Erinev, kuid mitte üksi
Mõnikord oli ainus Kiriku liige olla üksildane.
Tirrrr! Koolipäeva viimase tunni kell helises. Nüüd põhikoolis käies läks Megan päeva jooksul erinevatesse klassiruumidesse. Ja õppida oli palju. Meganil oli hea meel, et tema viimane tund oli õppimisaeg. See tähendas, et ta sai hakata tegema kodutöid.
Megan istus tühja laua taha. Tema juurde tuli Bennetti-nimeline poiss.
„Hei, Megan, sa olen mormoon, eks?”
„Ma olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige,” ütles Megan.
„Siis sa arvad, et Joseph Smith kirjutas Mormoni Raamatu või midagi sellist, eks?” küsis Bennett.
Megan ütles kiiresti vaikselt palve, et teada, mida vastata. „Ta tõlkis Mormoni Raamatu,” ütles Megan. „Jumal kutsus ta prohvetiks, et aidata Kristuse Kirikut tagasi tuua.”
Bennett krimpsutas nina. „See on hullumeelne!” ütles ta. Ta naeris ja kõndis minema.
Megani nägu läks kuumaks. Ta põrnitses oma raamatut.
„Hei, Megan!”
Mis nüüd? Megan vaatas üles. „Oh. Tere, Taj!”
„Mul on kahju Bennetti pärast,” ütles Taj. Poiss võttis tema vastas istet. „See, mis sa ütlesid, tundus sinu jaoks tähtis olevat.”
„Aitäh,” ütles Megan. „See ongi!”
„Ma arvan, et tean, mida sa tunned,” ütles Taj. „Ma olen koolis ainuke hindu. On raske, kui inimesed ei proovi mõista sinu uskumusi.”
Mõnikord tundis Megan end kooli ainsa Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmena üksikuna. Aga ta ei olnud kunagi mõelnud, et ka teised lapsed võiksid sama tunda.
„Mu vanemad ütlesid, et inimesed on õelad, sest nad ei tunne ennast õnnelikuna,” ütles Megan. Ta keerutas sõrmede vahel pliiatsit. „Huvitav, kas Bennett on kurb. Või üksik.”
Taj kallutas pead. „Ma arvan, et sul on õigus. Äkki on tal sõpra vaja.”
Megan naeratas. „Äkki tal on vaja kahte!”
Järgmisel õppimisajal nägid Megan ja Taj Bennettit üksi laua taga istumas.
„Tere, Bennett!” ütles Taj.
Bennett tundus olevat üllatunud. „Tere!”
„Mille kallal sa tööd teed?” küsis Megas toolile potsatades.
„Ajaloo.”
„Homse töö jaoks?” Taj istus ka maha.
„Jah,” ütles Bennett.
„Päris palju on vaja meelde jätta,” ütles Taj. Bennett noogutas.
„Äkki võiksime üksteise teadmisi kontrollida.” Megan tegi oma ajalooraamatu lahti. Nad esitasid küsimusi ja vastasid neile kordamööda, kuni kell helises.
„Hei, Megan, palun eilse pärast vabandust,” ütles Bennett, kui nad minekuks püsti tõusid. „Ma kuulsin sinu kiriku kohta asju ja olin uudishimulik.” Ta tammus jalalt jalale. „Minu usk on erinev, kuid oleksin pidanud olema viisakam.”
Megan naeratas. „Aitäh. Minu kirik on minu jaoks tähtis, kuid on okei, kui me usume erinevaid asju.”
„Ma arvan, et moodustame hea õpperühma, isegi kui meil on erinevad uskumused,” ütles Taj.
Bennett naeratas. „Ma olen nõus. Ma arvan, et test läheb hästi.”
Illustreerinud Mark Robison