Telkimissõbrad
Algul tundis Edison, et ta ei kuulu sinna.
Ta toksis maapinda. Kõik teised poisid rääkisid ja panid telke üles. Aga tema ei tundnud kedagi.
Edisoni pere oli lõpetanud kirikus käimise natukene aega pärast Hispaaniasse kolimist. Aga siis tulid koguduse poisid ja kutsusid teda telkima. Telkimine oli kõlanud lõbusalt, aga nüüd ei olnud Edison kindel, kas ta soovis siiski siin olla. Ta tundis, et ta ei kuulu siia.
Kaks poissi, Diego ja Juan, tulid Edisoni juurde. „Kas sa tahad meie telki tulla?” küsis Diego.
Edison hingas välja ja naeratas. „Loomulikult!”
„Lahe,” sõnas Juan. „Ja seejärel võime minna ujuma.”
Poisid panid oma telgi üles ja jooksid jõe äärde. Vesi oli külm, kuid Edisonil oli nii lõbus, et ta peaaegu ei märganudki seda. Pärast lõunasööki läksid poisid ja juhid matkama. Nad jõudsid tagasi päikeseloojanguks ja aitasid lõkketule süüdata.
„Milline on sinu perekond?” küsis Juan.
Edison pani oksahunniku lõkke kõrvale maha. „Minu vanemad on päris lahedad. Ja õde on minu parim sõber. Me kolisime siia Ecuadorist.”
Diego ja Juan vaatasid teineteist suure naeratusega.
„Meie oleme samuti Ecuadorist!” ütles Juan.
Diego tegi oma jope luku lahti, et näidata oma t-särki. Selle peal oli Ecuadori jalgpallimeeskonna sümbol.
„Vahva!” ütles Edison. „Millest sa Ecuadori puhul kõige rohkem puudust tunned?”
Diego ja Juan naersid. „Toidust!” hüüdsid nad mõlemad.
Poisid rääkisid, millest muust nad Ecuadoriga seoses puudust tundsid ja mis neile Hispaanias elamise juures meeldis. Edisonile meeldis, kui lihtne oli Diego ja Juaniga rääkida.
Seejärel tõusis üks juhtidest, vend Cisneros, püsti. „Hei, kõik! Tahame õhtu lõpetada tunnistuste koosolekuga.”
Ühekaupa tõusid poisid ja juhid püsti ja jagasid tunnistust. Nende sõnad tekitasid Edisoni südames tunde, et see on sooja teki sisse mähitud.
Diego tõusis püsti. „Ma tean, et see Kirik on õige! Ma tean, et Jumal on minu Isa ja et Jeesus Kristus on minu Päästja.”
Soojad tunded kasvasid. Edison mõtles, et ka tema tahtis sama teada.
Kui Edison matkalt koju naasis, siis püsisid Diego sõnad tema meeles. Ta soovis, et võiks minna kirikusse ja õppida koos Diego ja Juaniga Jeesusest.
Sellel õhtul küsis Papá õhtusöögil: „Kuidas telkimine oli?”
„See oli suurepärane!” ütles Edison. „Me ujusime, matkasime ja tegime lõkke. Ma isegi sain kaks sõpra, kes on samuti Ecuadorist pärit.”
„Väga tore! Peaksime nad siis külla kutsuma,” ütles Mamá.
Edison jäi mõttesse. „Kas me võiksime jälle kirikusse minna?”
Mamá ja Papá ei öelnud mõni hetk sõnagi. Seejärel Mamá köhatas. „Kui sina soovid minna, siis võid,” ütles ta. „Aga Papá ja mina ei lähe.”
Edison vajus oma toolil kössi. Ta ei tahtnud üksi kirikusse minna. Ehk jääks ta siiski perega koju.
Siis meenus talle see soe tunne tunnistuste koosolekult. Isegi kui ta perekond ei soovinud kirikusse minna, siis Edison tahtis.
Pealegi poleks ta seal üksi. Edison naeratas ja sõi õhtusööki. Seejärel võttis ta telefoni. Ta teadis mõnda sõpra, kellega koos kirikusse minna!
Illustreerinud Hollie Hibbert