale ja keeras väikese plastikust korgi ühelt rattalt.
Liam naeris. „Jah! „See saab olema nii naljakas!”
Sam ohkas. Ei. Seekord ei olnud teistmoodi. „Ma ei tea,” ütles ta. „Ehk peaksime lihtsalt minema.”
Eric nügis Sami kätt. „Kuule nüüd!” ütles ta. „Keegi isegi ei vaata.”
„Need on lihtsalt väikesed osad,” ütles Liam. „Keegi isegi ei pane tähele, et need on kadunud.”
Sam proovis keeravat tunnet kõhus eirata. Ventiilide eemaldamine ei lõhuks jalgrattaid. Ta kehitas õlgu ja noogutas.
Kolm poissi võtsid kiiresti ventiilid jalgratastelt ning jooksid tagasi puu juurde. Nad peitsid korgid kivi alla ja istusid maha, et jalgrattaid vaadata. Liam ja Eric itsitasid.
Peatselt tuli mees, avas oma jalgratta luku ja sõitis ära.
„Näed? Ta isegi mitte ei märganud,” ütles Liam.
Kuid mina märkasin, mõtles Sam.
Ülejäänud päeva ei suutnud Sam lakata ventiilikorkidele mõtlemast. Ta soovis, et saaks need tagasi anda, kuid ta ei teadnud, kuidas jalgrataste omanikke leida. Ta põlvitas ja rääkis sellest Taevasele Isale.
„Ma tunnen end kohutavalt,” ütles Sam. „Ma soovin, et ei oleks seda kunagi teinud. Palun anna mulle andeks, Taevane Isa.”
Järgmisel päeval sõitis Sam oma sõpradega jälle parki.
Eric ütles jälle: „Võtame ventiilid ära!”
Liam oli nõus.
Samile meenus ta palve. Seekord oli ta julgem.
„Ma arvan, et me ei peaks,” ütles ta.
„Miks mitte?” ütles Liam mossitades. „Keegi isegi ei pannud eile tähele.”
„Ma ei tahaks, et keegi minu rattaga nii teeks,” ütles Sam. Enne kui kumbki poistest vastata jõudis, hüppas Sam oma ratta selga. „Sõidame pagarikojani võidu!” hüüdis ta. Siis hakkas ta väntama nii kiiresti, kui jaksas.
Eric ja Liam haarasid oma rattad.
„Ei ole aus! Sa alustasid varem,” hüüdis Liam.
Sam naeratas, kui sõbrad tema järel võidu hakkasid sõitma. Ta sosistas Taevasele Isale aitäh. Ta tundis end palju paremini.
Illustreerinud Shane Clester